SAS ja Finnair lähenevad Estonian Airile eri suundadest, SAS peab EAd ostuvääriliseks, Eesti reisija valib ümberistumispaika, Valuutanädal, Eesti kaubavedajad peaksid järgima Vene seadusi, Pooled Moskvasse saabuvatest veoautodest on valesti lahti tol

ARGO IDEON

Estonian Airi tuleviku kindlustaks erastamise asemel sobivate koostööpartnerite leidmine, ütles eile «Postimehele» Finnairi Tallinna esinduse juht Juhani Pelänne. SASi asepresident Lars Lindgren seevastu on kindel, et Eesti lennufirma püsimajäämise võtmeküsimus on erastamisega seotud rekapitaliseerimine.

Soome lennufirma Finnair pressiesindaja Usko Määta sõnul ei soovi kompanii osaleda Eesti riikliku lennuettevõtte Estonian Air (EA) aktsiate kontrollpaki ostmisel ega ole pakkumist erastamiskonkursil teinud. Küsimusele, kas Finnair oleks huvitatud EA vähemusaktsiate ostmisest, ei andnud Määta selget vastust. Tema sõnul soovib Finnair, et enamus EA aktsiatest jääks eestlaste kätte. «Loomulikult ei ole Finnair avaldanud seisukohti selle kohta, mida teevad konkureerivad kompaniid,» selgitas Määta. Kuid Soome lennufirma loodab, et kuna nemad Estonian Airi aktsiaid ei soovi, võiksid need eestlastele jääda.

«Eks igaühel ole omad põhjused,» sõnas Määta vastuseks pärimisele, miks Finnair erinevalt kolme Skandinaaviamaa lennukompaniist SAS Eesti Õhku erastada ei taha. Tema sõnul Estonian Air küll huvitab soomlasi, ent osaluste ostmine muudes lennufirmades pole seni Finnairi äristrateegiasse kuulunud. Koostööd võib seevastu teha ning see ei eelda aktsiate omamist.

Neljapäeval toimus Tallinnas Finnairi presidendi Antti Potila kohtumine Estonian Airi peadirektor Toomas Petersoniga. «Potila edastas Finnairi nägemuse koostööst Estonian Airiga,» sõnas Määta ning lisas, et kohtumine ei muutnud Finnairi seisukohta EA erastamises mitteosalemisest.

Pelänne kinnitas, et Finnair on pakkunud EAle koostöölepingut. «Estonian Airi ei ole vaja raha paigutada. Piisab, kui riik maksab firmasse kogunenud võlad,» oli tema seisukoht. EA tegevus tuleb aga tasuvaks muuta ning seda võiks teha ka Finnairi abil. Nii Estonian Air kui Erastamisagentuur on Finnairi seisukohaga hästi kursis, teadis Pelänne. Eelmisel nädalal Kopenhaagenis Eesti ajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil kinnitas SASi asepresident Lars Lindgren, et Estonian Airi on võimalik muuta kasumit tootvaks ettevõtteks, vastasel korral ei oleks SAS mingil juhul erastamispakkumist teinud. «SASi eesmärk ei ole Baltikumi lennuturul domineerida,» väitis Lindgren vastuseks «Postimehe» vihjele Estonian Airi aktsiate omandamise võimalikust seosest varem Lätis ostetud 28,5% Air Balticu aktsiatega. Kuid Skandinaavia lennufirma arvates on siin võimalik luua üksteisega koostööd tegevate lennufirmade võrgustik, kuhu ka Estonian Air lahutamatu osana kuuluks.

Lindgreni sõnul on selge, et Estonian Air ei saagi täna olla väga arenenud ja kaasaegne firma, arvestades seda, millise baasiga tuli peale hakata. Selleks, et püsima jääda, tuleb EA muuta konkurentsivõimeliseks, see aga tähendab, et Eesti firma peab pakkuma kõike seda, mida võistlejadki. Näiteks peavad EAga lendajad saama osa sageli sama kompaniid kasutavate klientide boonussüsteemidest, millistega kliente meelitavad Lääne kompaniid. SAS on koostanud ka põhjaliku dokumendi, milles defineeritakse SASi poolt Eesti lennukompaniile pakutava strateegilise partnerluse olemus ja sisu. Skandinaavia firma näeb, et EA peaks lendama eranditult läänes toodetud lennukitega. Lindgren ütles, et küsimus kahe EA Boeingu edasisest kasutamisest võib SASi poolt erastamiskonkursi võitmise puhul veel arutusele tulla, kuna mõnedel arvamustel on nood Eesti jaoks liiga suured. «Samas ei pruugi see paari aasta pärast enam nii olla,» leidis ta ja arvas, et palju sõltub ka konkreetsetest tingimustest, millega EA on Boeingud enda kasutusse saanud. Neid ei olnud SASi esindajad eelmisel nädalal veel näinud.

