Andrei Babin: mäss ja esitlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööasjad on viinud mind peaaegu kõigisse Eesti vanglatesse. Iga kord, nähes neid inimesi, kes on mõistetud elama üheskoos karjas müüri taga, olen mõelnud, kui hirmus on nende karistus – vabaduse äravõtmine. Seda hoolimata sellest, kui tänapäevased ja mugavad poleks tingimused nende «karjamaal». Alles vanglas mõistad, kui suur õnn on hoida taskus oma kodu võtit – kui tagasihoidlik see ka poleks.
Vähe sellest, vanglas puhkevad ikka ja jälle konfliktid või isegi mässud, nagu puhkes hiljuti Tallinna vanglas. «Palume abi, sest olukord on kriitiline!» Selliste suurte tähtedega kirja pandud sõnadega lõpeb rühma Tallinna vangla kinnipeetavate kiri, mis sattus keerulisi teid pidi toimetuse e-postkasti. Kinnipeetavad kuulutasid põhimõtteliselt välja näljastreigi, keeldudes vastu võtmast toitu selle jagajalt, sest vangla kirjutamata reeglite järgi kuulub see isik põlastusväärsete, nn allalastute hulka.
Kirja autorid kisendavad lausa taevani kaastundest näljastreigile sunnitute suhtes ning läkitavad raevunooli administratsiooni pihta, mis tugevdab iga päev mässuliste vastu suunatud sanktsioone.
«Palume abi...» Meil, kes me oleme vabaduses, on endalgi muresid üle pea, aga me oleksime rõõmuga valmis neid aitama. Ainult et kuidas?
Me ei saa ju sundida vangla direktorit Erkki Osolainenit loobuma «despootlikust taktikast», nagu öeldakse kirjas. Vastupidi, temagi on ära teeninud kaastunde ja mitte vähem kui näljastreikijad või too õnnetu toidujagaja.
Direktori amet pole kergete killast. Ajapikku kõik muidugi laabub, aga praegu... Mässulised nähtavasti taganeda ei kavatse, aga ka direktoril ei sobi kuidagi vangide pilli järgi tantsida.
Aga miks ta õigupoolest määras toidujagajaks isiku, kellest oli juba ette teada, et ta ei ole vangidele vastuvõetav? Kas ta tõesti arvab, et vanglas polegi allalastuid ja vangid korraldasid näljastreigi lõbu pärast, nagu ta teatas ajakirjandusele?
Või võttis ta hoopis julguse kokku ja astus vastu murdumatuna näivatele vanglatraditsioonidele, hoolimata levinud seisukohast: meie pole neid välja mõelnud, meie asi pole neid ka muuta. Muidugi, lõpuks tuleb sellistele rumalustele lõpp teha, sest elame ju 21. sajandil ja Euroopas.
Otse sümboolse kokkulangemisena peeti ajal, mil konflikt Tallinna vanglas aina hoogsamalt edasi käib, uue Viru vangla ametlik esitlus. Tahaks loota, et seal saab alustada puhtalt lehelt ja midagi sellist, mis toimub praegu Tallinna vanglas, ei juhtu Viru vanglas mitte kunagi.