Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Reaalpoliitika, Küüniline välispoliitika, Diplomaatilised tantsud valimiste künnisel, Laen peab tagasi tulema, Mõistlik surve Venemaale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
MÄRT KIVINE

,

Postimees, Helsingi

Möödunud nädalal, kui Venemaa võeti vastu Euroopa Nõukogusse, sai täie selguse tõsiasi, et Soome ja Eesti välispoliitika on teineteisest väga erinevad. Arusaamine teise maa motiividest ei paista kuigi hiilgav olevat, seda mitte niivõrd välispoliitika proffide kui just teiste samas valdkonnas tegutsevate jõudude, s.t. ajakirjanduses ning ka parlamentaaride seas.

Meenutame, mis siis õieti juhtus. Tants Venemaa ja ENi ümber oli käinud juba pikemat aega. Oli selge, et Venemaa liitumise suurimate vastaste esirinnas on Eesti. Soome ja Euroopa Liidu maad toetasid üldiselt Venet. Kui aeg kätte jõudis, pidas president Ahtisaari ENis kõne, kus ta toetas tugevalt Venemaa vastuvõtmist. Samas tegi üks Soome parlamentaarik meie saadiku juuresolekul teravaid märkusi Eesti hoiaku suhtes.

Meie ajakirjandus reageeris sellele karikatuuride ning muidu teravate kirjutistega. Soomlased, kellel paistab olevat raske taluda Eestist tulevat kriitikat, väljendasid omakorda arusaamatust ja leidsid, et Eestil on endalgi liiga palju skandaale, et rahvas jaksaks veel mingit ENi tähele panna, ning rõhutasid, kuivõrd hää on ikkagi see, et suhted Venemaaga aina paranevad. Tegelikult olid nii Eesti kui ka Soome käitumine mainitud skandaalis täiesti loogilised ning vastavuses maade välispoliitiliste põhimõtetega. See, kuidas olulisim ühe ja teise maa välispoliitikas - riikliku iseseisvuse tagamine ning kindlustamine - lähtub maade fundamentaalselt erinevast ideoloogiast, väljendub kõige paremini just suhetes Venemaaga. Seal seisavad Soome ja Eesti mõttelise skaala eri otstes.

Soome välispoliitilise käitumise võtmesõna on reaalpoliitika ehk eesti keeles olupoliitika. Nende tuntud Paasikivi-Kekkoneni (Koivisto-Ahtisaari?) välispoliitiline joon on nimelt olupoliitika. Läänes on seda nimetatud soomestumiseks.

Soomestumise põhitees on see, et suhted Venemaaga peavad olema sellised, et Venemaal poleks mingit põhjust Soomele kallale tungida. See seab oma tingimused nii Soome välis- kui ka sisepoliitilisele käitumisele. Meenutagem kasvõi loetelu maa välispoliitika prioriteetidest Mauno Koivisto sõnastuses: esiteks suhted Venega, teiseks suhted praeguse Venega ning pärast seda kõik muu. Pole mingit põhjust arvata, et see tänaseks oleks muutunud.

Selline olupoliitika ei tunnista muid põhimõtteid peale peamise, rahvusliku, ning reageerib ettetulevatele probleemidele sellest lähtudes, olles valmis kõiksugusteks mööndusteks. Parim näide sellest on Venemaa vastuvõtmine ENi, sest hoolimata Venemaa mittevastavusest standarditele on tema liikmeksolek Soome huvides.

Teine näide: esmaspäeval kinnitas Euroopa Liit suure abiprojekti Venemaale. Suur tükk sellest kukub Soomele. Kuna abi andmise tingimuseks on inimõiguste hea olukord Venemaal, kinnitas üks Soome minister, et see võib tekitada probleeme. Mitte inimõigused, aga see, et raha võib selle taha kinni jääda. Meie mõõdupuuga on Soome välispoliitika äärmiselt küüniline, kuid Soome enda jaoks toimib hästi.