Eesti ja muude riikide vahel sõlmitud õhuruumi kasutamise lepingute jätkumise eelduseks on, et EA säilib Eesti firmana so. 51% aktsiaist peab jääma eestlastele. Seega peab SAS endale EA erastamise juhuks leidma Eestis usaldusväärsed partnerid, kes omandaksid vähemalt 17% EA aktsiatest. «Kõnelusi on olnud mitmete pankadega,» kinnitas Lindgren.

Lisaks SASile on Estonian Airi erastamiseks seni avalikustatud pakkumised teinud Baltic International USA, Estonian Airi juhtkond koostöös Talinvesti ja Tallinna Pangaga, Balti Cresco Investeerimisgrupp koos Forekspanga ja turismifirmaga Wris ning Läti lennufirma Air Baltic. Viimast võiks pidada ka SASi tagavaravariandiks, sest Skandinaavia lennufirma omab üle 20% Air Balticu aktsiatest. Eesti maksujõulisel elanikul on lennureisideks täna rohkem valikut kui kunagi varem. Nii SAS kui Finnair on käivitanud mahuka reklaamikampaania, tutvustamaks kompaniide pakutavaid eri lennuvõimalusi.

Finnair näeks heameelega, et Eesti reisija kasutaks ükskõik millisesse maailma punkti jõudmiseks Finnairi või tema koostööpartnerite Lufthansa ja Delta Airlinesi lennukeid. Ümberistumine võiks toimuda Stockholmis või Helsingis, kus sügisel avatakse eraldi ümberistujaile mõeldud ruumikas gateway-terminaal. «Tallinna-Helsingi lennuliin on nii lühike, et see Finnairile tulu ei too,» kinnitas Pelänne. Tema sõnul ei tunne Finnair aga Eestis vajadust SASi või kellegi teisega konkureerida. «Oleme siin lihtsalt pakkumas eestlastele võimalust meie kaudu reisida. Kui sellist võimalust ei oleks, tooks see Eesti majandusele tuntavat kahju,» leidis ta.

SAS on Eestist lennureisi alustavale inimesele seevastu tutvustamas võimalust lennata läbi Kopenhaageni uueneva Kastrupi lennujaama, samuti läbi Stockholm-Arlanda. Edasi maailma eri punktidesse saab seejuures jõuda kas SASi enda reisidega mitmesse Ameerika ja Aasia sihtpunkti, Lufthansaga, koostööpartneriga USAs United Airlines (maailma suurim lennukompanii), Thai Airwaysi või teiste partnerite lennukeil. SAS on ka Finnairiga võrreldes suurem lennufirma, mille võimalused eri variantide pakkumisel on mõneti avaramad.

SAS kinnitab oma reklaamis: «Meie lendame Euroopasse otse,» Finnair aga rõhutab, et Helsingi-Vantaa on Tallinna teine lennujaam. Kumbki firma üritab kord juba oma lennuki pardale asunud inimest ka edaspidi kaubamärgile truuks jääma õpetada, arvestades tehtud õhusõitude eest plusspunkte SASi Eurobonus või Finnairi Finnair Plus süsteemide alusel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TÕNIS HAAVEL, Hansapank

Eelmiselt nädalalt oodati peamiselt Saksamaa veebruarikuise rahapakkumise kasvu näitajaid, mis pidid andma selgema pildi intressiotsuse kohta, mida Saksa keskpank sel nädalal teeb.

Enamik valuutaturgudel tegutsejatest ootas, et ootus sakslaste otsuse suhtes viib dollari viimaste nädalate ülikitsastest piiridest välja. Olulisteks tasemeteks peetakse 1,4655 (alumine) ja 1,495 (ülemine) Saksa marka.

