Mait Malmsten - mängiv olend

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaaegu kogu perega: märtsis tulid Jan Uuspõllu järjekordse monotüki «Isa» esietenduse peole ka Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Franz Malmsten, neid saatis uue filmi «Rotilõks» rahastaja Andres Peets.
Peaaegu kogu perega: märtsis tulid Jan Uuspõllu järjekordse monotüki «Isa» esietenduse peole ka Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Franz Malmsten, neid saatis uue filmi «Rotilõks» rahastaja Andres Peets. Foto: Mihkel Maripuu

Uues eesti filmis «Punane elavhõbe» paadunud retsidivisti kehastav Mait Malmsten on tegelikult täiesti vägivallavaba inimene, kelle suurimaks varanduseks on tema lapsed.


Filmis astub Malmsten vaataja ette kui potisoenguga jorss, kes kuritegeliku kamba liikmena millegi ees risti ette ei löö. Näitleja tunnistab, et roll vajas suurt psühholoogilist eneseületamist.



Seda enam, et Eesti Banderaseks tituleeritu põeb lausa araknofoobiat ehk ämblikukartust. «Küsimus polegi ainult ämblikes, vaid sitikates, kellel on rohkem kui neli jalga. Nende liikumise mehaanika tekitab minus irreaalset hirmu ja suurt segadust. Nad mõjuvad mulle hoomamatult,» tunnistab ta.



Balti jaama ümbruses jagub üheksakümnendate hingust tänini – hordide viisi kodutuid, grillkanaputka, Jaama turg ja endise Kalinini-nimelise elektrotehnikatehase lagunev siluett.



Ainult rongid on saanud erksama kuue. Malmsten silmitseb ümbritsevat varjamatu nostalgiaga, kuid isegi tema, Kalamaja ammuse elaniku jaoks leidub siin midagi uut.



Kopli tänava Volli keldribaari pole mees endagi üllatuseks kunagi sisse astunud. Tellime õlut ja baaridaam lubab meid lahkesti tagumisse saali, millel ilutseb silt «Reserveeritud».



Kõlaritest kostab vaikselt «Belõje rozõ» ansambli Laskovõi Mai esituses.



 Kas «Punane elavhõbe» on n-ö tüüpiline eesti film — veniv, igav ja  sügavamõttelisusele püüdlev?


Kindlasti mitte. Kui «tüüpilise eesti filmi» all peetakse silmas midagi kohutavat, midagi hästi halba, siis seda see film kindlasti ei ole. Aga ma ei arva ka, et see oleks tüüpiline eesti film. See määratlus on üldse väga õrnal jääl kõndimine, sest neid filme on väga erinevaid. Kuid jah, ehk on neis tavaliselt tõepoolest rohkem n-ö sisekaemuslikku mantrat.



... pärast mille vaatamist hakkab justkui eluisu kaduma?


Tont seda teab, jah, teinekord võib juhtuda, et meie filmides räägitakse asjadest, millest isegi vaevu aru saadakse, ja sellestki segaselt. Aga see ei ole valdav. Mina küll ei malda öelda, milline on «tüüpiline eesti film», sest võib panna kokku ka «tüüpilise ameerika filmi», mis on kohutavalt halb, kui igasugu kaanoneid silmas pidada, või «tüüpilise soome filmi».



Annab ikka, kui tahta midagi halba näha.



Aga kui tahta näha midagi head?


(Naerab.) Siis tulge vaadake «Elavhõbedat»! See on heas mõttes vene sugemetega film, vene kino on ju läbi aastate kõva olnud.



Elate Kalamajas, üsna Balti jaama lähistel juba viisteist aastat. Mis mälestused teil sellest linnaosast on?


Meeldivad, sest siin on möödunud mu ülikoolijärgne noorus. Vägev aeg elus! Aguliromantika istub mulle väga, sest see sarnaneb minu Viljandi lapsepõlvega.



Filmi tegevus toimub 90ndatel — kas leidsite siit ka oma tegelaskujule ainest?


