Eesti põllumeeste õuele jõudis õnn eelmisel aastal, piimatootjate juurest otsustas ta aga vastu kevadet uuesti ära kolida ning ka viljakasvatajate kostile on jäänud vaid poole kohaga. Vee peal aitab paljudel «põlistel rikastel» püsida vaid toetusraha.
Suuremate põllumajandusfirmade majandustulemused kosusid mullu kokkuostuhindade toel. Tänu sellele teenis enamik firmadest korralikku kasumit, mida omanikud siiski väga uljalt välja võtma pole asunud.
Juuni lõpus leedulastele müüdud Põlva Agro juhi Kalev Kreegipuu sõnul ei kasvanud kulud söötadele ja kütusele eelmisel aastal veel kuigi tormakalt ja see lubas kõrgetest kokkuostuhindadest täiel rinnal rõõmu tunda.
«Suurem hinnatõus on jäänud tänavusse aastasse,» rääkis ta. «Näiteks on söödad praeguseks kallinenud kaks korda, väetised aga ligi kolm korda.»
Kokkuostuhinnad langevad
Põlva Agro teenis mullu 61,4 miljoni kroonise müügitulu juures 24,9 miljonit krooni kasumit. Suurtest piimatootmise või viljakasvatusega tegelevatest ettevõtetest oli Agrol ka parim näitaja.
Aastakümneid Eesti põllumajanduse lipulaevaks olnud Estonia Osaühingu kasum oli Krediidiinfo andmetel 18,7 miljonit krooni, kuid seda 96,7-miljonilise müügitulu juures.
Jõgevamaal tegutseva AS Perevara juhi Alo Tederi sõnul on põllumeeste peamiseks hädaks see, et väetiste, söötade ja kütuste hinna muutusi on raske kui mitte võimatu mõjutada.
«Müüjad vaatavad kõrvalt, et meile makstakse toetusi ja küsivad selle arvelt veelgi rohkem,» tõdes ta. «Aga eelmine aasta oli üldiselt siiski hea.»
Tänavu on nii piima kui ka vilja kokkuostuhinnad langusele pööranud ning see ei luba põllumeestel mulluseid tulemusi enam oodata.
Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse liikme Olav Kreeni sõnul, kes ka ise viljakasvatusega tegeleb, jäid tipphinnad eelmisesse sügisesse ning tänavuse aasta algusesse.
«Euroopa börsidel on nüüdseks allakäik peatunud ja hinnad stabiliseerunud, kuid Eestis on nad jätkuvalt languses,» rääkis ta. «Eesti mureks on ikkagi tõik, et me oleme nii väikesed. Siit vilja välja viia on keeruline ja see annab kokkuostjatele suuremad võimalused hinnaga mängimiseks.»
Toetus hoiab hinges
Kreegipuu sõnul saaksid nad müügitulu mullusel tasemel hoida vaid juhul, kui piima hind püsiks samal tasemel. Ent tõenäolisem on, et see kukub ka edaspidi. Kui jaanuaris maksti Eestis toorpiima tonni eest keskmiselt üle 5200 krooni, siis nüüd 4500 krooni või vähem.
Ei tohi unustada, et mullu kasvasid ka põllumeestele makstavad toetused, milleta saaksid hakkama vaid üksikud ettevõtted. Neid firmasid, mille kasum ületab riigilt ja Euroopa Liidult saadavad abirahad, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.
«Kui hinnad oleksid eelmise aasta teise poole tasemel, siis oleks see võimalik,» tõdes Kreegipuu.
Tederi sõnul võib ilma toetusteta hädapärast hakkama saada igapäevase tegevusega, kuid investeerimiseks ja tootmise nüüdisajastamiseks raha ei jää.
Tema juhitav Perevara teenis mullu näiteks 3,9 miljonit krooni kasumit, toetusi maksti neile aga ligi 11,3 miljonit krooni. Viimane summa sisaldab ka varem määratud, kuid eelmisel aastal kätte saadud abiraha.
Kokku maksti Eestis mullu põllumajandustoetusteks üle kahe miljardi krooni, millest lõviosa tuli Euroopa Liidu eelarvest. Toetuse saajate esisajale maksti üle 664 miljoni krooni ehk enam kui veerand kogusummast.
Kõige rohkem on kopsakamate toetuste saajate hulgas – mis on ühtlasi ka Eesti suurimad põllumajandusettevõtted – piimakarja pidajaid ja teraviljakasvatajaid või siis firmasid, kes tegelevad mõlemaga korraga. Just piimatootmist ja viljakasvatust peetakse Eesti kliimale kõige sobilikumaks.
Ahtad arenguvõimalused
Lihtsamaks ei tee toidutootjate elu ka tõik, et laienemise võimalused on ettevõtetel ahtakesed. Piimatootjaid pärsivad siiani Euroopa Liidu kehtestatud kvoodid, mis ei luba neil toodangut lõputult suurendada.
Ka haritava maa leidmine ei ole lihtne, sest rendi- ja ostuhinnad on tõusnud väga palju. Lisaks on Eestis viimase enam kui kümnendi jooksul maaparandusega tegeletud väga tagasihoidlikult. Seetõttu ei saa lõviosa praegu kasutuna seisvast maast harida või on selle kasutegur väga madal.
Tederi sõnul on piimanduses ainsaks laienemise võimaluseks nõrgemate farmide ülesostmine. Seda muidugi tingimusel, et neile on eraldatud tootmiskvooti ning see on väljalüpsi tõstmiseks piisavalt suur.
Nii panustavad suurtootjad nagu teisedki ettevõtjad tõhususe tõstmisse ja kulude kokkuhoidmisse. Ning kuigi seda on tehtud juba aastaid, tunnistatakse ausalt, et niinimetatud sisemisi reserve leidub veelgi.
Tooni annavad Eestis siiani põllumehed, kellest paljud olid omal ajal kolhooside ja sovhooside eesotsas. Nemad viisid läbi erastamisi, on hiljem firmadest väikeosanikke välja ostnud ning juhtohjad enda kätte haaranud.
Välismaalased tulevad
Omajagu on siginenud ka väliskapitali – viimati osteti üles Põlva Agro, mis läks Leedu kontserni Agrowill kätte. Põllumajandusettevõtteid on Eestis kokku ostnud ka Joakim Heleniusega seotud investeerimispank Trigon.
Ent siinsete põllumeeste seast leiab ka hollandlasi ja soomlasi ning näiteks Aravete Agro omanike sekka kuulub Venemaa firma Nutritek International.
Välismaalasi on Eestisse meelitanud siinse piimatootmise võimalused ning oskused, mitmeid Eesti piimafarme peetakse silmapaistvateks kogu Euroopas.
Väheoluline ei ole ka tõik, et toidutootmist peetakse tulevikuga ja kasutoovaks majandusharuks, mida toetatakse kogu maailmas.