Tegelikkuses on dollari ja Saksa marga vaheline kurss püsinud veelgi kitsamates piirides (1,468-1,482) juba mitu nädalat. Saksa majandusindikaatoritelt oodati niisiis olulist mõju dollari suhtes. Kuid teinekord ei lähe kõik sugugi nii nagu oodatakse.

Analüütikud uskusid, et rahapakkumise kasv on umbes 7-8%, kuid juba paar tundi enne selle numbri avaldamist hakkasid turgudele ilmuma kuulujutud, et tõenäoliselt tasub oodata kahekohalist numbrit. See oleks pidanud Saksa marka oluliselt tugevdama, sest tõenäoliselt jäänuks intresside lõikamine ära. Veebruari rahapakkumise kasv oli aga lausa shokeerivalt kõrge - 12,6%.

Dollari kurss jäi praktiliselt muutumatuks. Turgude selline käitumine oli tõepoolest väga üllatav ja taas tekib küsimus, kas turud on kõiki Saksamaalt pärit uudiseid juba arvestanud. Segadust tekitab seegi, et tundub, nagu oleks Saksa keskpank vaatamata kõigele võtnud kindlaks nõuks intresse alandada.

Juba kolmapäeva hommikul andsid Saksa keskpankurid kommentaare, mille kohaselt ei tohiks ka oodatust kõrgem rahapakkumine panna turge arvama, nagu oleksid Saksa intressid jõudnud oma alumiste tasemeteni. Saksamaa mitmed teised juhtivad indikaatorid on näidanud siiski majanduskasvu võimalikku aeglustumist, mis annab ilmselt ka teatava õigustuse intresside lõikamiseks, et majandust elavdada.

Turgudel püsivad lootused, et Saksa intresse alandatakse, kuid see ei pruugi enam dollarit pikemas perspektiivis tugevdada. Seekord räägivad juba kõik märgid selle kasuks, et kui intresse tõepoolest lõigatakse, siis on see ka viimane kord ning järgmine intressimuutmine tuleb juba ülespoole.

Täna oodatakse ka USA keskpanga intressiotsust. Kui varem oodati ka sealt intresside lõikamist, siis viimaste USA tööturuandmete avaldamise järel on intresside alandamise võimalikkus muutunud kaduvväikeseks.

Üks eelmise nädala suuremaid sündmusi oli valuutaturgudel seotud Rootsi krooniga. Viimane oli ka kindlalt suurim liikuja. Rootsi krooni tõusu põhjus on rohkesti vastukaja tekitanud uue peaministri ametissenimetamine.

Endist rahandusministrit Goran Perssonit tuntakse kui kõva käega eelarvekärpijat ning turud usuvad tema majandust edendavatesse otsustesse. Kui uus peaminister peaks siiski senisest teest oluliselt kõrvale minema, võivad turud kiiresti ümber pöörata. Rootsi jätkas ka eelmisel nädalal intresside alandamist, see peaks aktiviseerima Rootsi majandust.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARKO MIHKELSON, Moskva, Postimees

Hiljutine tollikonflikt Ivangorodis ei olnud kaugeltki esimene kord, mil Eesti-Vene piiril on ühe või teise poole arusaamatuse tõttu kunstlikke ummikuid tekkinud. Seekordse sündmuse tagant ei maksa siiski otsida poliitilist tagapõhja.

Venemaa on viimasel ajal karmistanud kontrolli sisseveetava kauba lahtitollimise üle. Moskva Regionaalse Tollivalitsuse ülema esimese asetäitja Aleksandr Bõtchkovi sõnul on kuni pooled Moskvasse saabunud veoautodest valesti lahti tollitud. Riigil jääb seepärast saamata arvestatav summa. Bõtchkov väitis, et tema teada 1. märtsist olulisi muudatusi tollieeskirjadesse ei tehtud ning seepärast on talle arusaamatu konflikt Ivangorodis. «Kinnitus lahtitollimise kohast ei saa olla obligatoorne ning kui TIR-vihikus on tollitemplid ja märked olemas, peab auto välja saama. Kui aga tollitöötajal tekib kahtlus, siis on tal õigus autot kinni pidades nõuda kinnitust lahtitollimise kohast,» räägib Bõtchkov.

