Eesti kõigi aegade edukaim võrkpallur Viljar Loor (54) ei ole viimase kaheksa aasta jooksul enam palli mänginud. Kuidas kulges elu seitse aastat NSV Liidu koondises ilma ühtegi turniiri kaotamata, rääkis võrkpallilegendiga Kristi Leppik.
Võrkpallilegend Viljar Loor peab ehitusfirmat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks nädalaks on Loor aja maha võtnud Pärnumaal Kablis. «Ei ole ma kuhugi kadunud,» üllatus mees, kui Postimees talle helistas ja soovis paar sõna juttu puhuda.
Loor on spordist taandunud ja peab vennaga Tallinnas väikest ehitusfirmat. «Palli ma jah enam ei mängi, mul on mõlemad puusaliigesed välja vahetatud ja nendega ei soovitata eriti hüpata,» rääkis Loor ja lisas, et ega enam ei tahaks ka, isu on täis.
Legendi sportlasetee on harukordne. Ta kuulus seitse aastat järjest suurriigi meeskonda, mis maailmas ainult võite tunnistas. «Punt oli tõesti võimas,» tunnistas Loor.
«Sihile ja eesmärkideni viis Viljari tema järjepidevus,» iseloomustas Loori endine võrkpallur ja mängudeaegne toakaaslane Rein Link.
«Tallinna spordi internaatkooli lõpetades jäi kuldmedalist puudu ainult kirjandi neli ja mees suutis tippspordi kõrvalt lõpetada ära ka ülikooli,» rääkis Link. Talle meenus, et kui trennis oli vaja joosta kümme ringi staadionil, siis erinevalt mõnest teisest ei lõpetanud Loor kunagi jooksmist enne finišijoont. «Kui oled lõpuni võidelnud, siis võidadki,» ütles Link.
Tänapäeval ei pidavat legendi endi sõnul enam keegi nii kõvasti trenni tegema kui NSVLi ajal. «Juba raha pärast ei saa nii palju laagreid pidada kui varem,» ütles ta. Kodus Loor tol ajal praktiliselt ei olnud, sest viibis aastas kümme kuud võõrsil. «Veetsin võistkonnakaaslastega rohkem aega koos kui oma naisega,» rääkis spordilegend.
Pika kodust eemal viibimise pärast kannatas ka Loori abielu. «Mis abielu see on, kui kodus kunagi ei ole,» rääkis ta. Siis kui mees NSVLi koondises mängis, abielu püsis, ent kui ta 1984. aastal mängimise Moskva AKSK meeskonnas lõpetas, see purunes. «Selge on see, et keegi kümme kuud aastas näppu ei ime,» ütles ta ja lisas, et sellise elukutse puhul oleks targem mitte abielluda.
Erakordne meeskond
Nüüd on Looril uus naine Karin Pärtel, kellega on koos veedetud üheksa aastat. Looril on ka tütar ja juba kaks aastat on ta vanaisaametit pidanud.
Seitse aastat võidult võidule sammunud meeskonda meenutas Loor ülivõrdes. «Eks ikka neid Balti mehi üritati meeskonnast mõnel pool välja puksida, aga meil midagi sellist ei olnud,» rääkis ta. «Kes oli tugevam, see sõitis võistlustele.»
Laagris treenis kuusteist meest, aga neist kaksteist sõitis võistlustele. «Ja need neli meest, kes maha jäid – ei mingit solvumist,» rääkis Loor.
Tänu sellele, et Eesti mehi Leningradi vendade vastu välja ei vahetatud, säilis Loori sõnul meeskonnas ka hea läbisaamine. «Kuigi olime suure osa ajast ninapidi koos, siis saime ikkagi pikemate puhkepauside ajal kellegi juures takkaotsa veel kokku,» ütles Loor. «Naised kaasa ja siis Riias või Leningradis sai veel üks korralik paaripäevane pidu püsti pandud.»
Pikemaid pause oli seitsme aasta jooksul kaks – üks kahe- ja teine kolmenädalane, ülejäänud hingetõmbamise aeg piirdus kahe või kolme päevaga
Hiilgeaastatel reisis Loor läbi peaaegu kogu Euroopa, külastas kolmteist korda Jaapanit ja võistles nii Kuubas, Argentinas kui ka mujal.
«Reisisime meeletult, aga näha suurt ei saanud, sest oli Vene värk ja moraal pidi kõrge olema,» rääkis Loor. Rohkem nägid mehed vaatamisväärsusi bussiaknast.
Loori esimene reis liidu meeskonnaga oli 1971. aastal Bulgaariasse. Seejärel juba juunioride EM Hispaanias. «Sõit Barcelonasse oli juba hoopis teine vaatepilt,» rääkis mees.
Loorile meenus Barcelona tänavapilt. «Linn oli kirju, poed üksteise otsas ja maani kaupa täis,» rääkis ta. «Siis mõtlesid, et oi kus elavad.»
Tänaval ära ei tunta
Meenutused esmakordsest Jaapanis käigust 1974. aastal võttis Loori ka nüüd veel ahhetama. «Rongid, mis pea kohal põrutasid ja mitmekorruselised autoteed,» rääkis võrkpalliäss.