Enne Kalamajja tulekut elasin tükk aega ka Lasnamäel, nii et, kuidas öelda, vene keelt kõnelev elanikkond on mind pikka aega ümbritsenud. Ohtlik on siin muidugi olnud, ja mida Kopli poole, seda asotsiaalsemaks kõik muutus, aga nüüd on kõik hoopis teistmoodi.



Kuid filmi kontingent on silme ees väga hästi. Ja seda seltskonda liigub siiani. Õnneks minul nendega kokkupuuteid polnud, ehk ainult urgastes aeg-ajalt mõnd õlut juues. Siiski mitte nii hiliste õhtutundideni, et oleks midagi pahasti läinud.



Teid tundvad inimesed ütlevad, et olete täiesti vägivallavaba inimene. Kas teie filmi-tegelaskujuks Holtsiks kehastumine nõudis teatavat eneseületust?


Bandiidi maailma «sisse ronida» oli omajagu keeruline küll. Mitte et see konkreetne Holts oleks kuidagi ekstra vägivaldne või jõhker, aga kuritegelik seltskond, milles ta liigub, on nii ehk naa jõhker. Seal lihtsalt kehtivad hundiseadused.



Vägistama tormab Holts siiski oma soovil?


Seda muidugi, aga selleks hetkeks on nad kõik (bande, kes siirdub Venemaale «punase elavhõbedaga» hangeldama – toim) nädalaid joonud ja peast sassis, ning vahepealsed mõrvad täiesti idiootlikud, meeletult ja mõttetult sooritatud.



Kujutan ette, et see ajab inimese üsna segadusse – mingiks hetkeks on igasugune valulävi kadunud, peas on toimunud midagi sellist, mida tavaloogikast lähtudes raske kirjeldada.



See on ikka kole lugu küll, mis filmis juhtub, ja see on jube stseen ka. Psühholoog võib toimuvat seletada kõrvaltvaatajana, aga selle sees olev inimene käitub üsna seletamatute tungide ajel.



Võtted toimusid Rummu vangla kõrval karjääris, müstilisel Stalkeri-laadsel kuumaastikul, ja kestsid paar päeva. Hapra tütarlapse kallal rapsimise jätsime viimaseks võib-olla alateadlikult, ja see oligi tark tegu, sai elada rohkem rolli sisse. Küll oli hea meel, kui see oli tehtud ja möödas!



Avastasite filmi tehes ka iseenda jaoks midagi uut?


See oli mul sõber Andres Puustusmaaga (Maidu kursusekaaslane, filmirežissöör – toim) esimene filmi puudutav koostöö. Olin üllatunud, kui konstruktiivne ja täpne ta võtteplatsil on. Ses mõttes oli selle filmi tegemise kogemus erinev, et niisugune näitleja ja lavastaja koostöö oli esmakordne. Mitte et teised olnuks kvalitatiivselt halvemad.



Kuidas oli kursusevennast sõbrale alluda?


Rõõmuga allusin! Sest tema on filmimaailmas minust palju targem. Tal on terav ja täpne silm, mis puudutab kaamera ees olemist, ta teab, mida kaamera näeb.



Üllatab teid ehk seegi, et teie lavaka kursuselt on paljud üsna kaugele jõudnud? Ago Anderson näiteks kuulutati hiljuti Eesti parimaks meesnäitlejaks.


Mind üllatab vähe, et neil hästi läheb! Sest see on ühtpidi kummaline, aga see kummalisus on juba tavaliseks saanud. Paljudel on õnnestunud end vormis hoida ja ennast teostada, leida endas kindlus ja meelerahu näitlejaametit pidades. Kursuse juhendaja Ingo Normet ütles kord, et kümne aasta pärast on näha, mis teist on saanud. Nüüd on see möödas ja on näha, et on saanud. Me ei ole kadunud statisti rollidesse ja ei tee oma tööd sellepärast, et midagi muud ei oska teha.



Tööd on teil nõnda palju, et «Kelgukoertes» kaasalöömisest tuli loobuda?