Kingissepa tollipiirkond lihtsalt ruttas ajast ette, kui nõudis Eesti kaubavedajatelt lahtitollimise kinnitust. «Automatiseeritud informatsioonisüsteem on alles juurutamisjärgus ning 24 tunni jooksul teate saabumine lahtitollimise kohast piirile veel ei tööta,» selgitab Bõtchkov.

Eesti Moskva konsulaarosakonna juhataja Jaanus Kirikmäe arvates peitub kogu probleem selles, et kauba vedajad rikuvad kas tahtlikult või mitte Vene Föderatsioonis kehtivaid seadusi ning normatiivakte.

Kuni kauba lahtitollimiseni on selle eest vastutav kauba vedaja. Juhul, kui on eiratud seadusi või tollipettust ei suudeta tõestada, võib Vene toll lahtitollimata kauba lugeda salakaubaks ning seda vedanud auto arestida. Lisaks tuleb vedajal maksta trahvid ning hüvitada vajaduse korral kauba maksumus.

Ebameeldivuste vältimiseks oleks kauba saatjal siiski soovitav enne kauba saajaga kokku leppida, millises terminaalis kaup lahti tollitakse. Sellekohane märge peaks kajastuma ka TIR-vihikus. Autojuhil peaks olema informatsioon kauba saaja kohta ning ta peaks teadma, kus toimub lahtitollimine.

Moskvas ja selle vahetus läheduses on üle 70 tolliterminaali, kus teostatakse välismaalt saabunud kauba lahtitollimist. Kaupa ei tohi enne maha laadida, kui auto pole lahti tollitud. Viimane ei saa aga toimuda enne, kui kauba saaja pole maksnud tollilõivu, selgitab Kirikmäe. Et pangad töötavad äripäeviti, on kõik puhkepäevadel teostatud lahtitollimised kahtlased. Suur osa Eestist Venemaale veetavast kaubast on toiduained. Venemaa on just sellele kaubaartiklile kehtestanud kõrgendatud tollitariifid ning nende maksmisest kõrvale hiilida püüdvad ostjad võivad löögi alla seada mitte milleski süüdi oleva kaubavedaja.

Üks viimaseid ning samas tüüpilisemaid näiteid, kuidas Eesti kaubavedajad Moskvas tollipettuse osaliseks langesid, pärineb eelmisest nädalast.

15. märtsil laaditi Tallinna Eesti Mereagentuuri tellimusel AS Madel veoautole Kamaz-5410 konteiner, milles oli 788 karpi jalanõudega koguväärtuses 14 004 USD.

Autojuht sai ülesande toimetada kaup Moskva tolliterminaali Kentavr. Et konteiner oli 30 cm kõrgem kui tavalised konteinerid, ei julgenud autojuht sõita Moskva linna sisse. Ta jõudis 18. märtsi hommikul parklasse Dmitrovskoje maanteel, kust helistas ekspedeerimisfirmasse Kühne & Nagel.

Tal paluti oodata, kuni tema juurde tullakse ja juhatatakse terminaali. Mõne aja möödudes tuldigi tema juurde ning esitleti eelnimetatud firma töötajatena. Kuna kõik andmed, mis need isikud nimetasid, ühtisid autojuhile antud andmetega, ei tekkinud kahtlust isikute tõepärasuse kohta.

Kaup laaditi konteinerist teise autosse. Kuna tegu oli kõrge konteineriga, käisid mehed ise tollidokumente vormistamas. Alles hiljem selgus, et tegemist oli tollipettusega.

«Soovitav oleks siiski seadustest kinni pidada, muidu ei saa saatkond aidata,» ütleb Kirikmäe ning lisab: «Konsulid ei ole selleks, et kaupa taga otsida, vaid selleks, et järgida antud juhul Vene poole kinnipidamist seadustest.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Tänasest «Postimehe» tarbijalisast võib lugeda, kuidas ülemaailmne võrkturustuskett Golden Neo-Life Diamite International üritb Eestis juuri ajada. GNLD kutsub soovijaid liituma oma edasimüüjate võrguga ja kinnitab, et tegemist on «Teie elu parima ärivõimalusega».

