Läti panganduse õppetunnid, Läti panganduse taust 1992-1994, Kiired, tulusad ja riskantsed laenud, 1995. aasta tõi kaasa suured kahjumid, Eelmise aasta suvel oli külmutatud pool eraisikute hoiustest, Pangakriis lahendati tsentristlikult, Kriis tõi pikaaja

TANEL ROSS

,

Tanel Ross on Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna peaspetsialist.

1995. aasta 2. veebruaril arreteerisid Läti siseministeeriumi töötajad Riia ühe suhteliselt väikese kommertspanga, Latvijas Industriala Banka, tippjuhid. Mõned päevad hiljem esitati neile süüdistus panga aktsiakapitali suurendamisega seotud suuremastaabilises pettuses. Selle esmapilgul operetliku mulje jätnud vahejuhtumiga algas ligi kuus kuud kestnud sündmuste ahel, kus pika ootamise järel tõusid pinnale Läti pangandussüsteemis mitu aastat hõõgunud probleemid. Läti panganduse areng tugines 1994. aasta teise pooleni kahel poliitilisel otsusel. Esimene neist oli ujuval, s.t. valuuta nõudluse ja pakkumise vahekorrast sõltuval, vahetuskursil põhineva rahareformi läbiviimine 1992. aasta suvel. Sellega kaasnenud kõrged intressimäärad kujundasid pangandussüsteemi arengu rahapoliitilise tausta. Teine otsus oli soov teadvustada Lätit potentsiaalse finantskeskusena, kus Läti majanduslik integreerumine Lääne-Euroopasse ühendataks Läti ja Venemaa ajalooliselt tihedate majandussuhetega. Et täita finantsvahendaja rolli, oli hädavajalik raha vaba liikumine Venemaa ja Läti kommertspankade vahel.

1992. aasta juunis alanud rahareformi esmane ülesanne oli avalikkuse usalduse tõstmine Läti rahvusliku valuuta vastu ja vahetuskursi stabiliseerimine. Selleks tuli peatada 1992. aasta alguse hüperinflatsioon. 1993. aasta alguseks tõstis Läti Pank oma refinantseerimismäära, s.t. kommertspankadele antavate laenude intressi, 120% aastas. Järgnenud üldine intressimäärade tõus (vt. joonis) ja Läti Panga rahapoliitika usaldatavus muutsid hoiustamistingimused äärmiselt soodsaks nii kodu- kui välismaistele investoritele ning Läti rubla ja 1993. aasta juunis kehtestatud lati kurss hakkasid tõusma. Deposiitide kasvu kiirendas Venemaal valitsenud ebastabiilsus, Venemaa majandusele lõi Läti pangandussektor suurepärased võimalused rahulikumaid aegu ootava raha hoiustamiseks. Kokku võttes suurenes kommertspankade kaasatud hoiuste maht 1993. aasta jaanuarist 1995. aasta jaanuarini üle kahe korra ja ulatus selleks ajaks 644 miljoni latini, millest ca 25% olid mitteresidentide vahendid. Kõrged intressimäärad suurendasid ka pikaajalise hoiustamise populaarsust, residentide deposiitidest moodustasid tähtajalised ja säästuhoiused rohkem kui 45% ja ligi 30% hoiustest oli üle aastase tähtajaga.

Läti pangandussektor arenes 1992. ja 1993. aastal institutsionaalselt väga liberaalses keskkonnas, mille eesmärk oli arvatavasti soodustada uute erapankade teket ja julgustada rahvusvaheliste finantssuhete loomist. Kommertspanga omakapitali minimaalsuuruseks oli 1994. aasta novembrini 100000 latti e. ca miljonit krooni, mis soodustas suure hulga väikepankade asutamist: 1994. aasta lõpuks omasid üldist panganduslitsentsi ja kuulusid Läti Panga järelevalve alla 55 kommertspanka. Avatud valuutapositsiooni, s.o. välisvaluutas antud laenude ja kaasatud hoiuste vahele, ei kehtestatud mingeid piiranguid, mis muutuva valuutakursi puhul tõi kaasa liigseid valuutariske. Läti ja välisriikide vahelisele valuuta liikumisele ei kehtinud mingeid piiranguid.

