Louis Michel ja Mariann Fischer Boel: toidurevolutsioon Aafrikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keset kruusateed põleb hunnik autokumme. Räämas Aafrika linna kohal on õhk täis paksu, tumedat suitsu. Vihane rahvahulk vehib rusikatega. Aafrikas on nähtud igasuguseid revolutsioone, kuid seekord on tegemist millegi uuega.
Selliseid pilte on Aafrika riikides ja muudes arengumaades viimastel kuudel sageli nähtud, sest inimesed on avastanud, et ei saa endale lubada isegi kõige tavalisemaid toiduaineid – isegi mitte leivapätsi ega kausitäit riisi. Toiduainete hiljutine hinnatõus on kõige raskemini tabanud just arengumaade elanikke. Miljonid inimesed virelevad üha suuremas puuduses hoolimata aastatuhande arengueesmärkide raames antud üleilmsetest lubadustest vaesusega võidelda.
Aafrika vajab revolutsiooni, kuid seda mitte tänavatel, vaid põldudel. «Roheline revolutsioon» võib mängida praeguse toidukriisi lahendamisel Aafrikas võtmerolli.
Seepärast ongi Euroopa Komisjon teinud ettepaneku luua uus ühe miljardi euro suurune erirahastu, et aidata suurendada arengumaade põllumeeste tootlikkust. Muu hulgas aidatakse põllumeestel sellise ühekordse rahasüstiga varuda rohkem ja paremaid seemneid ning väetisi.
Sihid, mille oleme rahastule seadnud, on selged: rahaline toetus peaks suurendama abi saavate riikide põllumajanduse tootlikkust ja toiduainetega kindlustatust ning vähendama alatoitlust ja toiduainete hindade tõusu. Selleks et meie tegevus kiirelt ja tõhusalt vilja kannaks, teeme koostööd ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Rahastu peamine eesmärk on anda arenguriikide põllumeestele vahendid, mida nad vajavad saagi parandamiseks ning seda olenemata sellest, kas toodang on mõeldud tarbimiseks kodus või ekspordiks.
Antava toetuse väärtus pole aga pelgalt rahaline. Uus rahastu annab märku Euroopa Liidu jaoks olulistest põhiväärtustest. Tegemist on Euroopa ja arenguriikide vahelise solidaarsusega. Toiduainete hinna tõusu tõttu on ELi kulutused põllumajandusturu toetustele olnud kavandatust väiksemad ning tänu sellele saamegi pakkuda sellist ühekordset abi.
Usume, et nõnda saab praeguse toiduainete hinnakriisi pöörata arenguriikidele kasulikuks võimaluseks. Kui nende riikide põllumehed suudavad nüüd reageerida kasvavale nõudlusele maailmaturul, saavad nad tõusvatest hindadest kasu. See omakorda aitab vähendada vaesust maapiirkondades ja parandada sadade miljonite inimeste elujärge.
Meie arvates on tegemist suurepärase ideega, mille mõju arengumaade elukvaliteedile peaks olema kiire ja positiivne. Maailmas, kus kõik on omavahel seotud, on toidukriisiga toimetulek meie jaoks esmatähtis ning peame sellega tegelema kõik koos.
Loodame, et Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Parlament toetavad seda algatust nii, et raha saab aasta lõpuks eraldatud ja tööga võib alustada 2009. aasta alguses.
Revolutsioon on nähtus, mida on väga raske ette ennustada, kuid praegu võime heameelega tõdeda, et Aafrikas on üht sellist oodata.