«Postimees» jätab enesele õiguse kahelda, kas Eesti elanik on oma vaba aega GNLD pakutaval viisil kulutades ikka tõepoolest leidnud unelmate töö, millena kompanii seda esitab. Enne kui väljakuulutatud rikkakssaamise võimalusest kinni haarata, kulub igatahes ära veidi tervet skeptilisust ja oskus koolimatemaatika tasemel arvutada.

Süsteemid, kus mina leian enesele viis või kümme agenti, nood omakorda igaüks viis või kümme jne., võivad ju teatava piirini töötada, kuid mida suuremaks süsteem kasvab, seda enam sisaldab see neid, kes tegutsevad ülejäänute heaolu kindlustamiseks.

Kiire rikkuse otsijal tasuks mõelda, et kusagilt peab ju tulema see tulu, millest müügiketi struktuuris ülalpool asuvatele agentidele soodustused, hinnaalandused, teisel pool maailma toimuvad koolitusreisid jms. kinni maksta. Selles mõttes pole oluline, kas müügiobjektiks on mõni imeravim, kindlustuspoliis või puhastusvahend. Süsteemi, mis kõigile selles osalejaile rikkust ja õnne tooks, ei ole kahjuks veel leiutatud. Kui see kellelgi õnnestukski, saaks tõenäoliselt analoogia põhjal tööle panna nii kommunismi kui perpetuum mobile.

Eesti on aga vaba maa, kus igaüks võib tänu jumalale tegelda millega tahes, kui ta ei lähe oma tegevusega seadustega vastuollu ning ei ohusta kehtivat põhiseaduslikku korda. GNLD International on rõhutanud, et erinevalt näiteks Herbalife’i pakkujatest tegutseb kompanii rangelt seadusetähte järgides ning tahab vältida imeainete müüja kuulsust.

Goldeni toodete ostja saab müügiagendilt koos kaubaga korralikult vormistatud kviitungi, kus ka käibemaks eraldi välja toodud - nagu seadus nõuab. Müügiagentide kinnitusel on ostjal rahulolematuse korral sajaprotsendiline õigus toode tagastada ja mitukümmend Goldeni kaubamärgiga toodet on müügiks lubatutena registreeritud ka tervisekaitseametis. Kui GNLD ka praktikas sama seaduslikult ja kliendisõbralikult toimib, jääb lisada vaid lootus, et näiteks turgudel kaubitsejad sanitaarnõudeid ja riigimakse samavõrd austaksid.

Kolleeg «Äripäevast» mainis tabavalt, et võrkturustuse efektiivsusest sai esimesena aru narkomaffia. Samu turustuspõhimõtteid kasutava GNLD tegutsemisefektiivsust näitas juba siinkirjutajat jahmatanud rahvahulk, keda kompaniil oli õnnestunud Tallinna Sakala keskusse kokku koguda. GNLD Põhja-Euroopa turundusdirektor Robert Hellman kinnitas eile Stockholmist «Postimehele», et nemadki ei oodanud sellist inimtulva, ja pani ootamatu menu firma pakutavate soodsate tegevusvõimaluste arvele.

Kui keegi ettevõtluses kätt proovida tahab, saab «Postimees» talle vaid edu soovida. Kui reaalne ühel või teisel viisil midagi saavutada on, peab igaüks enese jaoks ise selgeks tegema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VIIRE VILLANDI

«Nii laiahaardelist tootmist, nagu see oli nõukogude ajal, ei tule Ukus enam ilmselt kunagi,» arvab käsitöömeistrite koondise Uku tegevdirektor Erik Roose. Praegugi peab ta Uku tegevust edukaks majandamiseks liiga mitmekülgseks. «Ma arvan, et tootmist tuleks veelgi enam spetsialiseerida. Toota saab ainult seda, millel on turgu, turule on aga palju tegijaid juurde tulnud.»

Uku erastati 1994. aastal ainsana pakkumise teinud investeerimisfirmale Tagaberg (omanikud Imre Freiberg ja Raul Tagaväli) 10,5 miljoni krooni eest. Tagaberg sai ka Tallinnas Keemia tänavas asuva nõukogude ajal alustatud, kuid senini valmimata 4-korruselise haldus- ja tootmishoone omanikuks. Hoone valmisehitamine võtab Roose sõnul veel aega ja sellesse tuleb investeerida umbes 10 miljonit krooni.