Eesti välispoliitika lähtub teiselt aluselt. Meie iseseisvuse garantiiks saab praegu veel olla ainult rahvusvaheline õigus, rahvusvahelised lepingud ning koostöö. See on pikaajaline projekt, mis armutult dikteerib meie reageeringud. Niisugune kahepoolne suhete korraldus nagu on Soomel ja Venel pole võimalik, sest Venemaa ei võta Eestit sama tõsise partnerina kui Soomet.

Seega oli ka Eesti käitumine Strasbourg’is loogiline - igasugused mööndused rahvusvahelistes standardites mõjutavad meie iseseisvuse alust. Eesti huvides on kõiksugune koostöö Lääne struktuuridega ning maksimaalne selgus kõikides rahvusvahelistes koostööorganisatsioonides ning konventsioonides. Sest et muule meil tugineda ei ole.

Kui Soome olupoliitikas on mündi teiseks küljeks ka ikkagi arvestatav kaitsevõime, siis Eesti puhul ei saa meie armee kunagi selliseks teguriks. Hoolimata sellest, mida kinnitavad ennast Eestis välja elamas käivad Soome armee ekssõjaväelased või muidu nõunikud. Mastaapide vahe on liiga suur.

Eesti Vene-poliitikal on ka üks aspekt, mis võib hakata meid tublisti segama. Kui me jätkame meie meelest täiesti õigustatud suhtumist Venemaasse kui kuritegelikku riiki (näiteks Tshetsheenia), on väga raske saavutada mingeidki toimivaid suhteid meie maade vahel. See tähendab, et mingil ajal peaks Eesti ikkagi lähtuma sellest, et Vene valitsusel on õigus nende maade ja rahvaste üle, kes tema alla kuuluvad. Loomulikult ei tähenda see, et peaks tegema mööndusi inimõiguste asjus.

Soome ja Eesti suhetes on asju, mis tahavad klaarimist. Meil on kahepoolseid küsimusi, mille üle võib vaielda, näiteks nagu viisavabadus ja kaubavahetus. See on täiesti loomulik. Halvaks läheb asi siis, kui vastuolud tekivad rahvusvahelisel areenil. Seda peaks püüdma ennetada, meenutades eespool mainitud põhitõdesid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TAAVET LIIAS

USA president Bill Clinton ei keelanud eile Washingtonis viibinud Venemaa peaministrile Viktor Tshernomõrdinile üheksa miljardi dollari suurust laenu - suurimat, mis Rahvusvaheline Valuutafond Venemaal kunagi on andnud. Ja seda vaatamata Jeltsini hiljutisele puhastusele valitsuskabinetis, mille käigus vabastati ametist Gaidari reformimeeskonna viimane liige Anatoli Tshubais.

Peamine, mis Tshernomõrdini USAs käigu ajal avalikuks sai, on USA Venemaa-poliitika uus liin. Kohtumisel Tshernomõrdiniga ütles USA asepresident Al Gore, et USA valitsus on endiselt Venemaa turumajandusele ülemineku ja demokratiseerimise aktiivne toetaja. Küll aga olevat USA panus Venemaa reformikursil hoidmiseks suunatud printsiipidele, mitte üksikisikutele. Venemaad eranditult siidkinnastes kohtlevalt USA administratsioonilt on teravamat avaldust raske loota.

Maailmapanga laenuga on Venemaal tõepoolest vedanud. Tshubaisi vabastamine ametist tähendas paljude arvates lõplikku kõrvalepööret reformikursilt. Siit ka põhjus, miks kogu Venemaa massimeedia pärast Tshubaisi tagasiastumist pasundas kogu maailmale Jeltsini sõnu, kus too kinnitas oma truudust reformidele. Pisut vaiksemal toonil on maailmas kõlanud Jeltsini teine avaldus, milles lubati kuude kaupa maksmata palkade kohest väljamaksmist üle kogu Venemaa. Ka streikivatele kaevuritele. Eelmisel nädalal avaldas Jeltsin dekreedi pensionide ja stipendiumide tõstmisest.

