Haigekassa juhi Hannes Danilovi hinnangul on paratamatu, et kallinev arstiabi ja inimeste nõudlikkuse kasv venitab ravijärjekorrad pikaks. Nurisemine lakkaks siis, kui riik paneks tervishoidu senisest poole rohkem raha.
Ravijärjekord jääb tulevikuski pikaks
2. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haigekassa eelarve kasvas mullusega võrreldes ligi 26 protsenti. Miks ei kajastu nii suur eelarve kasv ooteaegade lühenemises?
Kasvust kümme protsenti läks arstide palgatõusuks, kolm protsenti kättesaadavusele, teenuste nimekirja lisati uusi teenuseid ja tänapäevaseid vähiravimeid ning suurendati kardioloogia ravijuhtude arvu. Teenuste hindade tõstmisele läks 8,5 protsenti. Ülejäänud tõus läks käibemaksu tõstmise kompenseerimiseks haiglatele. See parandas arstiabi kättesaadavust, aga mitte ainult juhtude arvuna, vaid sellena, et meil oleks tänapäevased ravimid ja ravi.
Kui põhjendatuks peate inimeste rahulolematust, kes peavad nädalaid ja kuid arsti vastuvõttu ootama?
Emotsionaalselt ja poliitiliselt on see halb, kui pead arstile minekut ootama. Samas arvan, et günekoloogi juurde kontrolli minek kannatab infarktiga võrreldes ootamist. Kardioloogias ja onkoloogias tagame kiire abi. Asi on ka selles, et rahvastik vananeb ja käib rohkem arsti juures. Tervishoius ei ole pakkumine ja nõudlus selline nagu turul, vaid vastupidi, pakkumine tekitab nõudlust. Moodne elu on toonud olukorra, et nii kui rinnus natuke pistab, tahaks minna ja lasta end kompuutris kontrollida.
Kus iganes järjekordadest räägitakse, jutustatakse õuduslugusid mitmekuistest ooteaegadest. Kas seda ei ole liiga palju ka pisemate hädade puhul kui infarkt?
Keskmiselt ootab ambulatoorsete eriarstiabi järjekordades 150 000 inimest, nendest 60 000 saavad arsti juurde lubatud ajal ehk nelja nädalaga. Neid, kes tahavad kindla arsti juurde, on kõigist järjekorras olijaist 50 000 ning siin ei saagi midagi teha. Üks arst ei jaksa kogu Eestit ravida ja tulebki oodata. Ligikaudu 30 000 on neid, kes käivad kordusvastuvõttudel või retsepte saamas.
Rahalisel põhjusel on 1. juuli seisuga üle nelja nädala ootajaid 700 ja teatud erialaarstide puuduse ning puhkuste tõttu teist sama palju. Selleks, et lahendada nende inimeste probleem, kes ootavad raha pärast, on vaja ligi kolm miljonit krooni. Läbirääkimised käivad ja suve lõpuks see raha eraldatakse.
Milliste arstide juurde pääsemisel on põhjuseks spetsialistide puudus?
Peamiselt silma- ja närviarstid. Günekoloogias on pikad järjekorrad, aga see on nagu juuksuris, kus igaühel oma lemmik. Pikad ooteajad on ka endokrinoloogias, väiksemates üldhaiglates ka ortopeedias. Seal on põhjus selles, et neil endil spetsialiste ei ole ja Tallinna või Tartu arstid käivad mõned korrad kuus vastu võtmas.
Pluss on see, et inimesed saavad kodu lähedal arstile ja sealt ei ole ka nurinat tulnud. Silmaarste napib näiteks seetõttu, et paljud neist töötavad mujal, näiteks optikapoodides. Üldse töötab meil 14 protsenti arste ja 21 protsenti õdesid väljaspool meditsiinisüsteemi, kas siis ravimitööstuses, spaades või iluravis.
Kuidas mõjutab ravijärjekordi majanduskasvu pidurdumine, kas asi läheb halvemaks?
Järjekorrad ei pikene ega lühene, vaid jäävad enam-vähem senisele tasemele. Praegu annavad järjekorrad end rohkem tunda seetõttu, et on suvi ja ka arstid puhkavad. Majanduskasvu aeglustumine mõjutab meid sotsiaalmaksu kaudu. Kevadel prognoositi laekumise vähenemist 530 miljoni krooni võrra. Kuna meil oli väike reserv, siis sel aastal me kindlasti lepinguid ei muuda ja miinuseelarvet tegema ei pea. Olen kindel, et ka järgmine aasta ei tule tagasiminekut.
Kui heaks lahenduseks peate järjekordade vähendamisel tasulist vastuvõttu?
Järjekorrast möödaostmine on seadusega lubatud ja kes tahavad kiiremini arstile, seda ka kasutavad. Praegu oleme tervishoiule sisemajanduse koguproduktist (SKP) eraldatava raha poolest Euroopas viimased ja kui see ei suurene, siis paratamatult kasvab tasuliste vastuvõttude arv. See on muide ohtlik, sest kui inimeste omaosalus läheb üle 25 protsendi, tekib korruptsioonioht, sest kõik hakkavad tahtma tasuta teenust.
Hea näide on Läti, seal on omaosalus 54 protsenti ja isegi presidenti süüdistatakse korruptsioonis. Eestis ei ole arstide korruptsioon praegu teemaks. Et omaosalus ei suureneks tasuliste vastuvõttudena, tuleb raha juurde panna.
Ravijärjekorrad ei ole probleemiks neis riikides, kus SKPst pannakse tervishoidu üle üheksa protsendi ja makstakse tehtud töö eest, mitte ei anta haiglatele lihtsalt raha kätte. Meie kulutame meditsiinile SKPst poole vähem, aga see on juba poliitiline otsus.
Ehk oleks millegi arvel võimalik kokku hoida, näiteks haiguspäevadele kuluva summa vähendamisest on aastaid räägitud?
Kui ma loen lehest, et 20 protsenti inimesi elab vaesuses, siis nad võivad nälga jääda, kui haiguspäevade hüvitise protsenti vähendada. Me oleme raha poolest Euroopas küll viimased, kuid efektiivsuse osas keskmised. Välismaalaste arvates on meil arstiabi kättesaadavus hea, minu arvates rahuldav, inimeste arvates, kes ootama peavad, loomulikult mitterahuldav.
Või peaks hoopis tagama, et riigi raha eest koolitatud arstid oma inimesi raviks?
Ma tegin juba neli aastat tagasi ettepaneku, et kui haridus on saadud riigi raha eest, tuleks kuidagi tagada, et inimesed töötaksid siin, aga see mõte tallati mutta. Leian endiselt, et peaks olema mingi süsteem, et seda kulu kuidagi kompenseerida. Niigi väike riik ja vähe raha ja siis valmistame inimesi ette igale poole mujale. Kõik teised riigid kaitsevad oma turgu ja hoiavad spetsialiste, meie oleme selles osas sinisilmsed.
3 mõtet
• Tervishoius ei ole pakkumine ja nõudlus selline nagu turul, vaid vastupidi, pakkumine tekitab nõudlust. Moodne elu on toonud olukorra, et nii kui rinnus natuke pistab, tahaks minna ja lasta end kompuutris kontrollida.
• Praegu oleme tervishoiule sisemajanduse koguproduktist (SKP) eraldatava raha poolest Euroopas viimased ja kui see ei suurene, siis paratamatult kasvab tasuliste vastuvõttude arv.
• Välismaalaste arvates on meil arstiabi kättesaadavus hea, minu arvates rahuldav, inimeste arvates, kes ootama peavad, loomulikult mitterahuldav.