Laenuressursside kiire kasv ja erapankade tekkimine esitas suuri nõudmisi kommertspankade laenutegevuse kvaliteedile. Kuid suurettevõtete erastamise peatumine 1994. aastal ja maareformi aeglus tõid kaasa usaldusväärsete investeerimisprojektide defitsiidi ja laenutagatiste madala kvaliteedi. Pikaajalisemate investeeringute soodustamiseks vajalikku kõrgete reaalsete intressimäärade langust pidurdas eelarvedefitsiit. Puudujääki kaeti riigi lühiajaliste, 3- ja 6-kuulise tähtajaga võlakirjade müügiga, mille intressimäär oli väikesel kodumaisel turul küllaltki kõrge. Kommertspankadel oli seetõttu tunduvalt kasulikum erasektori krediteerimise asemel osta sama tulukusega, kuid tunduvalt madalama krediidiriskiga riiklikke võlakohustusi. Vastupidiselt reaalsektorile pakkusid Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus ja Venemaa rahaturg hulgaliselt tulusaid, seega ka riskantseid võimalusi lühiajalisteks investeeringuteks. Teenimisvõimaluste iseloomustamiseks olgu mainitud, et veel 1994. aasta suvel oli Venemaa rahaturul lühikese tähtajaga valuutahoiuste intressimäär ca 30% aastas ning nafta hind maailmaturu omast ligikaudu kaks korda odavam. Tekkis olukord, kus osa pankade investeerimisotsuseid mõjutas riskantsete projektide suur tulukus, mis surus tagaplaanile madalama riskiga ja pikematele tähtaegadele toetuva laenustrateegia. Kommertspankade koondbilansis väljendus see lühiajaliste laenude suure osakaaluna - 1994. aasta lõpuks oli ca 75% residentidele antud laenudest alla aastase tähtajaga. Laenude kvaliteeti kahandasid ka pankade omanikele antud laenud.

Kiiresti arenevas panganduskeskkonnas reageerisid erinevad pangad erinevalt ja 1995. aasta alguseks võis Läti pangandussektori jagada kolmeks: agressiivset kasvupoliitikat ajanud ja suuri riske võtnud pangad; pangad, mille peamiseks tuluallikaks olid välisvaluutatehingud Lätis ja välismaal; ning pangad, mis hoidusid riskidest ja mille laenuressursid moodustasid madalama intressiga riigi või de facto riigi poolt garanteeritud hoiused. Erinevatesse turusegmentidesse kuuluvate pankade portfellide riskiastmed erinesid ja pankadevaheline usaldus oli nõrk. Seda peegeldas pankadevahelise rahaturu äärmiselt kõrge, 1994. aasta lõpus üle 30% ulatunud intressimäär ja tehingute väike maht. 1995. aasta alguseks oli Läti panganduskeskkond oluliselt muutunud. Inflatsioonitempo langemine Baltimaade madalaimale tasemele, vahetuskursi sidumine 1994. aasta veebruaris SDRiga ja välisinvesteeringute kasv vähendasid järk-järgult majanduse riskiastet, mistõttu langesid ka kommertspankade intressimäärad. Venemaa majanduses algas 1995. aasta kevadel stabiliseerumine, laienesid sealsed investeerimisvõimalused ja väljavoolanud kapital hakkas vähehaaval Vene majandusse tagasi pöörduma. Mõlemad protsessid pidurdasid Läti pankade laenuressursside kasvu ja, mis veelgi olulisem, vähendasid järsult pankade kiire teenimise võimalusi.

1994. aasta jooksul oli Läti Pank järk-järgult tugevdanud kontrolli kommertspankade üle. Kehtestati avatud valuutapositsioonide piirid ja tegutsevatelt pankadelt nõuti miinimumkapitali suurendamist 1000000 latini 1995. aasta lõpuks. Tõsiseks probleemiks kommertspankadele sai Läti Panga nõuetele vastavate laenukahjumi reservide moodustamine, milleks kogu pangandussüsteemil kulus 1994. aastal 70 miljonit latti. Lisaks sellele piirati esmakordselt panga omanikele jt. pangaga seotud isikutele antud laenude kogusummat.