Jätkata majanduse reformimist ja saavutada edu puuduste kõrvaldamisel sotsiaalsfääris pole lisaks veel Tshetsheenias sõda pidavale Venemaale ilmselgelt jõukohane. Eriti kehvaks muudavad olukorra lähenevad juunivalimised. Harvardi professori Jeffrey Sachsi arvates on plaan sõlmida Venemaaga hiigelulatuses laenutehing veidi enne valimisi, kus on suured võiduvõimalused kommunistide kandidaadil, seotud suure riskiga.

Vaatamata kõigele kasvasid Venemaa võimalused laenu saada pärast Tshernomõrdini Washingtonis käiku mitmekordseks. Jääb ainult küsida, miks Clinton läheb kala püüdma nii segases vees, nagu seda on praegune Venemaa poliitiline olukord. Ameeriklased ei ole tuntud raha tuulde loopijatena. Põhjusi loobuda praegu Venemaale raha paigutamast on rohkem kui piisavalt. Paraku pole Venemaa Somaalia, kus USA merejalaväelased laevadele laaditi ja riik saatuse hooleks jäeti. USA poliitika Venemaa suhtes on lihtne ja selge: kuni riik püsib reformide teel, seni on teil ka meie toetus. USA kontsernid on huvitatud oma kapitali kaasamisest Venemaa majanduse erastamisse, samuti on Venemaa turg, mille avaruste täitmine tõotab suuri kasumeid. Olulisi USA tootjatele miljardilisi kasumeid tõotavaid lepinguid tõi endaga kaasa ka Tshernomõrdini USA-visiit.

Lisaks sellele on Venemaa ja USA seotud rea oluliste lepingutega, mille täitmine lubab tuuma- ja tavarelvastuse vähendamist. Venemaale selja keeramine võiks võrduda nende lepingute tühistamisega Venemaa poolt. Nii kardinaalsed sammud pööraksid pea peale kogu maailmapoliitika ja keegi ei garanteeri, et ei vii külma sõja taaspuhkemisele. Venemaa inimõiguslane Sergei Kovaljov on nõudnud lääneriikidelt Venemaale tugevamat survet ja suuremat toetust ehk teisisõnu rohkem piitsa ja rohkem präänikut.

Külma sõja ajal oli Venemaa piitsaks USA. Nõukogude väed on Ida-Euroopast lahkunud. Kunagine Venemaa kuulsusrikas allveelaevastik roostetab kusagil Koola poolsaare sadamates, USA allveelaevu kohatakse kuni tänase päevani aegajalt Barentsi meres. USA baasid on endiselt Jaapanis, kõigest mõnisada kilomeetrit Vladivostokist. Varssavi lepingu organisatsiooni ei ole enam, samas on USA asunud NATO laiendamise etteotsa. USA on Pakistani liitlane, Pakistanil on liitlased Afganistanis, sealt on juba Tadzikistani ja Venemaa piirini tühine maa. USA juhib Bosnia ja Lähis-Ida rahuprotsessi, tuues endised Venemaa liitlased üle oma leeri. USA korraldab ühisõppusi Ukraina vägedega. Esialgu veel Lääne-Ukrainas, kuid ka sealt on juba Venemaa piirini mõned sajad kilomeetrid. Piitsa tundub olevat piisavalt ja Venemaa on sunnitud kõik selle välja kannatama riigi raske majandusliku seisu tõttu. USA abi ja äärmiselt mõistev diplomaatia on osaks tasakaalustuspoliitikast, mis hoiab Moskvat tagasi äärmuslikest sammudest.

USA on suurendamas oma toetust Venemaale, muutudes nii aina suuremaks majandusliku stabiilsuse ja reformide jätkumise toetajaks Venemaal. Järjest suuremad panused hakkavad nõudma ka järjest suuremat kasumit. IMFi laen laseb Venemaal jätkuda majandusreformidel, sealt edasi peavad investeeringud vähehaaval hakkama tagasi tulema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Tagasi üles