Jaapanis sportlased riisi sööma ei pidanud. «Kes tahtis, see sõi, aga sai kartuleid ka,» rääkis Loor. Mehed olevat ka huvitavaid mereande proovinud, ent võidumeestega kaasas olnud arst ei olnud väga julgenud neile midagi proovida anda. «Tont teab, kuidas mõjuvad,» ütles Loor. «Pärast kõhud lahti ja mis sa siis mängid.»
Vähe sellest, et seitsme aasta jooksul ei kaotanud liidu koondise võistkond ühtegi mängu, ei läinud ükski finaalmäng ka viie geimini. «Olümpiafinaal oli 3:1, väga paljud olid 3:0 ka,» rääkis Loor.
Tema sõnul aga vedasid nad nii mõnegi mängu alguses nii-öelda seanahka. «Kui turniirid peale hakkasid, siis ei saanud käima,» ütles võrkpalliäss. «Ise teadsime ka, et olime tugevamad ja siis võtsime esimesi mänge alagrupis kuidagi lõdvemalt.»
Mehe sõnul oleks nad nii mõnegi esimese mängu ka kaotanud. «Aga lõpuks, kui mootor käima läks, oli tehtud,» rääkis Loor. Poolfinaalis ja finaalis oli mehe sõnul motivatsioon juba niigi suur, et seal enam lolli ei mängitud.
Naljakas tundus Loorile see, et kui suur jõud on alateadvusel. «Igal koosolekul turniiri alguses rääkisime, et ärme teeme enam seda viga, et laseme lõdvalt,» rääkis mees.
«Jah, ja, paneme ära,» oli vastus, ent ikka jätkus samamoodi. «Sees ikka vaikselt tuksus, et küll me kuidagi võidame ja siis läks jälle,» rääkis Loor õhinal.
Ta meenutas ka seda, kuidas Kuuba Itaalias 1982. aasta MMil 18 tuhande pealtvaataja ees verest välja lõi. Platsile lendasid pudelid ja metallmündid.
«Kuuba oligi lärmi ohver, nad olid tugev meeskond, aga siis ma ei tundnud neid platsil äragi,» rääkis Loor.
«Brasiilias oli veel hullem,» meenutas mees, kui kohalikega 1982. aasta MMiks kontrollmängu pidas. Maracanä staadioni kõrval olevas spordisaalis oli 25 tuhat kaasaelajat. «Ja mis lärmi need veel tegid,» ütles võrkpallilegend.
«Brasiillased panid meile 3:2 siis ära kah veel ja kuidas siis lehed pasundasid, et Brasiilia on maailmameister.» Tol hetkel oli MMini jäänud veel nädal või kaks. «Aga Argentinas brasiillastega vastamisi olles olid nemad omadega läbi ja väristasid kätt,» ütles võrkpalliäss, ja lisas, et siis alistasid nad kohalikud 3:0.
Tänaval inimesed Loori enam ära ei tunne. «Kui, siis haruharva ja vanemad inimesed, noored ei tea enam midagi ei maast ega ilmast,» rääkis ta.
Siiski meenus mehele seik eelmise nädala lõpust. «Kui poes olin, ütles üks papi, et näe, see on see olümpiavõitja,» rääkis ta. Omal ajal on inimesed Loorile ka juurde tulnud ja kätt pihku visates lausunud, et tubli poiss, vaatasin su mänge ja elasin kaasa.
CV
• Moskva 1980 olümpiavõitja võrkpallis
• Sündinud 1. oktoobril 1953 Tartus
• Sportimist alustas aastal 1963
• Treenerid: Ülo Palgi, Raimond Pundi, Ivan Dratšov ja Vjatšeslav Platonov
Tulemused:
• Olümpiamängude kuld NSVLi koondises Moskva 1980
• Viiekordne Euroopa meister NSVLi koondises (1975, 1977, 1979, 1981 ja 1983)
• Kahekordne maailmameister NSVLi koondises (1978 ja 1982)
• Neli korda võitnud Euroopa meistrite karika (1975, 1977, 1982, 1983)
• Kahekordne maailmakarika võitja (1977 ja 1981)
• NSVLi koondises 1975–1984
• 1975–1984 Moskva AKSK meeskonnas
• Juunioride EM-võistluste kuld 1973
• Seitsmekordne NSVLi meister (1975, 1976, 1979–1983)
• Kolmekordne Eesti meister (1974, 1985, 1986)
Kommentaar
Avo Keel
Eesti võrkpallikoondise peatreener
Tegemist on äärmiselt kohusetundliku inimesega. Tippvõrkpalli mängides lõpetas ka kõrgkooli õigel ajal. Selleks peab olema suur kohusetunne. Ta suhtus töösse tõsiselt ja kohusetundlikult. Nii palju, kui mina temaga kokku olen puutunud Tallinna Kalevi päevilt, oli ta suhteliselt nõudlik nii enda kui teiste suhtes.
Alati ta võib-olla kõikidest naljadest aru ei saanud. Suhtlemisest teiste inimestega jäi mulle mulje, et ta on sõnapidaja.
Sellest ajast saadik, kui ma 2000. aastal Eestisse tagasi tulin, pole me väga palju suhelnud. Kui oli võrkpalli 80. aastapäev, olime Viljariga viimaste külaliste seas. Istusime pikalt laua taga ja rääkisime võrkpallist ja muudest asjadest. Vaidlesime, kiitsime takka, aga tõenäoliselt rohkem vaidlesime. Viljariga jagub juttu alati.