Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristiina Ojuland: saan Brüsselis pidevalt komplimente!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristiina Ojuland - daam kes armastab kalleid riideid ja aksessuaare | FOTO: Mihkel Maripuu

Lepime Euroopa Parlamendi liikme Kristiina Ojulandiga (43) kokku kohtumise laupäeva pärastlõunaks ühes tema lemmikrestoranis Gianni. Kristiina saabub puhkepäevale kohaselt teksades ja lühikeses karusnahkses jopes.

FOTO: Mihkel Maripuu



Et pildil oleks värvi (professionaalse poliitikuna teab ta, mis mõjub!), on Kristiina Ojuland riietunud erkpunasesse pintsakusse ja tõmmanud jalga punasest seemisnahast kümnesentimeetriste kontsadega säärsaapad. Kaelas ripuvad tal pintsakust kraad tumedamast punasest ehted (pakun, et need on korallid).

Loomulikult ei puudu täiuslikust puhkepäevakomplektist verev ehtsast nahast firmakott. Kristiina tellib vee (loodusliku gaasiga Perrier) ja kuigi kell on juba mitu tundi üle keskpäeva, loobub ta söögist. Ta ütleb, et tõusis alles hommikusöögilauast, sest öine pidutsemine koos elukaaslase Raimo Käguga venis hommikutundidesse.

Kristiina Ojuland elab oma unistuste elu. Ta naudib tööd europarlamendis, ja vabadust, mis sellega kaasneb. Tal on kindel partner, kes ootab teda igal neljapäeval ning sõidab tihti temaga nii tööle kui reisidele kaasa.

Ta saab endale lubada ilusaid riideid ja kalleid aksessuaare, sest nagu tegus naine ise ütleb: europarlamendi liikme töötasu ei ole just kõige väiksem. Kõige selle keskel tahab Kristiina Ojuland anda oma panuse Eesti hüvanguks – ta ei tunnista stereotüüpset mõtlemist, et glamuurselt riietuv naine ei võiks olla jõuline ja tark poliitik.

Hoidke alt, vanadesse kohlakatesse riietuv Euroopa silmakirjatsejate punt, siit ta tuleb!
Üheksa kuud (parlamendiliikme mandaat algas läinud aasta juulis) tööd Brüsselis on möödas. Kuidas olete uude ametisse sisse elanud, sealse eluoluga kohanenud?


Brüssel ei ole kunagi olnud mu lemmiklinn. Kui sinna septembris läksin, algasid täisistungid ja mu trajektooriks oli hotell-parlamendihoone-hotell. Praegu on hotell vahetunud väikese üüritoakese vastu – vahemaa on ehk 70 meetrit koduuksest parlamendihoone ukseni.

Ega ma pole jõudnud Brüsselis väga ringi vaadata. Esmaspäeva hommikul sõidan ju Tallinnast Brüsselisse ja neljapäeval koju tagasi. Üllatuseks oli, et parlamendi tööpäevad on planeeritult pikad. Hommikul kell üheksa algab koosolekute sari peale ja ei lõpe tavaliselt enne kaheksat-üheksat õhtul.

Üllatav on see mulle just seepärast, et Euroopa Parlamendis on suur hulk eakamaid inimesi – kuidas nad jõuavad sellisele tempole vastu panna?

Strasbourgis on näiteks parlamendiistungid planeeritud hommikul kella üheksast keskööni. Samas, kui meil siin kirutakse, et parlamendisaadikud pole istungite ajal saalis, siis Euroopa Parlamendis on 736 saadikust tavaliselt arutelude ajal saalis kümmekond. Ülejäänud teevad tööd kabinettides.

Kui ei ole minu valdkond – välispoliitika, Läänemere-äärsed teemad või eurotsooniga seonduvad küsimused –, siis valmistan kolleegidega ette kõikvõimalikke projekte või kohtun kellegagi.

Parlamenditöö annab vabaduse ja võimalused valida, mida sa parasjagu teed. Võtad endale kindlad valdkonnad ja eesmärgid, kuhu tahad välja jõuda, ja tegeledki ainult sellega. Enda puhul võin küll kindlalt väita, et parlamenditöö on väga nauditav.

Ega teie elukoha ja parlamendihoone vahele juhuslikult park ei jää? Teie kolleegi Vilja Savisaarega juhtus ühes Brüsseli pargis kole lugu — ta trennikott langes röövli saagiks. Kas olete ka sealsete kurikaeltega kokku puutunud?