Uku erastati koos suurte võlgadega

Erik Roose, kellel märtsis saab aasta sellesse ametisse asumisest, arvab, et riik käitus RAS Uku suhtes halva peremehena, andes juhiseid jätta osa makse maksmata ning lootust, et küllap need kord kustutatakse. Kuid erinevalt Dvigateli võlgadest jäi Uku koos viivistega ligi miljonikrooniseks kasvanud võlakoorem uue omaniku kanda. Ilmselt jõuab Uku siiski aprillikuuga suurematest raskustest üle ning maksegraafiku kohaselt peaksid ka võlad juunis tasa saama.

Erik Roose sõnul on 60-70% ostjatest turistid, seetõttu saab kaupa müüa peamiselt suvehooajal. Enamik toodangust turustatakse Tallinnas, 12 üle Eesti asuvat jaoskonda ei suuda end ise ära majandada. «Eesti ostja on liiga vaene, pealegi tekitavad kõlvatut konkurentsi makse mitte maksvad käsitöötegijad, kes oma toodangut Tallinna südalinnas müüri ääres müüvad,» sõnas Roose.

Etnograafilistel esemetel põhineva toodangu osa on järjest vähenenud. Ukus valmistatav rahvarõivakomplekt maksab 5000-10 000 krooni, neid tehakse vaid tellimise peale, ESTO päevade või laulupeo puhuks. Et Uku end ära majandaks ja turule jääks, tuleb rõhku panna kommertstoodangule. Näiteks valmistati tolliametile vormidzhempreid. Riiklikud tellimused on Ukule olulised, sest need tagavad raha stabiilse laekumise.

Pärast Uku loobumist esinduslikest kaupluseruumidest Tallinnas Pikal tänaval avas seal kaupluse Soome moefirma Marimekko. Mullu sai Uku nende allrentnikuna oma kasutusse 80 m2 200-ruutmeetrisest müügipinnast. Roose sõnul on Marimekkoga kaupluseruumide jagamine tulnud Ukule isegi kasuks: Soome turistid tulevad tihti kohale just seetõttu, et teavad Tallinna Marimekko poe kodumaa omadest odavama olevat, ning ostavad sageli ka Uku toodangut.

Marimekko Eestisse tulek osutus majanduslikult ebaõnnestunuks - soomlased on otsustanud lahkuda, sest Eestis ei ole ostjat - Marimekko kaup on liiga kallis. Kogu kaupluse üüri, 85 000 krooni kuus, on AS Ukul maksta raske. «Lootsime, et Marimekko veab suveni välja, siis on meil laekumised suuremad ja saaksime hakkama, kuid praegu paistab, et soomlased on kohe-kohe lahkumas,» ütles Erik Roose. Uku kuukäive kõigub vahemikus 300 000-600 000 krooni.

Ukul on Tallinna vanalinnas teinegi müügikoht - Toompeal kunstimuuseumi territooriumil asuv väike boutique. «Seal läheb äri väga hästi, tänu kunstimuuseumi vastutulelikkusele on meil soodsad renditingimused,» selgitas Roose.

1990. aastal oli ettevõttes 1200 põhikohaga töötajat ning 900 kohakaaslast, praeguseks on töötajaskond kahanenud 250 inimeseni.

Palkadest kõneldes ütles Roose, et keskmist ta välja ei too, sest töötajaid tasustatakse tükitöö alusel. «Pensionärid polegi huvitatud suurest palgast, siis kaotaksid nad pensioni, nemad aga soovivad sellele lisa teenida,» selgitas ta. «Paljud tegijad elavad maakondades ja 1500 krooni, mis Tallinnas tundub naeruväärne, on Abjas või Hiiumaal täiesti arvestatav töötasu.

Osa Uku endisi jaoskondi on iseseisvunud. Kuressaare jaoskonnast on loodud AS Ukuaru, Võru jaoskonnast AS Võrumaa Uku ning Avinurme jaoskonnast AS Strauss & Co. Tartumaa jaoskond jätkab tütarettevõtte staatuses Liivimaa Käsitöö nime all.

