Estcoy-9 on Afganistanis missioonil alates 2009. aasta novembrist. Nüüd on üle poole missiooni juba läbi ja seega käime gruppide kaupa väljateenitud puhkusel.
Puhkusel viibides nägin ühe poe vaateaknal Eesti ajalehe suurt pealkirja, mis kuulutas, et Afganistanis käinud sõdurid pidavat muutuma tapamasinateks. Istusin autosse ja sõitsin perega tuttavatele külla, teel arutlesin seda teemat abikaasaga. Olin üsna nördinud ja mõtlesin, kas mina ja minu kaasvõitlejad ongi nüüd meedia ja rahva arvates potentsiaalsed tapamasinad ja mõrtsukad, kes kunagi reaalsusesse tagasi ei tule.
Siinset lugu kirjutama ajendas seesama seik ja hiljem järgnenud mõttevahetused oma kaasvõitlejatega. Aga ka siin, kaugel kodust ära, masendab teadmatus, mida tahetakse ette võtta kaitseväelaste sotsiaalsete garantiidega, eeskätt eripensioni kaotamise ja pensioniea tõstmisega. Et taust selgemaks saaks, kirjeldan lühidalt meie kompanii sõdurite tegevust ja missiooni senist kulgu.
Seisame rivis Tallinna lennujaamas. Kindralleitnant Ants Laaneots saadab meid, Estcoy-9 ja NSE-8 sõdureid, missioonile Afganistani. Paljud, kaasa arvatud ma ise, lähevad missioonile esimest korda. Jätame hüvasti lähedastega: abikaasade, vanemate, laste, õdede-vendadega. See on meile kõigile raske – näeme ju üksteist alles mitme kuu pärast ja kõik tahavad, et me tervelt tagasi tuleksime. Astume lennukisse ja lähetus Afganistani Helmandi provintsi algab.
Lennud ja tundide kaupa terminalides passimine väsitavad. Sellegipoolest on kogu reisi kestel tunda õhus ärevust, samasugused tunded valitsevad ka kohale jõudes. Jõuame Camp Bastionisse, mis on keset kõrbet asuv väga suur laager koos lennuväljaga. Kõrbe lõhn või hais ja hirmus tolm lööb kohe ninna. Aeg-ajalt maanduvad kopterid, mida me nimetame motivatsioonikopteriteks, et tuua Camp Bastioni haiglasse haigeid, haavatuid ja surnuid. See ei ole esialgu julgustav. Hea on, et kodustega suhtlemiseks saab kasutada internetti ja telefoni.
Valmistume ärasõiduks oma vastutusalale. Sealsed ametivennad suruvad meile veel käed pihku ja soovivad edu. Nendel seisab ees kojusõit.
Jõuame oma pika kolonniga lõpuks Wahidi patrullbaasi. Baasis asuvad mõned mahajäetud hooned ja kopteri maandumisplats, mis on ümbritsetud vallide ja müüridega. Siinne maastik on läbijooksvate niisutuskanalite tõttu roheline. Vesi ja maaharimise võimalus on toonud siia elama rohkem inimesi. Paraku tegelevad paljud kohalikud moonikasvatusega, mistõttu on piirkonda jõudnud ka lahingutegevus.
Ei lähe kaua aega, kui meie üksus ka ise tuleristsed saab. Kahjuks on igal asjal oma hind. Nii oleme kaotanud ühe mehe, üks taastub eluohtlikest haavadest ja veel üks sai päris kõvasti pihta. Loodame muidugi, et ta korralikult paraneb. Paar korda olen ka ise tule all olnud. Ei saa öelda, et see just meeldiv on. Huvitaval kombel on aga eestlastel suhteliselt külm pea ja me suudame enam-vähem oma drilli järgida.
Vinguvate kuulide all keegi laiali ei jookse, paanikat ei puhke ning juhtimine säilib. Nii ongi praeguseks tehtud hulk edukaid operatsioone ja patrulle, et anda kohalikele elanikele võimalus normaalsemat elu elada.
