|
> Perepsühholoog Tõnu Ots teatas ETV saates «Unetus» enesestmõistetaval toonil: «Minu töö on kõrvade vahel. Kas ma saan süüdistada naist, kelle töö on jalgade vahel?» Arvamusest kumas läbi suhtumine, et mina kui mees teen tööd peaga, ma olen mõtlev olend ja selles, kui naine oma keha müüb, pole miskit hullu. Kahjuks pole selline lähenemine meie ühiskonnas sugugi erandlik. Kuid on hämmastav, et isegi perepsühholoog mõtleb ja ütleb nii. Tõnu Ots tõi esile oma sugupoole teatud liiki vajadused, elades sisse sellise mehe rolli, keda peresuhe ei rahulda või kellel pole kedagi. Ning pakkuski ta, et nende vaesekeste lohutajateks peaksid olema lõbumaja töötajad, keda vahel ka lõbutüdrukuteks nimetatakse. Tüdrukutel pole «lõbus» Mida peavad eesti inimesed õieti silmas, kasutades sõnu «lõbumaja» ja «lõbutüdruk»? Kellel on lõbus? Kas mehel, kes oma partneriga rahul pole ja talle oma seksuaalsetest soovidest rääkida ei julge? Või mehel, kes arvab, et ta muud moodi naist ei saagi, et ta on liiga vana, liiga häbelik või puudega? Või mehel, kes oma viha ja pettumuse naissoo vastu prostituudi peal välja elab? Või neil, kes pole võimelised looma ja hoidma inimestevahelisi empaatilisi suhteid? Kindlasti pole aga «lõbus» lõbutüdrukul, keda seksuaalselt ära kasutatakse ning kellel on sageli nii hingelised kui ka kehalised traumad. Kui avalikkus oleks rohkem kursis selle kohtlemisega, mis saab osaks paljudele prostituutidele, nõustuks enamik inimestest, et prostitutsioon on räige naistevastane vägivald. Mees, keda prostituut halvale teele meelitab või kes võib saada suguhaiguse oma meestele «loodusest loodud» vajaduste rahuldamisel, ei ole ohver. Ohver on pelgalt ostu-müügi objektiks olev naine, kes harilikult on ka majanduslikult kindlustamata, töötu või pere ainus ülalpidaja. Paljud prostituudid on varemgi oma elus seksuaalse vägivalla all kannatanud. Sellised naised on kergesti manipuleeritavad tänu mitmete negatiivsete tegurite kokkulangemisele. Prostitutsiooniäris kogetava vägivalla tagajärjel tekkib hirmutunne, abitus, unetus, psühhoosid, neuroosid ja huvikaotus ümbritseva vastu. Kõik see viib kokkuvõttes lõksu, millest on iseseisvalt võimatu välja pääseda. Nagu perevägivallagi puhulgi, saab ohvrile osaks süüdistamine, mitte aga kaaskodanike mõistmine ega abi. Lõbumehe lust kibedaks Prostituudi ostja kohta, kes tegelikult on prostitutsiooniäri liikumapanev jõud, aga eestlaste sõnavaras terminit ei ole. Ka praeguses seadusandluses kolmandat poolt, seksi ostjat, nagu polekski. Ta on «nähtamatu». Prostitutsioonis oleksid tegevad justkui ainult müügiobjekt ja tema kupeldaja. Kuid andkem siis ka seksiostjale nimi – lõbumees. Sest lõbus on just nimelt temal. Justiitsministeeriumi ja justiitsminister Rein Langi väitel pole prostitutsioon Eestis probleem. Hiljuti ütles minister: «Arvame, et meie seadused on täiesti asjakohased. Oleme Eestis valinud omamoodi kesktee, see on olnud üsna toimiv ning seega muudatusteks ei ole meie arvates küll mingit põhjust.» Samas aga rääkis Lang enesele vastu, nentides, et «see olukord võib aga just nimelt Soome seaduste mõjul muutuda.» Kui Soomes seksiost keelatakse, võivad seksituristide hordid ja nende teenindamisega seotud kuritegevus Eestis suureks probleemiks kujuneda. Seda ei saa Lang eitada ka mitte parima tahtmise juures. Järjekindlaks jäädes peaks ta seega tunnistama, et prostitutsioon on juba kord sotsiaalne probleem ja kriminogeense keskkonna looja. Loodan, et sotsiaalminister Jaak Aab ja sotsiaalministeerium ei jaga justiitsministeeriumi ning sealse ministri seisukohti. Tahaks siin ainult kuulda sotsiaalministri mehesõna. Nimelt selle kohta, et teatud sorti meeste tungide ohjeldamiseks ja naiste inimõiguste kaitsmiseks tuleb rakendada selliseid nõudluse vähendamise meetmeid, mis tõesti mõjuksid. Näiteks võiks siin võtta eeskuju kas või USA-lt. Seal on enamikus osariikides seksiteenuste ostmine keelatud. Üleastujad võivad leida oma pildi kohalikus lehes või internetis, mõnes osariigis isegi koos nime, sünniaja ja kodulinna nimega. Ei ole ju veel ununenud episood, millega Inglise filminäitleja Hugh Grant Ameerikas ebameeldivalt kuulsaks sai: ta ostis teenust prostituudilt ning kaotas sellega hea nime ja lõpuks ka oma kauaaegse elukaaslase. Kohati võib üksnes kupeldaja märkmikus oleva info põhjal nii öelda pildile pääseda. Mõnes linnas võib politsei inimest trahvida juba prostitutsiooniäri tänavatel korduva ringi tiirutamise eest. Mõnes osariigis konfiskeeritakse seksi ostjalt auto, mille tagasisaamiseks peab välja käima kopsaka rahasumma. Ent kui auto omanikuks on keegi teine, näiteks abikaasa, peab omanik