Vähemalt osa kommertspankadest ei arvestanud selle järsu ja põhjaliku muutusega. Stabiliseeruvas majanduses osutus aga senine pikaajaliste deposiitide lühiajalistesse kõrge tulukusega laenudesse paigutamise strateegia hukatuslikuks. Et kompenseerida laenuressursside kasvu peatumist ja kasumi vähenemist, võttis osa pankasid järjest suuremaid riske, mistõttu ka laenukahjumid suurenesid. Nii kulutasid kommertspangad 1995. aasta esimese poole jooksul ligi 90% oma kasumist laenukahjumi reservide moodustamiseks ja pärast haldus-, personali- jm. kulude mahaarvamist lõpetas kogu sektor sama perioodi 32 miljoni lati suuruse kahjumiga. Lati stabiilne vahetuskurss ja USA dollari vahetuskursi langemine lisas pangandussüsteemile veelgi pingeid ning 1995. aasta esimesel poolaastal ulatus kommertspankade valuutavarade ümberhindamisest tulenenud kahjum 6 miljoni latini. Avalikkus hakkas üha rohkem kahtlema mitme suure panga maksujõulisuses. 1995. aasta kevadel hakkas kommertspankade hoiuste kogumaht aeglaselt, kuid kindlalt vähenema, peegeldades ühelt poolt välisraha väljavoolu ja teisest küljest residentide usalduse vähenemist. Sellises olukorras tegid 17. märtsil kolm suurt panka Banka Baltija juhtimisel meeleheitliku katse enda päästmiseks, teatades planeeritavast ühinemisest. Arvatavasti tõi see kaasa ühinevate pankade tegevuse põhjalikuma kontrollimise Läti Panga poolt ja kiirendas kriisi puhkemist. Märtsi lõpul peatas Läti Pank veel ühe keskmise suurusega panga tegevuse ja levisid teated esikümnesse kuuluva Olimpija Banka likviidsusprobleemidest. Aprilli lõpus tekkisid makseraskused Läti viie suurema kommertspanga hulka kuulunud Latvijas Depozitu Bankas. Kui Läti Pank 29. aprillil peatas ka Depozitu Banka tegevuse, oli kriis täielikult puhkenud.

Banka Baltija maksujõuetusega jõudis kriis haripunkti mai lõpus ja juuni alguses. Pangandussüsteemi probleemidele lisandus oodatust ligi kaks korda suurem eelarve puudujääk ja avalikkuse usk lati vahetuskursi stabiilsusesse lõi kõikuma. Mai viimasel nädalal oli kommertspankade sularahakurss Läti Panga keskkursist kuni 20% odavam. 1995. aasta juuni alguseks oli moratooriumi all neli Läti kümnest suuremast kommertspangast ja 53% eraisikute hoiustest (kogusummas üle 200 miljoni lati) külmutati. Kujunenud olukorras oli Läti Pangal ja valitsusel kolm põhimõttelist võimalust. Nad võisid jätta kogu raskuse maksejõuetute pankade hoiustajate kanda põhimõttel «kommertspangandus on seotud riskiga, mida ka hoiustajad peavad kandma». Alternatiivse võimalusena võisid keskpank ja valitsus maksujõuetud pangad valitsuse võlakirjadega rekapitaliseerida ja taastada nende tegevuse Läti Panga laenude abil. Kolmas variant oli kesktee kahe äärmuse vahel, kus hoiustajatele oleks kompenseeritud teatud osa nende deposiitidest.

Esimene võimalus jäi kõrvale poliitilistel põhjustel - valitsus ei saanud endale valimisaastal lubada niivõrd ebapopulaarset otsust. Samal ajal puudusid Läti eelarves vahendid hoiuste täielikuks kompenseerimiseks ja pankade tegevuse taastamiseks. Pärast mõningat kõhklemist valisid Läti Pank ja valitsus kriisi lahendamiseks vahevariandi. Kõik raskustes olnud pangad suleti, Banka Baltija kuulutati maksejõuetuks juba juuli alguses ja tema endiste juhtide vastu algatati uurimine. Pankrotistunud pankade hoiustajatele kompenseeritakse kuni 500 latti kahes järgus: igale kreeditorile makstakse 200 latti ja ülejäänu saavad hoiustajad järgmise kolme aasta jooksul.

