Kõik valitsuse ministrid pälvisid rahva silmis rohkem positiivseid kui negatiivseid hinnanguid. Ainsana tekib selge lahknevus peaminister Andrus Ansipi puhul – 35 protsenti vastanuist leiab, et ta saab hakkama, sama palju arvab vastupidi, kirjutavad Tuuli Koch ja Kristi Leppik.
Aasta enne riigikogu valimisi tellis Postimees Turu-uuringute ASilt küsitluse, milles luubi all kõik peaminister Andrus Ansipi juhitud valitsuse ministrid.
Esmalt paluti igal vastajal välja valida kolm ministrit, keda ta kõige paremini teab. Konkurentsitult on selles arvestuses esikohal Ansip, kuna teda nimetas 839 inimest 1001 küsitletust. Kõige kaugemaks on rahvale jäänud regionaalminister Siim-Valmar Kiisler, keda pakkus välja vaid 11 inimest.
Seda, et rahvas Kiislerit ei tea, peab politoloog Tõnis Saarts uuringus ainsaks üllatusmomendiks. «Ta on haldusreformi temaatikaga seoses olnud üsna palju meedia huviorbiidis, kuid teda tuntakse vähem kui näiteks siseministrit ja põllumajandusministrit, kes satuvad oma tegemistega üsna harva leheveergudele,» märkis politoloog.
Veel paluti rahval hinnata ministrite toimetulekut oma tööga. Tulemusi analüüsinud Turu-uuringute ASi uuringujuhi Karin Reivarti sõnul on ministrid üldiselt rahva meelest oma tööga hakkama saanud, kuna kõigil ministritel on positiivseid hinnanguid rohkem kui negatiivseid.
Saartsi sõnul tekib siinkohal aga küsimus, kas positiivne hinnang peaministri tegevusele tuleneb sellest, et ta on tõesti teinud head tööd, või on küsimus pigem selles, et talle ja tema erakonnale ei nähta praegu riigitüüri juures tõsiseltvõetavat alternatiivi. «Ei saa välistada sedagi, et eestlaste positiivseid hinnanguid Ansipi suhtes võib võimendada ka venekeelsete elanike üheselt hukkamõistev hinnang,» arvas Saarts.
Peaminister Ansip ongi ainus, kelle puhul arvamused tugevalt lahknevad – 35 protsenti leiab, et ta saab valitsuse ja riigi juhtimisega hakkama, ja 35 protsenti leiab, et ei saa.
Korraliku koolipoisi hinde ehk kolme andis Ansipile 27 protsenti küsitletuist. «Ansipi tulemuse viivad alla mitte-eestlaste arvamused, kellest 75 protsenti hindab tema tegevust negatiivselt ja viis protsenti positiivselt,» tõdes Reivart. Võrdluseks: eestikeelsetest vastajatest hindas peaministrit positiivselt 48 protsenti, negatiivselt aga 18 protsenti.
Tulemused on väga lahknevad ka justiitsminister Rein Langi puhul – 31 protsenti vastanutest hindab tema aktiivset toimetamist positiivselt ja 28 protsenti negatiivselt. Erinevalt Ansipist ei eristu Langi puhul aga eri rahvusest vastajate arvamused.
Kõige paremini on rahva arvates oma ametis hakkama saanud kultuuriminister Laine Jänes (67 protsenti positiivseid hinnanguid) ja välisminister Urmas Paet (60 protsenti).
Postimees palus vastajatel hinnata ka seda, millised märksõnad ministritega kõige enam seostuvad. Eraldi juhtumina tuleb siin vaadata regionaalminister Siim-Valmar Kiislerit, kelle tulemust ei saa teiste omaga võrrelda, kuna teda ei tunta hindamiseks piisavalt.
Enamik ministreid on vastajate silmis eelkõige toimekad. Kaitseminister Jaak Aaviksood ja välisminister Urmas Paeti iseloomustab rahva arvates kõige enam asjatundlikkus, Seedrit võrdselt usaldusväärsus ja asjatundlikkus ning majandusminister Juhan Partsi võrdselt asjatundlikkus ja toimekus.
Ka sotsiaalminister Hanno Pevkuri, rahandusminister Jürgen Ligi ja haridusminister Tõnis Lukase puhul lahknesid eestlaste ja mitte-eestlaste arvamused kõvasti.
Saartsi sõnul peitub põhjus selles, et Pevkuri ja Ligi puhul on ilmselt silmas peetud pigem üldist hinnangut riigi sotsiaal-majanduslikule olukorrale, mille suhtes mitte-eestlased on negatiivsemalt ja kriitilisemalt meelestatud kui eestlased. «Negatiivset hinnangut võimendab ka asjaolu, et mõlemad ministrid kuuluvad n-ö Ansipi parteisse,» lisas ta.
Uuring viidi läbi 17. veebruarist märtsi alguseni, kokku vastas 1001 15–74-aastast inimest üle Eesti.
Eelkõige tähendab see imagot, mille on loonud meedia infovood. Minu meelest ei pea sugugi iga minister olema mainekangelane. Kui riigikogu liige peab muret tundma oma populaarsuse pärast, siis suurema osa ministrite puhul ei ole see esmatähtis. Tähtis on valdkonna tundmine.
Et aga ministrid on poliitilised figuurid, siis võivad nad ühel päeval juhtida kaitseministeeriumi, olla rahandusministrid või vastutada majandusministeeriumi tegevuse eest. Ideaalis peaksid ministrid olema asjatundlikud, kas ka hoolivad, see on iseküsimus. Milles väljendub näiteks kaitseministri hoolivus – kas välismissioonile saadetud võitlejate arvukuses? Mida tähendab toimekas?
Maailm on täis inimesi, kes on toimekad, kuid asjad ei liigu karvavõrd. Uuring näitab väga selgelt, et usaldusväärsus ja ebapädevus on tugevas seoses: mida suurem usaldus, seda pädevamaks teda peetakse. See, kui suurel määral ministri üks või teine otsus inimesi puudutab, määrab ära ka ministrile antava reitingu.
-------------
Uuringu tulemus kinnitab veel kord põhimõtet, mille kohaselt on poliitiku amet paradokse täis. Ühelt poolt on asi loogiline. Kui sa oled praegune või endine peaminister, siis sind teatakse teistest valitsusliikmetest paremini.
Kui sa oled tõepoolest oma valdkonna kõige pädevam minister sel sajandil, antakse su tööle hea hinnang ja sind peetakse asjatundlikuks, toimekaks ning usaldusväärseks. Kui sind aga keegi ei tea, siis tundmatut ikka võõrastatakse ja nii oledki automaatselt ebapädev ja ebausaldusväärne.
Osa tulemusi võtab aga kukalt kratsima. Kuidas saab nii olla, et ministrit teab vaid kolm protsenti 1001 inimesest ja ikka saab ta oma parima tulemuse toimekuse eest?
On ka üks näitajate kombinatsioon, mis peaks võimumehe murelikuks tegema. Kui teda peetakse toimekaks ja asjatundlikuks, aga ebausaldusväärseks ja hoolimatuks, siis huvitav, mida inimesed arvavad, kuhu ja milleks ta oma energia ning oskused kanaliseerib?