Jõulude ajal saime oma lähedastelt pakid, mille üle oli väga hea meel. Samuti oli Eestist saadetud värskem toit ja alkoholivaba õlu heaks vahelduseks igapäevasele söögile. Väga vahva oli lugeda Kanada eestlastest laste ning Eesti koolilaste jõulukaarte ja kirju. Muidu kulges jõulude ja aastavahetuse aeg meil operatsioonide tähe all, nii et erilist puhkust ei olnud. Pigem tegime pingelist ja kohati rasket tööd.
Nüüd aga tuleksin tagasi selle ebameeldiva kogemuse juurde, mille sain puhkusel viibides. Ma ei tea, mida mõtlevad nende sõdurite vanemad ja lähedased, kes neid ajakirjanduse üldistusi ja vastutustundetult kirjutatud pealkirju lugema peavad. See, kui kuskil mõni endine või praegune kaitseväelane lollusi teeb, ei tähenda veel, et terve kaitsevägi oleks verejanulisi kaake täis. Minu meelest on meil inimesetapjaid hoopis rohkem mujal, näiteks Tallinna-Tartu maanteel.
Ma ei arva, et kõik eestlased peavad kaitseväe tegemisi ja riigi poliitilise tahte elluviimist väljaspool piire mõttetuks ja negatiivseks. Paljud inimesed toetavad meid, kuid see ei paista üldise suhtumise taustal välja. Netikommentaatorite sõnavõttude järgi okupandiks ja mõrvariks tembeldatuna on mul missioonil raskem teenida.
Sain ise enne missioonile tulekut ühe vanema daami käest sarjata. Saanud teada, et mõne kuu pärast lähen missioonile, nähvas ta mulle, et olen loll poiss. Oleksin võinud nähvata samamoodi, et võib-olla just temasuguste pärast kaotas meie riik Teises maailmsõjas oma iseseisvuse.
Demokraatlik riigikord määrab paljuski inimeste tegemised nende ametipostidel. Nii paneb ka sõduriamet meile teatud kohustused ja kitsendab tunduvalt meie valikuid. Riigikogu on andnud mandaadi teatud arvu sõdurite osalemiseks Afganistani missioonil. See tähendab, et sõdurid tuuakse siia poliitilist eesmärki täitma niikuinii.
Muidugi on hea, kui mehed tulevad vabatahtlikult, vastasel korral leitakse nende asemele keegi, kes veel või enam ei pruugi tahta minna. Enamik meist on siin oma vabast tahtest, et omandada kogemusi ja neid ka edasi anda, sest õpiku järgi õpetamine pole minu meelest õige.
Ei saa salata, et mõni on siin ka raha pärast. Ma isegi tahan paremat autot osta. Tuletaksin aga kõigile meelde, et riigikogu oleme ju ise valinud ja seeläbi ka seadustandva võimu, kes otsustab täidesaatva poliitika. Ei maksa siunata kaitseväge ja sõdureid selle eest, et täidame oma kohust rahva ees ja teeme oma tööd hästi.
Siinkohal tahaks kõrvutada meie kogemust brittide omaga. Kui sõitsime läbi Londoni puhkusele, tundsid Heathrow’ lennujaamas paljud britid meie vastu huvi. Mõni isegi patsutas õlale ja hõikas: «Good job!» Briti avalikkus toetab sõdureid. Nende lehtedest leiab alati huvitavaid ja enamasti positiivseid artikleid oma sõjaväelaste tegemistest üle maailma.
Muidugi ei hakka ma siin lahkama kogu tausta – ajalugu ja kultuuri, mis seda tugevasti mõjutab. Aga üht-teist oleks kõrva taha panna küll – peale üldlevinud positiivse hoiaku ja hea suhtumise sõduritesse on Suurbritannias väga palju rahva omaalgatuslikke ühinguid, kes näiteks saadavad missioonipiirkonda pakke.
Lugenud arutelu kaitseväelaste pensioniea tõstmise ja eripensioni kaotamise üle, tahaks küsida, kas selle plaani koostajad on ise valmis suhteliselt lühikese etteteatamise peale siirduma sellisesse paika nagu Wahidi patrullbaas, elama askeetlikes tingimustes ja pidevas ohuolukorras ning arvestama oma lähedaste pideva murega.