Jah, see kurikuulus park asub minu maja taga. Brüssel ei ole turvaline linn. Linnapilt on värviline ja kirju, siin elab palju immigrante. Aga tänavakuritegevus on üldse maailma suurlinnade probleem. Ja eks Tallinnaski on turiste röövitud, seda tuleb ette. Tööpuuduse kasvades on kuritegevus Brüsselis kõvasti tõusnud.

See, mis Viljaga juhtus, on muidugi ülimalt kahetsusväärne, aga see pole mitte esimene kord, kui samas pargis mitte ainult parlamendisaadikuid, vaid ka teisi rahulikke kodanikke on rünnatud.

Keegi ei taha sealt enam läbi minna, mis on absurdne, sest park jääb parlamendihoone ja suurte institutsioonide vahele ning on iseenesest imekena koht.

Elate Brüsselis tagasihoidlikult, ühetoalises korteris.

Belgias nimetatakse niisuguseid eluruume stuudioteks. Elan jaanuari algusest ühes kenas vanaaegses flaami majas. Mul on üks toakene ilma köögita ja pisike vannituba. Viibin seal kolm ööd nädalas – voodist ja väiksest töönurgast täiesti piisab. Süüa ma seal ei tee, sest jõuan sinna tavaliselt nii hilja õhtul, et söögist enam ei mõtlegi.

Aga garderoob kostüümide ja kingade-kübarate jaoks?


Garderoobi mul seal kahjuks ei ole, on üks riidenagi. Kostüümid võtan iga nädal kaasa.

Kas kasutate ka koduabilise teenuseid?

Majas, kus elan, on kena noor perenaine, väga hoolitsev. Kui tema majas käib koristaja, siis tõmbab ta ka minu toa põrandalt tolmu ära. See käib üürihinna sisse. Jõuan oma toakesse ainult magama, sest pärast hilist tööpäeva lõppu jään oma kabinetti veel meile lugema ja vastama.

Seda põhjusel, et parlamendihoones ei ole paljudes koosolekuruumides WiFi-levi.

Kuuldavasti on WiFi-levi puudumine üks põhjusi, miks ajakirjandus kajastab vähe Euroopa Parlamendi tegemisi. Kui Euroopa ühes tähtsamas hoones puudub ligipääs internetile, siis on mõistetav, miks ajakirjanikke seal toimuv külmaks jätab — kiiret uudist on raske meediakanalile edastada.
Jah, WiFiga on Euroopa Parlamendis keerulised lood.

Uudisväärtus kaob tõepoolest enne ära, kui internetiühenduse leiad. Laptop on siin majas täiesti kasutu asi, sest internetti pääsemise võimalus on lünklik. Rahulikult saab tööd teha ainult oma kabinetis, kus on interneti otseühendus.

Olen kuulnud, et igasugustes tehnilistes küsimustes on Brüsselis töötamine üle mõistuse bürokraatlik?

Vastab tõele. Võttis ikka mitu kuud aega, enne kui mu kolm nõunikku endale meiliaadressid said. Sealne bürokraatia-kultuur on lihtsalt selline. Esimestel kuudel tekitas see palju stressi, tuju oli kogu aeg halb. Kas või seesama WiFi.

Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et tööruumides seda pole, vedasin igale poole oma arvutit kaasa. Selleks et internetiga ühendust saada, tuli leida maja pealt ametnik, kes annaks vastava parooli.

Tore, kui parool töötas, ja tavaliselt kehtis parool ainult sel päeval. Või teine näide. Mul oli kabinetis üks kapinupuke katki, tahtsin selle välja vahetada. Selleks kulus aega neli kuud.

Kuni lõpuks tuli ühel päeval töömees, kes selle ära tegi. Need bürokraatia-näited peaks kõik kokku korjama ja kogumikuna välja andma. Sellest saaks uskumatu raamatu.

Mis on Euroopa Parlamendi liikme töös veel häirivat?


Eks ma oskan nüüd sealse bürokraatiamasinaga arvestada. Kuna broneerin ja ostan Brüsselisse ja tagasi sõiduks lennupiletid ise, siis tuleb säilitada kõik pardakaardid, sest piletikulu makstakse kinni.

Aga reegel on selline, et mitte keegi minu assistentidest ei tohi viia neid pardakaarte raamatupidamisse, vaid pean need isiklikult üle andma. Kujutate ette 736 parlamendisaadikut seismas, piletikontsud käes, elavas järjekorras? Häirib, et selline bürokraatia tekitab mõttetut ajakulu. Ma enam ei stressa, vaid juba muigan selle peale.

Pideva raamatupidajatega suhtlemise asemel võiks midagi targemat teha!