ise autole järele minema. Anonüümsus on põhivajadus Mõjusalt on toimitud ka Soomes, kus avalikus kohas seksi ost ja müük on keelatud. Helsingi politsei on teavitanud avalikkust kupeldajate telefonide pealtkuulamisest. See on ilmselt nii mõnegi ostja eemale peletanud. Peavad ju need mehed anonüümsust üheks oma põhiliseks vajaduseks. Avalikkuse huviorbiiti sattumise võimalus vähendab kindlasti paljude lõbumeeste kihku. Üks europarlamendi sotsialistist saadik kaotas detsembrist alates suurema osa sugutungist ning hulga kilosid takkapihta. Ühes Brüsseli bordellis korraldatud skandaal ja prostituudi ahistamine viisid ta nime ajalehtede esikülgedele nii Belgias kui ka tema kodumaal Poolas. Avalikustamine koos seksiostu kriminaliseerimisega oleks vägagi mõjusaks meetmeks nõudluse vähendamisel. Pole ju kuigi ahvatlev saada kurjategijaks. Ostu kriminaliseerimine võimaldab ühiskonnale lõpuks anda signaali, et müüdud naine on nõrgem pool, keda nii ostjad kui ka kupeldajad ära kasutavad. Ja see on põhjus, miks teda ei peaks tingimata karistama. Karistada peavad aga saama võimupositsioonil olijad ehk ostja ja müüja. Seksteenuse ostmise kriminaliseerimine Rootsis on viinud nõudluse vähenemiseni. Ent veel olulisem – see on muutnud uue põlvkonna suhtumist. Et vähendada seksturistide voolu Eestisse, on meil tõesti ülim aeg muuta seksi ost karistatavaks. Ei ole vaja lükata otsustamist edasi, ja jääda ootama-vaatama, mida teeb Soome. Me ei pea siin väikest õde mängima. Riik peaks näitama üles otsustavust oma kodanike tervise ja heaolu eest seismisel ning organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Riik ei tohi vaikimisi heaks kiita isikuid, kes on võtnud endale õiguse osta ja ära kasutada teiste inimeste keha. See ei tähenda ainult ostja karistamist. Normaalseks ei saa pidada ka seda, et politsei ignoreerib ajakirjanduses ilmuvad viiteid tuntud «lõbumajadele». Kupeldamine on meil keelatud ning politseile teadaolevate kupeldajate äri tuleb lõpetada. Juba täna tuleb asuda muutma mõttemalle, et keelamisega ei jõua kuhugi, et prostitutsioon ei kao kuhugi, et ongi normaalne, et naise keha on ostu-müügi objekt. Võtku see aega või aastakümneid, kuid sellist suhtumist peame me muutma. ------------------------------------------------- Arvamus Rein Lang, Justiitsminister (Reformierakond): Praegu ei ole meil seksiostmise kriminaliseerimine päevakorras. Ent olukord võib kohe muutuda, kui Soome sellise seaduse tõesti vastu võtab, sest siis meile enam erilisi valikuvõimalusi ei jää. Vastasel juhul kujuneme kogu Soome ja Rootsi seksituristide sihtmaaks. Niivõrd tõsiste ühiskondlike mõjudega sammud tuleks astuda naabritega koos. Kahetsusväärne, et rootslased ei teinud seda omal ajal koos soomlastega. Nüüd peaksime meie küll suutma Soomega sünkroonis astuda. Eesti ühiskondlik surve läheb loomulikult sinnapoole, et keeluga ühineda. (PM 20.12.2005) Kadi Viik, Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja: Seitse aastat pärast seaduse jõustumist on Rootsis vähenenud tänavaprostitutsioon, prostituute ostvate meeste arv, prostituutide värbamine ja naistega kaubitsemine. Rootsi seadusesse on suhtutud üleolevalt, et Rootsi lihtsalt ekspordib oma probleemi välismaale. Kui Rootsis saad karistada, võid ju Tallinna sõita (kui raha vähe) või Taisse (kui raha rohkem). Kui meie lähimad naaberriigid seksiostu karistatavaks teevad, seisame põhimõttelise valiku ees – kas muutuda seksiturismimaaks või võtta selge seisukoht, et on asju ja väärtusi, mis ei ole müügiks. On täiesti võimalik pooldada turumajandust ja kapitalismi, aktsepteerimata elundi- ja inimkaubandust. (PM 20.12.2005) Nelli Kalikova, endine AIDSi ennetuskeskuse osakonna juhataja, riigikogu liige (Res Publica): Seksiostmise kriminaliseerimine Eestis ei ole otstarbekas. Ei saa ehitada katust, kui pole vundamenti ja seinu. Enne tuleb tööle panna head ja karmid seadused (kriminaalkaristused vahendamise, alaealiste kaasatõmbamise, orjapidamise eest). Kiiremas korras peab vastu võtma inimkaubitsemisvastase seaduse. Tuleb likvideerida prostitutsiooni soodustavad tegurid, tõhustada integratsiooni, tööhõivet ja sotsiaalset turvalisust. See kõik nõuab aega, jõudu ja ressursse. Palju lihtsam on vastu võtta üks silmakirjalik seadus ja deklareerida, et me ei võitle prostitutsiooniga halvemini kui põhjanaabrid. Kas asi tegelikult paremuse poole liigub, huvitab peamiselt entusiaste, kes võitlevad nagu tuuleveskitega.
|
Marianne Mikko hinnangul tuleb Eestis seksi ost
kriminaliseerida ja pole mingit põhjust oodata, kuni Soome seda teeb. Meil aga
valitseb endiselt suhtumine, et inimese keha võib osta ja
müüa.