Lahingus on oluline teadmine, et su kaaslased on sama hea väljaõppega, tugevad ja usaldusväärsed nagu sa ise. Olulised on nii kaasvõitleja reageerimiskiirus, vastupidavus kui hulk muid omadusi, mis teatud vanusest alates paratamatult vähenevad – vähe on vanemaid kaitseväelasi, kes on valmis kaasa lööma konfliktipiirkonnas kas või tagalateenistuses, rääkimata lahinguüksustest.
Kuidas saab ühe lauaga lüüa inimesi, kes töötavad täiesti erinevates eluvaldkondades? Andkem endale aru: kas on võimalik võrrelda mind näiteks laohoidja, raamatupidaja või mõne muu tunduvalt lihtsama valdkonna inimesega? See ei tähenda muidugi, et nad on tähtsusetud. Ma ei pea õiglaseks, et sõdur peab 65. eluaastani oma tervist ohtu seades riiki teenima ja saab siis teistega samaväärse pensioni.
Samuti ei kujuta ma ette elukutselist sõdurit, kes polegi teinud midagi muud kui riigile lojaalselt läinud teenima sinna, kuhu teda parasjagu saadetud on, jooksmas vanaisana raske relvaga ühe põõsa tagant teise taha. Tõenäoliselt oleks kolmanda põõsa taga juba vastas kiirabiauto.
Iga sõjaväelane ootab, et loobumised aastate jooksul oma riigi heaks – näiteks loobumine äri- ja poliitilisest tegevusest, samuti valmisolek muuta pidevalt elu- ja teenistuskohta – leiaks tunnustust. Kaitseväe pension on kogu maailmas üks kindlamaid tagatisi ja riigi hoole näitaja mitte pelgalt kaitseväelastele endile, vaid ka nende pereliikmetele, keda kaitseväelase töö erisused paratamatult rohkem puudutavad kui teiste ametite pidajate lähedasi.
Arutasin seda teemat oma Briti kolleegidega, kes pidasid seadusemuudatust lausa naeruväärseks ja imestasid, kuidas me oma riigi silmis nii väheväärtuslikud oleme. See on valus ja isegi solvav. Asjalikud kaitseväelased saavad patrioodina hakkama ka mujal kui kaitseväes. Iseküsimus on, kas riik suudaks ilma nendeta julgeolekut tagada.
Enamikul kaitseväelastel, keda mina tunnen, on suur tahtmine õpetada teisi riiki kaitsma, parandama väljaõpet, sealjuures ohverdades nii mõndagi. Tundub aga, et riik teeb kõik meie motivatsiooni vähendamiseks, võttes ära kõik sotsiaalsed hüved, arvestamata, kui palju riskitakse kaitseväes elu, tervise, perekonna ja nende laste tulevikuga, kes kunagi ise peaksid meie riiki üleval hoidma.
Missioonisõdurite vanemad ja lähedased ei pea oma poegade ja tütarde pärast häbi tundma. Samuti ei tohi nad lasta end mõjutada ebaadekvaatsetest kommentaaridest või suurtest ja negatiivsetest pealkirjadest. Meie sõdurid ei ole tuimad mõrtsukad! Meil on ranged lahingureeglid, mis hoiavad ära asjatud tsiviilohvrid. Me toetame kohalikke humanitaarabi kaudu, ravimite ja muu sellisega, mille eest nad on tänulikud. Piirkonna stabiilsust saab suurendada ka päästikut vajutamata.
Ma tean, et suurel osal Eesti elanikest ei lähe praegu kõige paremini. Võib-olla läheks meil paremini siis, kui me üksteisest rohkem hooliksime ja üksteise pingutusi tunnustaksime. Tervitame lähedasi ja kogu Eesti rahvast siit kaugelt Helmandist. Tänan kõiki, kes mind julgustasid ja aitasid mul selle loo ära rääkida.