Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi sõnul on tänaste ajalehtede valged küljed protestiks sõnavabadust ründava eelnõu pärast.
Hõbemägi: jutt allikakaitsest on hiilgav demagoogia
18. märts 2010, 11:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Hõbemägi rääkis ETV hommikuprogrammis «Terevisioon», et otsus külgede tühjaksjätmiseks sündis kergelt. «See sündis suurte päevalehtede peatoimetajate ühisel vestlusel ja me oleme kõik mures selle pärast, et justiitsministeeriumist välja tulnud eelnõu ohustab tõsiselt sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust Eestis.» Tema sõnul soovivad lehed avalikkust hoiatada ja juhtida tähelepanu sellele, et ehkki eelnõu on esitatud justkui ajakirjanike kaitseks, siis tegelikult see ründab ja kitsendab sõnavabadust Eestis.
Hõbemägi lisas, et kui ajakirjanikud kirjutavad põnevaid ja olulisi artikleid, mis paljastavad mingisuguseid sigadusi, siis käivad nad tihtipeale ka politseinikega rääkimas, kui kirjutise põhjal algatatakse uurimine. «Eestis ei ole olnud selliseid juhtumeid, kus oleks vaja allikakaitset lõhkuda. Me saame kõik ajakirjanike ja lehtede juhtidena aru sellest, et kui tegu on väga tõsiste kuritegudega, kui tegu on lugudega, kus on hukkunud inimene, kui tegu on informatsiooniga, mille mitteavaldamisel võib inimene hukkuda, siis on selge, et ajakirjanikud kui ühiskonna liikmed ja väga vastutustundlikud liikmed seda informatsiooni kangekaelselt enda teada ei hoia.»
Ta märkis, et uus eelnõu püüab kehtestada olukorda, et kui kirjutatakse paljastavaid artikleid ja artikli aluseks olev informatsioon pärineb mõnelt ametnikult, siis peab ajakirjanik avaldama selle ametniku või infoallika nime. «Mis omakorda tähendab seda, et allikad ei julge enam ajakirjanikele informatsiooni rääkida ning me ei saa kirjutada asjadest, mis on olulised selleks, et puhastada meie ühiskonda,» täpsustas ta.
Hõbemägi hinnangul on teema väga mõistlikult korraldatud Belgias, kus allikas tuleb avaldada juhul, kui tegu on looga, kus on hukkunud inimene või on oht sellele, et inimene hukkub. «Ja see on väga mõistlik ja selleks ei olegi vaja eraldi mingit suurt seaduse eelnõu teha. Allikakaitse Eestis toimib hästi ja selle kallale ei ole eraldi seaduse eelnõuga vaja minna.»
«Arvan, et väide, et see eelnõu on ajakirjanike kaitseks, on hiilgav näide demagoogiast,» ütles Hõbemägi. Tema sõnul võib eelnõu või selle seletuskirja lugedes leida sealt vähemalt 60 punkti, kus ajakirjanikele on pandud kohustus avaldada oma allikad. «Ning siin rääkida sellest, et see kuidagi kaitseb ajakirjanikku, see on naeruväärne.»
Ta rõhutas veel kord, et vajadust sellise eelnõu järele ei ole ja Eestis funktsioneerib allikakaitse juba olemasolevate seaduste ja tavade raamides hästi.
Tähelepanuväärne on tema meelest ka see, et nende punktide hulka, kus ajakirjanik peaks allikat avaldama, on toodud sellised asjad nagu ameti- või töökohustuste täitmisel teada saadud info avaldamine. «Ehk kui mõni ametnik näeb, et tema asutuses tehakse mingit suurt sigadust - meenutame kas või maadevahetuse skeeme - ja tahab sellest rääkida ajakirjandusele, siis pärast sellise seaduse jõustumist on selge see, et ta ei julge enam sellest rääkida, sest ta teab, et on olemas seadus, mis sunnib ajakirjanikku tema nime avaldama. See kindlasti on kahjulik selles mõttes, et me ei saa enam sellist ühiskonda puhastavat informatsiooni.»
Hõbemägi sõnul punus justiitsministeerium eelnõu valmis vaikselt omaette ja tõi selle siis avalikkuse ette. «Ja nii, nagu ma kuulsin, on siis justiitsminister öelnud seda, et ei olegi seaduse eelnõu tegemise ajal vaja sinna kedagi teist kaasata. Kui eelnõu on ükskord valmis, küll me siis arutame. Ma olen olnud seaduste loomisel kaasatud ja ma ütlen, et kõige parem variant on see, kui eelnõu loomisel on vastavad organisatsioonid ja sotsiaalsed parterid kaasatud. Selle puhul seda ei tehtud ja mul on väga kahju.»
Ta leidis, et Eesti kaotab seaduse jõustumisel osakese oma sõnavabadusest. «Eesti kaotab osakese ajakirjandusvabadusest ja oluline on teada seda, et igasuguse demokraatliku riigi alustalade hulka kuulub vaba ajakirjandus, kelle üks kohustusi on puhastada oma riiki, uurida välja sigadusi ja kuritarvitusi ning nendest informeerida.» Tema hinnangul ei jõua politsei kõike, samuti ka riigikontroll. «Ajakirjandus on tohutu suur jõud, mis puhastab riiki. Teeb seda, et elu läheks paremaks. Teeb seda oma meetoditega ega riku seejuures seadusi. Kui selline seadus võetakse vastu, siis see kahtlemata tähendab, et me oleme sunnitud oma suud rohkem kinni hoidma, kuna me ei taha minna sellistesse keerulistesse olukordadesse, kus ajakirjanikku sunnitakse minema kas allikas avaldama või minema vanglasse.»