Selline lahendus tundus ainuvõimalikuna. Niisuguste kriiside edasiseks vältimiseks on hädavajalik, et riik ei kompenseeriks kõiki hoiuseid, sest kaudne riigi garantii julgustab pankasid ka edaspidi kõrgemate riskide võtmisele. Praegusel juhul jäid kaotajateks siiski suurhoiustajad ja omanikud - puudutamata siinkohal võimalikke omanikele antud laene ja nende tagastamisega seotud probleeme. Teiselt poolt oleks kompenseerimisest täielik loobumine toonud kaasa hulgaliselt poliitilisi probleeme, mis võinuks saatuslikuks osutuda mitte ainult valitsusele, vaid Läti majanduse edasisele arengule tervikuna. Tõenäoliselt oleks ka Läti majanduse langus 1995. aasta suvel suurem olnud.

Kriisile järgnevatel kuudel astus Läti Pank samme pangandussüsteemi edasiseks korrastamiseks. 5. oktoobril võttis Seim vastu ka uue krediidiasutuste seaduse, mis veel enam piirab välisvaluutaga seotud riskide võtmist ning omanikele ja suurklientidele laenamist. Jätkus ka väikepankade tegevuse kontrollimine. 1995. aasta jooksul lõpetati 15 panga tegevus, oktoobris oli ainult 17 pangal 40st õigus avalikkuselt hoiuste kaasamiseks. Maksejõuetute pankade elimineerimine, järelevalve tõhustamine ja Läti Panga otsustavus lati stabiilsuse tagamisel rahustasid olukorra suhteliselt kiiresti. Septembris oli usaldus pangandussüsteemi ja lati vahetuskursi vastu taastumas, aasta esimesel poolel üle 10% vähenenud rahapakkumine hakkas kasvama. Panganduskriisi tagajärgi võib vaadata lühi- ja pikaajalisemas perspektiivis. Üldlevinud seisukoha järgi mõjutas panganduses toimunu majandust tervikuna negatiivselt. Reaalne majanduskasv ulatus 1995. aastal prognoositud 3-5% asemel kõigest 1%ni. Hoiuste külmutamine kahandas avalikkuse ostujõudu ning nõudlus kaupade ja teenuste järele langes. Pangandussüsteemi kriis sundis ettevaatlikkusele välisinvesteerijaid, vähenesid ka pangandussektorist majandusele antud lühiajalised laenud. Samal ajal pidurdasid kogutoodangu kasvu ka valimistega seotud majanduspoliitiline määramatus ja eelarvekriis. Seevastu kaugemas perspektiivis ei ole 1995. aasta Läti panganduses nii üheselt negatiivne. Võimalik, et Eesti 1992. aasta lõpu sündmuste kordumine Lätis mõjub pangandusele tervendavalt. Kokku varisesid ainult suuri riske võtnud pangad ja pangasüsteemi vähese integreerituse tõttu ei puudutanud kriis otseselt ettevaatlikuma strateegia valinud või välisvaluutatehingutele spetsialiseerunud pankasid.

Halbade laenude mahakirjutamine ja riskantsete laenuportfellidega pankade eemaldamine turult annab uutele liidritele võimaluse kujundada pikema aja peale suunatud strateegiat. Teiste Balti riikide kogemus näitab, et sellise muutuse peamiseks eelduseks on endiste riiklike pankade tegevuse ümberkorraldamine ja nende erastamine. Teine oluline tegur on eelarvedefitsiidi piiramine. Et riigi väärtpaberid määravad kogu süsteemi intressitaseme, siis reaalmajanduse krediteerimise soodustamiseks peab võlakirjade praegune 24%line tulukus langema. Vastasel juhul algab taas lühiajalise kapitali sissevool ja madalama riskiastmega investeeringute väljatõrjumine.

Läti panganduses juhtunu ja selle lahendamine näitas veel kord rahvusliku valuuta välise stabiilsuse tähtsust. Sellistel kriisihetkedel osutub fikseeritud vahetuskurss tegelikult ainsaks usaldatavaks baasväärtuseks, mille hoidmisele tuleb rajada kogu rahapoliitika.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996