95% protsenti Strauss & Co toodangust läheb välisturule, peamiselt Soome ja Rootsi, kuhu toodetakse kibusid. Raske on leida ostjat laastutoodetele. Kuigi Avinurmes valmistatu on väga kvaliteetne, valitseb praegu Eesti turul Poolast ja Hiinast pärit odav samalaadne kaup.

Võrumaa Uku põhitoodang on telgedel kootud linane riie ja sellest valmistatud esemed. Detsembris õnnestus müük nii hästi, et ladu oli nullis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MART-ENN KOPPEL, Mart-Enn Koppel on Patendibüroo Käosaar & Co patendispetsialist.

Seni on tööstusomandi erinevatest liikidest firmajuhi tähelepanu pälvinud põhiliselt kaubamärk. Teistest -leiutispatent, kasulik mudel, tööstusdisainlahendus ja oskusteave - pole aga peaaegu juttu olnud.

Kaubamärgi õiguskaitse vajaduse on loodetavasti enamik firmajuhte endale juba selgeks saanud, ja kui ka veel ei ole, teeb elu ise selle varsti selgeks. Võib ju selguda, et eduka firma tegevuse torpedeerib keegi kavalpea, kes on taibanud õigel ajal omandada õigused samale või sarnasele kaubamärgile.

23. maist 1994 kehtiva kasuliku mudeli seaduse järgi kaitstakse kasuliku mudeli leiutisi, mis on uudsed ning millel on leiutuslik tase. Kasulikku mudelit nimetatakse ka väikeseks patendiks, sest nõuded patendile ja kasulikule mudelile on küllalt sarnased. Samas on kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamine odavam (1600 krooni patenditaotluse puhul nõutava 3000 krooni vastu), kasuliku mudeliga saab kaitsta vaid seadet ning taotlusele ei tehta uudsuse ekspertiisi. Et ekspertiisi ei tehta, saab kasuliku mudeli registreerimise tunnistuse kätte suhteliselt kiiresti, tavaliselt kiiremini kui poole aastaga (võrdluseks - patenditunnistuse saamiseni kulub kolm või enam aastat).

Riigi patendiameti väljaantavas «Eesti Kasuliku Mudeli Lehes» on seni avaldatud 70 registreeritud kasuliku mudeli kirjeldus.

Kasuliku mudeli registreerimise taotluse on 63 juhul 70st esitanud eest(imaa)lastest taotlejad ning enamikul juhtudel kuulub kasulik mudel üksikisikutest taotlejaile. Paistab, et väikefirmad (aga neile see kaitseliik põhiliselt mõeldud ongi) ei ole seda võimalust endale teadvustanud. Teine seletus on, et kasuliku mudeliga saadavat kaitset peetakse liiga nõrgaks. Vähemalt pooled kasuliku mudeli registreerimise tunnistused on saadud professionaalse patendivoliniku teenuseid kasutamata.

Kasulike mudelite temaatikat käsitledes võib jõuda järeldusele, et enamik ideid pärineb koduses majapidamises tekkinud probleemide lahendamisest. On aiatraktor, kärud, mootorsae kütusepaak ning keskütteradiaatori taha paigutatav reflektor. Samuti torkab silma selliste kasulike mudelite olemasolu, kus on sisuliselt soovitud kaitsta vaid mingi asja välist kuju. See on tingitud tänase päevani puuduvast tööstusdisainlahenduse seadusest. Selge, et parema puudumisel püütakse ära kasutada olemasolevatest seadustest tulenevaid võimalusi.

Et kasulikele mudelitele ei tehta uudsuse ekspertiisi, tõstatub küsimus sellise kaitse efektiivsusest. Registreeritud kasulike mudelite analüüs näitab, et leiutiste autorid ei ole kursis tehnika tasemega ning leiutatud on mujal maailmas ammu olemas olevaid asju (kasuliku mudeliga ei saa Eestis kaitsta asju, mida keegi on välismaal kuskil vaateaknal näinud). Vaidluse tekkimisel saab kasuliku mudeli kergesti tühistatuks tunnistada ning kasuliku mudelite omanikel ei ole neist vähimatki kasu.

