Eesti medalilootused suunduvad Pekingisse

Uuno Prostamool
, haige mees olümpiamängudel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimse istekohani välja müüdud olümpiaekspressis leiavad aset kummalised stseenid.
Viimse istekohani välja müüdud olümpiaekspressis leiavad aset kummalised stseenid. Foto: AFP / Scanpix

Ahoi, armas lugeja. Fiskultprivet! Tervitan sind Eesti olümpiakoondise nimel, sest hea Mart Siimann (vana semu Koonderakonna päevilt) tõi mind haiglast välja, et võiksin erikorrespondendina kajastada Eesti sportlaste tähelendu Pekingis.

Loksume sõbraliku perena juba teist nädalat rongiga läbi mõõtmatute Aasia avaruste, sest pärast näitlejate ümbermaailmareise napib riigil raha sportlastele lennupiletite ostmiseks. Meil Siimanniga on veel küllaltki mugav, meil on kahe peale terve kupee. Aga Helar Osila ja Anu Säärits peavad reisima koos sportlastega tihkelt täistuubitud umbses platskaardivagunis.


Mõnes mõttes on see isegi hea, sest nüüd on Anu Säärits absolutselt kõigega nõus, et ainult meie kupeesse värsket õhku hingama pääseda. Näiteks pännab ta Osila tagant maitsvaid kooke ja kotlette, mida Osila ema pojukesele kaasa on pannud. Peab ütlema, et Anu keedab matkapriimuse peal väga maitsvat suppi kah! See mees, kes ükskord Anu ära võtab, saab ikka väga-väga õnnelikuks! Aga ega Sääritsa-preili igaühele ei lähe – tema tulevane peab olema spordimees, kes ei liialda alkoholiga ning armastab vabal ajal kuulata head muusikat nagu Dagö või Bryan Adams.


Parasjagu mööduvad akna tagant Mongoolia tasandikud. Mingid hatused basmatšid tirivad rongi suunas kaamelit, et lollidele välismaalastele selle piima müüa ja lasta neil koos kaameliga pilti teha.


Meie spordimeeste meeleolu on hea, mis sellest, et Dušanbees läks kaduma rannavõrkpallur Rivo Vesik. Viimati nähti teda, teekann käes, jaama poole kuuma vee järele jooksmas. Ju see vee-saba oli siis nii pikk, et rong ei jõudnudki Vesikut ära oodata. Aga pole hullu, küll Vesik hakkama saab. Tubli rannavõrkpallur leiab igas riigis tööd ja leiba.


Ainuke häda on see, et Kristjan Kais ei jää nüüd üksi tuttu ja nutab ning karjub öö läbi. Eks ta ole harjund uinuma, Vesiku pöial suus. Aga see võib tulla ka sellest, et tal tulevad hambad praegu. Vähemalt Elina Partõka arvab, et see on tal hammastest.


Üldse on sportlastega igasugu janti olnud. Näiteks sõi pahaaimamatu Jüri Jaanson mingeid turkmeeni vanamuttide käest saadud seeni ja jampsib nüüd kohutavalt. Temaga saab päris nalja kohe. Vahel ta mõtleb, et on õhupall, siis jälle arvab, et on kala ja ujub mööda rongi ringi nagu akvaariumis. Aga pole viga, egas üks lihtne sõudja peagi täie mõistuse juures olema! Piisab, kui kätes rammu on. Mõnes mõttes isegi hea, sest hullul ikka hullu jõud.

Väike viperus juhtus jalgratturite ratastega – nimelt varastati meie meeste rattad öösel ära. Kusjuures ma ütlesin Treierile, Kangertile, Taaramäele ja Novikovile selge sõnaga, et nad aheldaksid ennast rataste külge magamise ajaks. Aga nad ei kuulanud ja nüüd on tagajärg käes.


Nii juhtub, kui Vene koondisega ühes rongis reisitakse! Venelased on kõrvalvagunis. Seal käib üks trall ja tingel-tangel ööpäev otsa. Tinistavad balalaikasid ja üürgavad koraale laulda. Terve rong on viirukihaisu täis, sest Vene koondisega on kaasas trobikond õigeusu pappe, kes edasi-tagasi mööda rongi vehivad viirukipannidega. Noh, ega ei paneks imeks, kui need papid just vaatavadki, kus miskit head-paremat ripakile jäetud….


Aga ega Vene koondise omad polegi kõige hullemad. Ujuja Martin Liivamägi pandi alguses venelaste vagunisse, kuna meie omas polnud ruumi. Tema muidugi hakkas vagunisaatjale kaebama, et nii ja naa – jube lärm, kange viirukihais, magada ei lasta jne. Et tahaks n-ö kultuursemat seltskonda.
Ja võta näpust, öeldigi et: palun väga, tahate kultuuri, vot paneme teid prantslaste juurde.


Aga mis toimub prantslaste juures – päevad läbi lakutakse veini, süüakse konnajalgu – kõik kohad ligaseid konni täis ja ebakainesse seisundisse jõudes hakkab vagunitäis rahvast kankaani tantsima. Praeguseks ei tunne vana head Martinit enam äragi – nina punane peas, lällab, kõkutab naerda nagu prantslane… no soomeugrilase veri ikka ei kannata sellist laus-lakkumist välja.


Päris normaalses vormis on meie omadest ainult Gerd Kanter ja Aleksander Tammert. Kanter isegi vist tsipa rohkem kui Tammert. Aga mis see loeb, kui Kanter lasi mustlastel omale augu pähe rääkida ja hakkas raha peale sõrmkübaramängu mängima. Nagu arvata oligi, tegid mustlased ta kohe puupaljaks. Sõna otseses mõttes. Vaene Gerd istub nüüd päevad läbi häbelikult ihualasti pingi peal ja hoiab ketast häbeduse katteks süles.

Aga ketas on olümpiakoondise vara ja pealegi hirmkallis – maksab uuest peast üle 2000 krooni! Ei kõlba kuhugi, et riigi raha eest soetatud väärtusliku esemega käiakse ümber nagu mingite trussikutega!


Oh jah, niisugune see olümpialase elu on – loksud rongis, lased Sääritsal omale suppi keeta ja hoiad sportlasekarjal silma peal.


Siimann räägib, et see on põhimõtteliselt sama värk nagu Vene ajal, kui sai rongiga Eestist lehmi ja lambaid Kaug-Itta toimetatud. Tuli kah nädalate kaupa rongis loksuda ja loomadel silma peal hoida, et basmatšid neid ära ei varastaks.


Igal juhul ootan juba pikisilmi Pekingisse jõudmist. Seal pidime kohtuma paljude väga huvitavate tegelastega. Näiteks lubas meile audientsi Pekingi part isiklikult. Ja hungveipingid ja Maotsetung on lubanud Eesti koondist jaama tervitama tulla, rääkimata Jackie Chanist, Konfutsiusest ja Lao Zi-ist..

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles