Inglise huumor Merca lauludega (2)
24.04.2008 00:01
Eva Kübar, Postimees
Sel laupäeval toob balletitantsijana karjääri alustanud lavastaja Oleg
Titov Viljandi teatris Ugala lavale Jerome K. Jerome’i klassikalise
teksti «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)». |
| |
|
 |
Oleg Titov |
|
|
|
|
Oleg Titov, kuidas muudate teada-tuntud teksti oma lavastuses jälle uudseks ja põnevaks?
Otsustasime selle teksti tuua lavale salonglikus stiilis, veel täpsemalt öeldes võiks selle žanrimääratluseks olla vodevill – kerge ja lõbus lavalugu rohke laulu ja muusikaga. Usun, et see vorm on publikule huvitav ning annab ka näitlejatele võimaluse avada end tavalisest erinevast küljest.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | kohutav
etendus!
Peep Aru
Reporterile pole tulnud pähe küsida: Miks sa, Oleg Titov, seda teed? Miks sa seda lavastust teed? Mi...
|
|
Merca (Merle Jääger) kirjutas lavastusele väga mahlakad ja talle omase hea huumoriga vürtsitatud laulutekstid, sageli on ühte laulu koondatud terve peatükk raamatust.
Mis teid inglise huumori juures paelub?
Eks ikka see, et inglise huumor on intelligentne, peen ja mitte iialgi labane. Kahjuks tundub, et selle mõistjaid jääb järjest vähemaks.
Olete lavastuse tutvustuses öelnud, et inimestel selles tuleb vastu võtta otsuseid. Millised need otsused on?
Need on sedalaadi otsused, mida headel sõpradel tuleb vastu võtta, kui nad tahavad oma sõprust säilitada. Inimesed võivad oma igapäevases suhtlemises väga hästi läbi saada, aga kui nad ühel hetkel on muust maailmast eraldatud ja suletud näiteks ühte paati, on situatsioon täiesti teistsugune.
Kui inimesed on 24 tundi ööpäevas sunnitud külg külje kõrval olema, kas siis jätkub kannatust?
Suletud ruum loob hoopis uued mängureeglid. Üksteisega arvestamine, üksteise väikeste veidrustega leppimine – see saab kõik hoopis uue mõõtme. Ja siit tulevad ka pidevad väikesed otsused, mis kokku tähendavad suurt.
Oma eelmises lavastuses, milleks oli Maksim Gorki «Põhjas», panite eesti näitlejad mängima vene inimesi, nüüd tuleb neil kehastada inglasi. Kumba rolli on teie kui lavastaja seisukohalt eestlastel lihtsam (või keerulisem) mängida?
Mitte kunagi pole ma püüdnud panna näitlejaid mängima rahvusi. See oleks absurd. Minu jaoks on iga tegelane, kes on laval, hoolimata oma rahvuslikust kuuluvusest, eelkõige inimene. Inimene ju ikka kuuleb, näeb ja tunneb, olgu rahvus milline tahes. |
|
|
|
|
APRILL 2008