Aga sisulises töös? Kohtate ka mõningast mõtteloidust — et inimesed on sõitnud üle Euroopa kokku, aga ei taju praegust majanduskeskkonda kuigi adekvaatselt?

Ma ei tea, kas seda saab mõtteloiduseks nimetada, aga üldine hoiak on seal selline, et oodatakse mingit sotsiaalse turumajanduse imet. Tänapäeva Euroopasse oleks vaja uusi Thatchereid ja Reaganeid, kes ajaksid reaalsusele tuginevat majanduspoliitikat. Euroopa oleks tunduvalt paremas seisus. Thatcherlik majanduspoliitika eeldab väga selget poliitilist julgust teha karme otsuseid.

Eestlasena on mul praegu väga uhke tunne, et käimasolevas majanduskriisis oleme positiivne erand. Me suudame hoida riigieelarvet enam-vähem tasakaalus, oleme vähendanud avaliku sektori kulusid.

See ei juhtunud iseenesest, see oli karmide poliitiliste otsuste tulemus. Ka teistes riikides on avaliku sektori palkades õhk sees, aga keegi ei julge seda välja lasta. Sealsed poliitikud tahavad kodanikele meeldida.

Käisin kuu aega tagasi Portugalis, kohtusin sealsete parlamendikolleegidega ja rääkisin neile, kui palju on Eestis tehtud eelarvekärpeid ning kuidas oleme avalikku sektorit kokku tõmmanud.

Inimesed vaatasid mind täiesti uskumatute nägudega: kuidas see võimalik on, kas rahvas tänavale ei tule? Vastasin, et inimene Eestis saab aru, et kui raha sisse ei tule, siis ei saa seda ka kulutada. Oleme otsustanud, et ei võta välislaene, et maksta sama suuri palkasid riigisektori töötajatele edasi.

Selle peale ütles üks Portugali poliitik, et nende riigis ei tule üldse kõne alla, et hakataks arutama riigiametnike palkade vähendamist – selle peale ajaksid ametiühingud inimesed tänavale, mis omakorda võib lõppeda kodusõjaga. See võis olla ülepingutatud emotsioon, aga näeme, et Kreekas on juba pikemat aega inimesed tänavatel.

Hiljuti käis uudistest läbi, et võtsite nõunikuks tööle oma eksabikaasa Erik Siiguri.
See on meedia tekitatud uudis, et hiljuti võtsin. Erik Siigur töötab minu nõunikuna juba eelmise aasta suvest, ta liitus minu meeskonnaga algusest peale. Kõik mu kolm nõunikku – Andrus Viks, Kristiina Esop ja Erik Siigur – tulid tööle ühel ajal. Minu uus nõunik on hoopis Joel Hirv, kes vahetas välja Kristiina Esopi.

Nii et teie eksabikaasa töötab samuti Brüsselis?


Jah. Assistente saab ka komandeerida Eestisse siis, kui on vaja, ja seda ma olen teinud. Meil siin öeldakse, et parlamendiliige on jumal, kes otsustab, kui tihti nõunikud saavad reisida, olgu selleks siis Strasbourgi istungid või muud tööreisid. Kogu assistentide finantseerimise reeglistik on täpselt paigas.

Meie suhted Erik Siiguriga on olnud lahutusest saadik head. Oleme töötanud koos ka välisministeeriumis, kuhu ta tuli konkursiga ja oli ilma minu sekkumiseta kandidaatidest kõige parem. Hindan tema teadmisi ja ajusid.

Juriidilise taustaga inimene on siinses töös vajalik. Assistendi töö on väga popp, mul on siin nihuke virn CVsid (näitab käega kolmekümne sentimeetri kõrgusele lauast) üle Euroopa. Tööd on assistendil väga palju, kuni sinnamaani, et ta tuleb tööle enne ja lahkub pärast mind.

Tasud ei ole nii suured, mis peaksid meelitama, aga noortele inimestele on see linnukese küsimus CVs. Et üldse oma maa riigiametis tööd saada, maksab mõnel pool väga palju, kui oled töötanud Brüsselis mõne saadiku juures.

Arterini jõudnud kuluaarivestluste põhjal paistate europarlamendis silma oma glamuursete õhtukostüümidega. On see teie viis eristuda ühtlaselt tagasihoidlikult riietuvast massist?

Mis on õhtukostüüm? Ma ei käi kindlasti istungitel piduliku kleidiga. Põhiliselt on mul seljas samad kostüümid, millega siin Eestis riigikogus käisin.