Töö vähesuse üle küll kurta ei saa. Kindlasti on see õnn. Aga eriti õnnelik olen, et tervis on siiani vastu pidanud.



2005. aastal viidi teid Tartus külalisetendustel pärast esimest vaatust otse haiglasse?


Jah. Ausalt öeldes ei tea ma siiani, mis täpselt juhtus. Midagi südamega. Pilt hakkas vaikselt eest kaduma, minestasin. Rütmihäired. Käisin pärast opil ka, selgus, et mul oli kaasasündinud kodadevaheline auk, millest võib tekkida topeltvereringe, arütmia.



Jälgisin ise oma südameoperatsiooni, vaatasin ühe silmaga kahest televiisorist, kuidas sond südames ringi kolas. Ei saanud öelda, et igav oleks. (Naerab.) Aga arst rahustas maha, ütles, et nad teevad selliseid oppe iga päev hommikust õhtuni.



Viimasel ajal olen aga eriti õnnelik selle üle, et filmitööd tuleb juurde, ja see meeldib mulle üha rohkem.



Pakki stsenaariumitega siiski laual ei vedele, et muudkui valid – kui midagi sülle kukub, võtad, krõmps, ära. Praegugi valmistame ette filmi, mille tööpealkiri on «Rotilõks» ja mis peaks juunis võttesse minema. Räägib inimesi haaranud poliitilisest ja majanduslikust painest, sellest, milline pinge inimestes näilise rahu all sees on, ja kui päästik valla lasta, mis siis juhtub, mis meist välja tuleb.



Midagi väga inetut?


See ei pruugi, jah, kaunis olla. Film on psühholoogilise trilleri laadne.



Olete loomulikult peaosas?


Üks nendest, jah. Mitte bandiit. De iure mitte. Olen inimene, kel võib olla kapis luukeresid.


Ja pärast võtteid peaks tulema tööst paus. Ilus suur juulikuu ja pool augusti peaks jääma lesimiseks.



Vaimset ja füüsilist kokkujooksmist pole seega õnneks oodata?

(Muheldes.) See võib tulla ka puhkuse ajal.



Kuidas lõõgastute?


Kui päris aus olla, siis tööd tehes – tegelen ju sellega, mis meeldib. Kui sellele, millega tegelen, võin ka alla kirjutada, siis see ka lõõgastab. Ülejäänud aja võib tegelda kõikide selliste asjadega, millest ei peagi kirjutama.



Kolmandat põlve näitleja — kaasneb sellega ka mingi eriline vastutus?


Praegu tunnen ma pigem vastutust oma laste ees. Olla nii – nagu me teame –, et mitte sõnad ei ole eeskujuks, vaid teod, mille järgi lapsed joonduvad. Püüan oma poegadele eeskujuks olla, see on minu suurim vastutus.



Suguvõsa vastutus on paratamatult mingil moel olemas, aga olen selle enda jaoks ära lahendanud. Et nii ongi ja kõik, ja arvan, et siiamaani pole ma eriti häbi teinud. Ja juhul kui peaks äkki tekkima tunne või peaks keegi hea sõber ütlema, et kuule, mees, jäta see mängimine järele, et sa ei oska enam mitte midagi, siis ma jätangi järele.



Olete ehk isaga (näitleja Rein Malmsten — toim) kooski mänginud?


Ei. Isa suri 1993. aasta 31. mail. Ta ei näinud mind isegi kordagi laval. Veidral kombel on nii läinud, et ka tema isa ei näinud teda, üks just läks teatrisse ja teine lahkus. Küll aga mängisin mina «Dorian Gray portrees» isa rolli. Kui ta suri, siis tükk ei läinud kavast maha, vaid lavastaja Andres Noormetsal tekkis saatanlik plaan, et mina jätkaksin. Saigi kuus-seitse korda mängitud.



Mis märk see oli?

