Kahe aasta eest aasta isa aunimetusega pärjatud võrulane Hans Sissas sõnas, et vitsaga, veel hullem rihmaga nüpeldamist ta kindlasti ei poolda. Samas tuleb lapsele maast madalast selgeks teha, et oma tegude eest vastutab igaüks ise ja kuritööle järgneb karistus.
Täna selgunud sotsiaalministeerium plaan keelata seadusega laste kehaline karistamine vallandas arutelu füüsilise karistamise teemal.
Sissas ütles Postimees.ee'le teemat kommenteerides, et kasvas lasterikkas peres ja päris ilma vitsata tema lapsepõlvekodus läbi ei saadud. «Küll tõid vennad vahest vitsadeks hapraid vaarikavarsi ning siis leebus ka isa ning vitsa keegi ei saanudki,» meenutas Sissas.
Aasta isa ise on oma kolme last kasvatanud märksa leebemalt, ent pisike vitsahirm oli ikka sees. Praegu ütlevad tema pojad, et väike vitsaga karistamine ei olnud liiast, pigem vastupidi. Täna on kõigist Sissase lastest kasvanud korralikud inimesed ning mees ise leiab, et ju läks kasvatustöö korda.
Karistuse võimalikkus kasvatab noores poisis ja tüdrukus vastutustunnet. Just vastutustunde puudumist näeb Sissas tänaste noorte põhilise probleemina.
Aga karistamine on siiski äärmine abinõu, leiab mees. «Ja kui alustada vitsaga siis, kui miski muu enam ei aita, on see tegemata kasvatustöö ning vitsa andmisega on lootusetult hiljaks jäädud.»
Lapse kasvatamine on Sissase sõnul üldse üks pikk ja pidev protsess, kus hooletust sisse lubada ei tohi. Koos hea ja halva vahel vahe tegemisega peab õpetama ka elementaarset viisakust.