Jõudsime just tagasi perereisilt Hispaaniasse. «Kuidas läks?» olen ma juba umbes kümme korda kuulnud, kuidas sõbrad-tuttavad mu nelja-aastaselt tütrelt uurivad.

Foto: Erakogu

Ja ta on neile teatanud ikka seda endale kõige tähtsamat asja: «Seal räägivad inimesed hispaania keelt! Nad hüüavad «hola!».»

Jah, ka tema hüüdis «hola!». Istus üürikorteri aknal ja kisas möödujatele ainsat sõna, mida hispaania keeles oskas. Inimesed hüüdsid vastu: «Hola, guapa!»

VIIMASED KOMMENTAARID

nojah
mul on veidi üle kaheaastane laps, kes räägib eesti, inglise ja prantsuse keelt. Lastele peab andma ...

kas Päevaleht
lasi ta lahti vä?

Teised kommentaarid

Hetk hiljem kuulsin, kuidas ka mu tütar kisab: «Hola, guapa!» Ja veidike hiljem: «Que tal?!» Lihtsa imiteerimise ja akna peal kõõlumise teel oli ta juba õhust hankinud väljendid «tere», «kaunitar» ja «kuidas läheb?».

Ausalt öeldes olin jahmunud. Jah, olin küll kuulnud selles vanuses laste kiirest keelekohanemisest, aga et see nii jultunud kiirusega käib... Õhtul vaatasin magavat tütart, kui ta järsku suu avas ja pomises: «Soy del Estonia!» Kas pidi unes teada andma, kust ta pärit on? See oli lause, mida mina olin lennujaamas kellelegi öelnud. Lihtsalt, korra.

Järgmisel päeval liitus Marta juba lastega mänguväljakul. Juba teiseks päevaks oli lapsele selge, et on kolm varianti: kas vait olla, kehakeeles ja sõbralike ühmatuste kaudu suhelda, või kasutada oma paari kohalikku fraasi. Muidugi lahkusime sealt mängimast veel paari «Mira!» ja «Por aqui!» võrra rikkamana.

Nüüd hüppan oma jutus nädala võrra edasi. Tagasi lennuväljale, kus meie kodumaa nimeline lennuliin hilineb, nii et veedame kümme tundi oodates, vaadates, jalutades. Ja suheldes oma saatusekaaslastega.

Üks nendest on vene poiss Narvast. Esialgu proovib mu tütar teda võluda hispaania keelega, aga näeb ära, et sealt ei tule resonantsi nagu ka eesti ja inglise keelega mitte.

«Ütle talle «menja zavut Marta,»» õpetan ma kõrvalt ja teen sellega otsa lahti. Natukese aja pärast istuvad lapsed kõrvuti põrandal ja joonistavad, samal ajal kui emmed harmoonilist pilti härdalt pealt vaatavad.

«Tee mesimumm!» käsutab mu tütar ja lükkab poisi kätt. Viieaastane poiss vaatab üles. «Mama, što?» Poisi ema vaatab küsiva näoga minu poole, mina aga pean talle vastama samasuguse näoga. Probleemi lahendab minu nelja-aastane, kes teeb mesimummu häält, sest lapsed ei karda. «Aa!» hüüatab poiss.

Ja juba nad mängivad koos, kusagilt välja ilmunud õhupalli hüpitades. Mu tütar, kes veel tund aega tagasi ei osanud ühtegi venekeelset sõna, hüppab ja karjub «davai!» ja «smatri!». Vahepeal peatub ja küsib minult: «Emme, mis on «minu kord» vene keeles?»

Sain selle reisinädalaga hea kogemuse. Olen nüüd Anna Levandi idee tuline pooldaja: integratsioon Eestis tuleks viia lasteaedade tasandile, teisisõnu, tuleks kaotada venekeelsed lasteaiad. Teiseks: minu praegu kakskeelne laps (emakeel eesti, isakeel inglise) on juba valmis uueks keeleks.
Homme võtan ühendust oma tuttava eesti-vene perega ja uurin koosmängimise võimalust. Ja tellin internetist hispaaniakeelset lastemuusikat. Millal siis veel kui mitte praegu, käsnaperioodil?

Uus rubriik
«Ajakirjanik, kirjastaja ja blogija, kümnekuuse Anna ja nelja-aastase Marta ema Epp Petrone hakkab alates tänasest kirjutama Arterisse kirju oma elust: abielust, lastest, kirjutamisest, reisimisest, toidust ja muust.»