Rõhutan, et vastutus kasuliku mudeli uudsuse eest lasub taotlejal ning seetõttu tuleb tehnika tase täpselt määrata. Ei ole mõtet esitada taotlusi niisama, igaks juhuks. Kartmata sattuda leiutajate raevu alla, väidan, et liiga paljud «leiutised» on tegelikult tehtud XIX sajandi teisel poolel või XX sajandi alguses. Igaüks võib «Eesti Kasuliku Mudeli Lehte» sirvides selles ise veenduda. Et Eestis on käimas esimesed kasulikku mudelit puudutavad apellatsiooni- ja kohtuasjad, tuleb nende tulemused ära oodata, kuid suure tõenäosusega minnakse seda teed, et kasuliku mudeli tunnistus tühistatakse osaliselt või täielikult.

Kuigi esmapilgul võib kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamine tunduda küllalt lihtne, on siiski soovitatav kasutada patendivoliniku teenuseid. Patendivolinikul võiks lasta teha tehnilise taseme otsingu, määramaks, kas on tegemist perspektiivika leiutisega või on selle kehtetuks tunnistamine niivõrd lihtne, et ka kulutused kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamiseks on liigsed. Otsing ning igasugune professionaalne abi aitab taotlust paremini vormistada, mis tagab kaitse maksimaalse ulatuse.

Suurematele firmadele tasub meelde tuletada kahte asja. Esiteks, kuigi Eesti turg on väike ning siin justkui ei tasukski leiutistele õiguskaitset taotleda, on eesti kasuliku mudeli registreerimise taotluse põhjal 12 kuu jooksul võimalus esitada patendi- või kasuliku mudeli taotlusi Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni kõigis liikmesriikides (ca 100 riiki) ning lisaks ka mitmes WTO liikmesriigis. Küllalt odav kasuliku mudeli registreerimise taotlus annab lisaaega valmistada taotlust ette teistes riikides esitamiseks (aeg on ainuke asi, mida üldjuhul osta ei saa, kuid siin antakse terve aasta vaid 1600 krooni suuruse riigilõivu eest!). Teiseks, kasuliku mudeli registreerimise taotluse põhjal võib esitada taotluse ka tunduvalt tugevama kaitsevõimega patendi saamiseks. Jällegi saadakse 12 kuud lisaaega tehnilise lahenduse paremaks läbitöötamiseks.

Kui firma tegeleb pikka aega tegeleb mingi toote arendamise ja täiendamisega, on mõttekas esitada aeg-ajalt uusi lahendusi sisaldava kasuliku mudeli registreerimise taotlusi. Kasuliku mudeli taotlemist võib võrrelda nn. autosave’iga (see on dokumentide automaatse salvestamisega arvutikettale igaks juhuks, et juba tehtud töö ei läheks raisku).

Firmajuhtidele meeldetuletuseks: firmas töötava leiutaja aitamine kasuliku mudeli registreerimise taotluse esitamisel võib tollele olla kui preemia ning julgustada uusi leiutisi tegema. Leiutaja on loominguline inimene, kellele autor olla on auasi. Selline julgustamine on näiteks Põhjamaades väga levinud ning seal esitatakse ka palju rohkem taotlusi 1000 elaniku kohta kui Eestis (siin on muidugi ka teisi põhjusi). Selge, et suurema koguse leiutiste korral on tõenäosus kuldmuna leida suurem.

Kasuliku mudeli taotluse esitamise eel on tarvis hoolikalt kaaluda, kas sellise kulutuse tegemine on õigustatud. Selles on soovitatav kuulata patendivoliniku soovitusi. Muide, ka patendivolinikud on spetsialiseerunud, nii et tuleb valida sobiv. Seejuures sobivaim ei ole mitte see, kelle kaudu on saadud enim kasuliku mudeli tunnistusi, vaid see, kelle kaudu esitatuid on kõige raskem ümber lükata. Kasuliku mudeli kaitset tuleb kombineerida teiste tööstusomandi õiguskaitse liikidega.

Patendivolinike eesmärk ei ole iga hinna eest leiutaja mistahes mõttesähvatuse vormistamine kasuliku mudeli registreerimise taotluseks. Mida tugevama kaitse leiutaja saab, seda suurem on võimalus, et ta sellest ka tulu saab. Kui materjal on nõrgavõitu, soovitavad patendivolinikud taotluse esitamisest loobuda.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996