Ma ei ole lapsest saadik olnud osa hallist massist. Olen kogu elu kandnud silmatorkavamaid kostüüme ja ei kavatse hakata teistmoodi käituma ka Euroopa Parlamendis. See ei ole mulle vastuvõetav. Minu meelest on hulk maad hullem see, et mõned parlamendi naissaadikud riietuvad väljakutsuvalt lohakalt, räpakalt, mustalt.

Nad kannavad oma aja ära elanud asju, püüdes sellega näidata... ma ei tea, mida. Kõik ju teavad, et Euroopa Parlamendi liikme palk ei ole just väga väike. Käia ringi mingi vana mantlikohlakaga – milleks see hea on?

Minu jaoks on see silmakirjalik suhtumine. Minus ei tekita usaldust poliitik, kes käib lääpas kingade ja vanade kulunud riietega. Ma ei lähe kunagi rahva ette ebakorrektses riietuses. See on lihtsalt ebaväärikas. Inimesed tahavad näha omi poliitilisi juhte korrektse soenguga ja korrektses kostüümis.

Küsimus, kas mu kostüümid on liiga glamuursed või mitte, on maitseasi. Mina ise leian, et need on täitsa normaalsed. Ma ei käi seal ringi 20-sentimeetrise seelikuga, käin riides täiesti korrektselt.

Julgete ühena vähestest kanda Brüsseli koridorides ka uhket karusnahka. Te ei karda loomaõiguslaste rünnakuid?

Ei karda. Ma küsiks nende käest, kui palju nad näiteks liha söövad.
See pidi olema Brüsseli naissaadikute hulgas suundumus, et karusnahka põhimõtteliselt ei kanta...

Ja-jah, ma olen neid jubedusi näinud küll, mida seal kantakse. Mäletate, Nõukogude ajal oli meil kolme sorti pussakaid kasukaid müügil – hallid, mustad ja täpilised. Mõned naised käivad tõepoolest seal praegu ka sellistega ringi.

Olete kohanud ka kadedaid pilke?

Ma ei mõtle riietudes, et tahan silma paista või kedagi ärritada. Riietun nii, kuidas end hästi tunnen. Mind ei huvita, mida teised minust arvavad. Keegi pole tulnud mind sõimama karusnaha pärast ega teinud halvustavaid märkusi kostüümide kohta. Pigem saan meestelt väga palju komplimente.

Naiselikkuse rõhutamine on poliitikas millegipärast tabu?

Nojah, aga kui vaatame Margaret Thatcherit! Kui jõuline poliitik ta oli ja kui ilusaid ning kalleid kostüüme ta alati kandis! Rääkimata tema uhketest käekottidest, millest räägitakse siiamaani legende. See on stiili küsimus.

Pigem näitab see minu tugevust ja sisemist jõudu, et ma ei allu mingisugusele imelikule võltskriitikale, et peaksin olema samasugune pussakas nagu teised või riietuma tagasihoidlikumalt. Kui ütlen poliitikas midagi, siis nii nagu õigeks pean. Ja ma käin ka riides niimoodi, nagu õigeks pean. Sa võid ükskõik kui tagasihoidlik välja näha, aga kui sul ei ole midagi öelda, siis ei hakata sind ka mitte kunagi tõsiselt võtma.

Jääb Brüsselis ka seltsieluks aega?

Kutseid tuleb parlamendisaadikutele palju ja võimalusi seltskonnas käia oleks pea igal õhtul. Väga palju kutsutakse kõikvõimalikele õhtusöökidele. Aga ma reeglina ei käi nendel, sest need algavad alati väga hilja. Tööpäevad on ju pikad. Süüa kell kümme õhtul ei mõju hästi pärastisele enesetundele. Aga on muidugi õhtusööke, kust ei saa puududa.

Nii et jälgite ka Brüsselis olles kehakaalu? Loobute hommikusöögist, sest üüritoas pole kööki, ja õhtusöögist samuti — kuidas vastu peate?

Hommikul enne tööle minekut haaran parlamendi kohvikust ühe kohvi ja jogurti, sellest piisab. Meil on ka toidupood, kust saab kõike meelepärast. Õhtuti ma tõesti ei söö. Olen püüdnud jääda oma toitumispõhimõtetele truuks. Käin võimalusel alati jooksmas. Ühed jooksutossud on mul Strasbourgis kapis, teised Brüsselis.

Missugune näeb välja teie kodune elu? Kas elukaaslane Raimo Kägu enamiku nädalast omaette olles üksindust ei tunne?


Ta ei ole üksinda. Meil on kaks koera ja kass. Nende eest on vaja hoolitseda. Raimo Kägul on palju tegemisi, ta teeb sporti ja tal on hulk sõpru, nii et ma ei usu, et tal igav on. Oleme lahus olnud ka varem, kui välisministri ametit pidasin.