Et võtsin teatepulga üle. Emotsionaalselt oli päris raske ülesanne, aga sain sellest teadlikuks alles hiljem. Sel hetkel – vahetult pärast isa lahkumist – oli veri alles lihal, siis ei saanud sellest veel aru. Läinuks aega rohkem mööda, poleks ma seda tööd ilmselt vastu võtnud. Nii et olen isaga isegi üht ja sama rolli mänginud...



Osatäitmiste puhul olete üldiselt pipardaja?


Oh ei, mis pipardaja?! Kuigi, mine hullu tea, mis edasi saama hakkab... See on nali!


Nali ei ole aga see, et eks mingis mõttes olen püüdnud hakata aega planeerima. Tõesti ei pea kõike ja kogu aeg tegema. See tung on mööda läinud, et kui ma midagi ei tee, siis mind pole olemas. Minu enda jaoks. Olek maailmas ei õigustu ainult näitemängu tehes.



Teie isa oli näitleja, aga ema?


Ta oli grimeerija. Algklasside õpetaja, oli omal ajal lõpetanud pisipeda, aga sattus Estoniasse grimeerijaks, puuderdas seal natuke Georg Otsa. Elu aga viis Viljandisse õpetajaks ja läks siis Ugalasse tööle. Igatahes noorus möödus mu vanematel Ugalas.



Kuidas nad reageerisid, kui teatasite, et lähete näitlejaks õppima?


Küllap see oli loomulik, ju nad aimasid, et nii võib minna, kuigi keegi ei suunanud ega midagi. Eks see üsna paratamatu oli.


Mulle lihtsalt meeldib mängida. Lihtsalt meeldib mängida. Ja punkt. Jah, selle tööga käib kaasas feimi ja mõnel puhul ka sulli, aga lõpuks ei saa needki selle töö juures kaua hoida.



Minus on lapselik soov mängida. Lihtne tegelikult, sest inimene on mängiv olend niikuinii. Isegi see, et ma Mait olen, on roll. Vaatan peeglisse ja arvan endast midagi.


Nüüd on teist saanud Eesti Banderas.



(Naerab.) Olen selles mõttes Eesti Banderas, et loen temaga sama Kassi rolli «Shreki» multikas. See on õige küll!



Austajannade hordid piiravad katkematult?


Minuga pole seda juhtunud. (Eneseirooniliselt.) Minu jaoks on see suur saladus! (Tõsinedes.)


Võib-olla olen niivõrd kodune ja kinnine inimene, et ei saada kättegi? Ei tea! Ei ole olnud. Ilmselt pole keegi ka väga taga ajanud, küll nad oleks mu kätte saanud. Mul on väga rahulik elu olnud. Ma ei kurda ja ei igatse seda. Ehk siis, kui halli juustesse tuleb...



Näitlejapaaril (Maidu elukaaslane on näitleja Harriet Toompere — toim) pole vist kerge koos eksisteerida?


Teisest küljest on lihtne, sest meie probleemid on sarnased. Küsimused, teemad, arutelud... Mõistame teineteist mõnevõrra rohkem kui dia­metraalselt erinevate elukutsete esindajad.


Oleme ka draamateatris kolleegid.



Tüütuks ei muutu?


Me ei puutu tööl väga palju kokku, sest pole samadesse tükkidesse eriti sattunud, liigume majas erinevatel aegadel ja erinevates ruumides. Kohtume õhtul kodus.



Paaridele võiks teatris ehk olla omaette garderoob?


See oleks küll vist paha mõte. See läheks vist paljuks.


Vanem poeg käib meil teatris õhtuti üsna tihti, ja kui ta tahaks näitlejaks saada, on see tema valik. Armastan oma poegi tingimusteta, ükskõik milline nende valik ka poleks. Ma ei saa oma elu külalistele midagi suurt ette öelda, mida nad tegema peavad.



Elu külalistele?


Nad on külalised minu elus. Nii mõnedki on niimoodi öelnud ja mulle see ütlemine väga meeldib. Minu kohus on nad üles kasvatada ja edasi pole mul nende üle suuri volitusi.



Kui lapsed on külalised, kes on siis Harriet?


Kaaslane.



