Eestlased ei julge perevägivallast politseisse teatada, sest kardavad kaotada töö, järeldab kriminaalasjade arvu järsust vähenemisest kunagine politseinik Kalle Laanet.
Hirm kaotada töö ei lase perevägivallast politseisse teatada
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
8. märts 2010, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehalist väärkohtlemist ehk peksmist ja vägivallatsemist puudutavate kriminaalasjade hulk vähenes 2009. aastal tunamullusega võrreldes üle 600 juhtumi võrra. See teeb ühe kuu kohta keskmiselt 50 juhtumit.
«Siin ei saa olla muud põhjendust kui see, et osa inimesi ei julge lihtsalt kodusest vägivallast politseisse teatada,» ütleb keskerakondlasest riigikogu liige ja endine siseminister Laanet.
Tema sõnul on ilmselt paljudes peredes tekkinud olukord, kus töökoht on säilinud vaid ühel inimesel ja juhul kui tema osutub vägivaldseks, ei julge ohvrid majanduslikel põhjustel sellest politseile teada anda.
«Inimesed kardavad, et algav kriminaaluurimine võib pereisale tähendada hoopis töökoha kaotust,» ütleb Laanet. «Ja selleks et leib oleks kodus ikka laual, pigistavadki ohvrid silma kinni.»
Politsei ei tõtta Laaneti väidet ümber lükkama, kuid ei julge ekskolleegi teooriat ka kinnitada.
Mis põhjusel teatatakse lähisuhtevägivallast vähem, sellele on iga päev perevägivallaga seotud kriminaalasjadega kokku puutuva Põhja prefektuuri kriminaalpolitsei komissari Rait Pikaro sõnul raske üheselt ja tõeselt vastata. «Suurenenud töötusega seostamine on küll loogiline mõte, aga faktilist kinnitust ma politseinikuna küll anda ei saa,» ütleb ta.
Pikaro sõnul on sellel kaks samaväärset loogilist seost.
«Esiteks oli majanduse laineharjal samuti tõenäoline, et naised võisid jätta lähisuhtevägivallast teatamata, kuna kardeti kaotada oma sotsiaalset positsiooni, mis on paraku paljudel inimestel väga kinni rahas ja jõukuses,» räägib ta. «Teisalt ei saa politsei lähisuhtevägivalla kohta infot sugugi mitte ainult ohvritelt, vaid ka sugulastelt, naabritelt ja teistelt lähedastelt.»
Pikaro sõnul ei saa ta isikuvastaste kuritegude talituse juhina kuidagi kinnitada, et kui teateid lähisuhtevägivallast tuleb vähem, siis on see otseses seoses töötuse ja majanduslikult raskema ajaga.
Politseikomissar julgustab naisi igal juhul politseile lähisuhtevägivallast teatama. «See võib tähendada senise elu täielikku muutumist, kuid see hind, mille nimel vaikida, ei ole rahas mõõdetav,» ütleb ta.
Pikaro sõnul mõjub lähisuhtevägivald palju raskemalt kui rahaline kaotus.
«Alles vägivaldsest suhtest väljudes saab inimene hakata elama inimväärselt ning kindlasti on väärikas lahkuda vaatamata võimalikule majanduslikule kaotusele,» räägib ta. «Seda on kindlasti lihtsam öelda kui teha, kuid mitte keegi ei pea kannatama pideva vägivalla all.»