Siis olid mul sageli pikemad komandeeringud, kui ainult need kolm ööd nädalas kodust ära. Ta käib väga sageli minuga Strasbourgi istungitel kaasas. Kui on võimalik minna mõnele reisile nädalavahetuseks, siis on ta minuga koos. Kui olen kodus, siis oleme tavaliselt kõik kolm päeva ninapidi koos. Täna öösel jõudsime koju näiteks kell pool kolm öösel.

Mida te siis tegite?

Käisime Tallinna ööelu nautimas. Meil on omad lemmikkohad, kus aega veedame. Eile olime näiteks uues Itaalia toidukohas Must Kukk. See on lahti nii kaua, kui kliente on. Ja seal on alati väga lõbus.

Olete teinud poliitikas hiilgavat karjääri. Kuhu edasi? Peaministriks?

Ei, ma ei mõtle niisuguse asja peale. Mul on Euroopa Parlamendis ikka üle nelja aasta tööd veel ees. Eks näis, mis elu toob. Ma ei ole seadnud endale järgmist etappi, kuhu jõuda, mul on praegu muud eesmärgid.

Tahan ennast täiendada, õppida prantsuse ja itaalia keelt. Brüsselis on selleks väga head võimalused. Ja kes teab – võib-olla tahan viie aasta pärast uuesti Euroopa Parlamenti kandideerida...

CV Kristiina Ojuland

Sündinud 17. detsembril 1966 Kohtla-Järvel
Haridus
1990 Tartu Ülikool, jurist
1992 Eesti Diplomaatide Kool, diplomaat
Täiendusõpe
1992 Šveitsi rahvusvaheliste suhete ülikooli seminar
1992 Birminghami ülikool
1993 Viini diplomaatiline akadeemia
Karjäär
2009–...  Euroopa Parlamendi liige
1994–2009 riigikogu liige
2002–2005 Eesti Vabariigi välisminister
1997–2001 Concordia rahvusvahelise ülikooli eurointegratsiooni instituudi direktor
1996–2002 Tallinna linnavolikogu liige
1994–1996 Eesti Ringhäälingute Liidu tegevdirektor
1993–1994 Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogus
1992–1994 välisministeerium, I sekretär
1990–1992 justiitsministeerium, seaduseelnõude osakonna spetsialist
Ametikohad riigikogus
2007–2009 riigikogu I aseesimees
2005–2007 Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees
1995–2002, 2007–2009 Eesti–Prantsusmaa sõprusrühma juht
Reformierakonna Lääne-Viru piirkonna juht
Hobid
Kokakunst, lemmikloomad, tennis, suusatamine

Vabaabielus ettevõtja Raimo Käguga

Arvamus

Mihhail Kasjanov
Venemaa endine peaminister, praegune opositsionäär

Kohtusin Kristiina Ojulandiga esimest korda kolm aastat tagasi Strasbourgis europarlamendis Euroopa liberaalide grupis. Mind köitis tema euroopalik suhtumine teravatesse poliitilistesse küsimustesse. Kristiina on ere näide, milline peab olema üks liberaalne poliitik. Ta mõistab, mida tähendab olla Venemaa sõber.

See tähendab mitte sõber Putiniga (Venemaa peaminister Vladimir Putin – I. V.), vaid sõber maaga, kus austatakse konstitutsioonilisi õigusi, nagu Euroopale kohane.

Kristiina on vaba ühiskonna suur toetaja, alati printsipiaalne ja ei lähe oma südametunnistusega vastuollu. Ta julgeb kritiseerida inimõiguste jalge alla tallamist ja ebademokraatlikku režiimi Venemaal. Ta on sellise tegevusega minusugustele opositsionääridele suureks toeks. Kui selliseid poliitikuid oleks maailmas rohkem, oleks minu olukord kergem (naerab).

Eelmise aasta veebruaris käisin Kristiina kutsel esimest korda elus ka Tallinnas, osalesin Reformierakonna korraldatud Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid käsitleval ümarlaual. Endise spiikrina on Kristiina Ojulandil poliitikas suur kogemus. Noore kena daamina avardab ta arusaama, kuidas võiksid naised poliitikas kaasa lüüa.

Naised oskavad leida valupunkte ja ka lahendusi, mida mehed sageli ei märka. Kristiina-suguseid positiivseid näiteid võiks tulla poliitikasse rohkem. Sellised eeskujud julgustavad naisi. Venemaal näiteks Kristiinale samaväärset naist vastu panna ei ole.

Tagasi üles