Olete öelnud, et teile meeldib mängida vastavalt plaanile ja olete halb improviseerija. Kas ka elus?


Ka improvisatsioonil on reeglid. Reeglina on vaja teada, kust alustada ja kuhu välja jõuda, vahepealne on tume ala, mis tuleb täita. Elus aga ei pruugi sa alati teada, kuhu kõik välja jõuab. Seetõttu on improvisatsioon ohtlik asi, aga teinekord põnev ka!



Mis on elus veel kindel peale surma?


(Pikk paus.) Te küsite nii raskeid küsimusi! Kust ma tean, mis siin kindlat on! (Paus.)  Nüüd peaks midagi vaimukat vastama... Kindel on see, et võtan veel ühe õlle. (Naerab.) Aga pärast seda ma enam ei tea. Ma tõesti ei tea!



Aga mis on kõige olulisem?


Nagu ennist ütlesin, pojad. Kõlab banaalselt, aga nii see on! Ja lihtsalt linnulaul ja tuuleõhk ja päike ja vihm ja... Tõsiselt!


Lilled, heinamaa, päikesepaiste...



Jah, miks mitte! Ega Arno, õigemini Luts pada ajanud. Luts rääkis Arno kaudu iseenda juttu. See on väga oluline. Seda tajuda on inimeseks olemiseks eriti tähtis – olla empaatiline kogu maailma suhtes.



Mida ootate elult veel peale huvitava töö?


(Väga pikk paus.) Valin vastuste vahel... (Veel üks väga pikk paus, mille sisustab baari astunud naise süles oleva lapse vali nutt.)



Ma tahaksin näha virmalisi. Tahaksin kõrbekuumuses olla janus. Tahaksin purjetada üle ookeani ja tahaksin kuulda oma lapsi bassihäälel naermas. Äkki joppab?



CV Mait Malmsten


Sündinud 6. septembril 1972 Viljandis


Lõpetanud kõrgema lavakunstikooli 1994. aastal (XVI lend)


Töötab alates 1993. aastast Eesti Draamateatris


Lisaks näitlejatööle koduteatris löönud kaasa teleseriaalides («Wikmani poisid», «V.E.R.I.», «Waba Riik», «Me saame hakkama», «Kelgukoerad»), filmides («Rummu Jüri», «Agent Sinikael», «Jan Uuspõld läheb Tartusse» jt), juhtinud telesaadet «Teletaip» ja on saatesarja «Keelevägi» formaadi autor


Pälvinud mitmeid auhindu, nende hulgas Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind (2002), kultuurkapitali aastapreemia (2002), Eesti teatri aastaauhind (2003)


Elukaaslane näitleja Harriet Toompere, pojad Franz (11) ja Hugo (3)



Arvamus

Liina Tennosaar

naaber ja sõber


Mulle meeldib väga, et Mait ei tassi oma tööd koju kaasa. Tavaliselt on ju nii, et näitlejatest sõprade juurde minnes tahavad kõik ainult tööst rääkida, sellest, mida parasjagu teevad. Aga Mait teeb seda kuidagi häbenedes.



Mäletan, kui ta üsna hiljuti, enne Tšehhovi «Kirsiaia» etendust külla tuli, me istusime ja siis ta küsis: «Kas ma võin sulle natukene oma tööst rääkida?» Ütlesin, aga muidugi, olles ise kade, sest mulle endale antakse n-ö päristööd teatris vähe. Millise hooga ta rääkis! Esimest korda. Tavaliselt mängime ju «Aliast» või «Kurja Kolme».



Temaga koostööd teha on aga hästi mugav. Viimati näiteks Neil Simoni «Klatšis». Mängisime rikkaid juute ja lavastaja Andrus Vaarik ütles, et rikaste juutide «kaubamärk» on ilusad hambad.



Meil värviti need enne iga etendust hambalakiga valgeks ja kuna seda oli üksinda raske teha, tegime seda vastastikku. Lasime teise inimese suhu oma hambumust vaatama – tavaliselt sellest ju hoidutakse. Meil polnud aga üldse häbi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles