Lauristini-Savisaare viimane mõttevahetus toimus 20. augustil 1991

Raul Sulbi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar ja Marju Lauristin, Eestimaa Rahvarinde alusepanijad, hilisemad võitluskaaslased ja teineteise oponendid 1989. aastal Moskvas Punasel väljakul..
Edgar Savisaar ja Marju Lauristin, Eestimaa Rahvarinde alusepanijad, hilisemad võitluskaaslased ja teineteise oponendid 1989. aastal Moskvas Punasel väljakul.. Foto: Repro.

Ajakirjandusõppejõud ja endine minister Marju Lauristin tunnistas, et tema ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare vahel toimus viimane korralik mõttevahetus 20. augustil 1991. aastal, mil ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti iseseisvuse taastamisest.

«Ju meil pole tekkinud tahtmist mõtteid vahetada vahepeal, ma käisin küll fraktsiooni juhina teda viimasel juubelil õnnitlemas, aga mõtteid vahetanud pole tõesti pikalt, tunnistas Lauristin ETV saates «Kahekõne».

«Eestis pole toimunud punaste ja siniste jõudude vahetust, meil on peaministripartei olnud reeglina parempoolne. Eestis on võimul olnud pikalt liberaalne võimuparadigma, mis on minu jaoks teatud mõttes tagurpidi marksism, et teeme turu vabaks ja see reguleerib kõik ära,» selgitas Lauristin.

«Savisaare asemel mina teataksin, et kuna erakonnas on peale kasvanud uus võimekas põlvkond, siis mina taandun partei juhtimisest ja näiteks sõidan Ameerikasse teadust tegema. Kui erakond siis teise juhi käe all oma nägu näitaks, siis oleks võimalik aru saada, kas Keskerakond on vaid Savisaare isikumüüdi ümber keerlev nähtus või oma ideoloogiaga partei, see oleks ühiskonnateaduslikult väga huvitav eksperiment,» leidis Lauristin.

Rohkem filosoofiat

«Kahju, et filosoofia pole tänapäeval kõigile tudengeile kohustuslik. Mind on enim õpetanud ehk just filosoofia ajalugu, seda peetakse tänapäeval ehk ilmaaegu nõukogude aja nn. punaste ainete näiteks,» uskus Lauristin.

«Oleme justkui kiikunud ühest äärmusest teise, küsimus pole konkreetsetes autorites, vaid filosoofia kui teadmiste laiemas aluses. Näiteks kui ma olin USAs Columbia ülikoolis, siis seal oli väga tugev filosoofiline põhi kõikides bakalaureuse-astme suundades olemas, sõltumata sellest, kas sa õppisid arstiks või ajakirjanikuks,» kirjeldas Lauristin.

«Seda peetakse mõtlemistreeninguks. Me ei treeni enam oma mõtlemist, mistõttu taheme rohkem lihtsaid lahendusi ja lihtsaid kirjeldusi. Keerukamad mõtteskeemid pole enam jõukohased,» nentis professor.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles