Üks tähtis lugu meie rahva elus, 105 aastat tagasi ilmus esimene eestikeelne päevaleht

Krista Aru
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1891. aasta 2. augusti leht. «Postimees» muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks.
1891. aasta 2. augusti leht. «Postimees» muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Foto: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

Märkus: «Tänase päevaga ilmub meie leht igal päeval. Meie loodame, et meie lugejad ja kõik Eesti rahvas meie püüdmisest rõõmuga ja rohkesti osa võtab. Jumal andku, et meie leht oma suuri kohuseid ilusasti täita jõuab, mis tal päevalehena täita on.»

KRISTA ARU, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Nii tagasihoidliku märkusega ajalehe esimese lehekülje vasakus nurgas toimetajalt ja väljaandjalt Karl August Hermannilt alustas 105 aastat tagasi oma elukäiku esimene eestikeelne päevaleht. Ajaleht «Postimees» Tartus. Oli reede, 2. august (ukj. 14. august) ja aasta 1891. Juba 1878. aastal märkis Jannsen «Eesti Postimehes» kahetsusega, et naabritel lätlastel on oma päevaleht (1877. aastast), aga meil veel ei ole.

Ado Grenzstein avaldas 1885. aastal «Olevikus» läbi kümne lehenumbri kirjutise «Plaan, mille järele Eesti elu tuleks mõnusale korrale seadida». Selle plaani kolmeteistkümnes osa pakkus ajakirjanduselule välja uue korralduse: eesti keeles jääks ilmuma ainult neli kindla sisuga ajalehte ning nendest üks oleks poliitiline päevaleht. Päevaleheks pakkus Grenzstein oma «Olevikku», millel oleksid päevalehele kohaselt kaastöölised ja kirjasaatjad igas tähtsamas Eestimaa paigas. Plaanist kaugemale asi ei jõudnud, sest Grenzsteini ettepanekut tabas teiste toimetajate vaikiv hukkamõist. Ilmselt pidurdasid Grenzsteini hoogu ja indu päevalehe järele ka mitmete ajalehtede («Tartu Postimees», «Tartu Eesti Seitung», «Valgus») lühikeseks jäänud katsed ilmuda kaks korda nädalas.

Karl August Hermann, juhtinud «Postimeest» veidi üle kaheksa kuu, hakkas juba mõtisklema päevaleheks saamisest.

Kui ta detsembris 1887 «Postimehe» kolm korda nädalas ilmuma pani, oli siht kaugemale juba päris selge: «Küll on Eesti rahva seas ärksamaid mehi ja kirjanduse sõpru, kes kõigest südamest sooviksivad, et Eestlastel ka üksgi päevaleht oleks…

Enne kui Hermann jõudis Peterburi ülemustele soovi avaldada, esines päevalehe ettepanekuga Jaan Jõgever. 1888. aasta aprillis pöördus ajakirja «Oma Maa» tegevtoimetaja Jaan Jõgever Trükiasjade Peavalitsuse poole taotlusega lubada «Oma Maal» Tartus ilmuda poliitilise, kirjandusliku ja põllumajandusliku päevalehena. Liivimaa kuberner aga arvas, et eestikeelseid poliitilisi lehti on Liivimaal juba niigi küllalt, ja vastas eitavalt.

Hermannil läks Trükiasjade Peavalitsuses paremini. 1890. aasta septembris esitas ta palve, et «Postimees» võiks uue aasta algusest saada päevaleheks. Vastust tuli küll kaua oodata, kuid see oli lubav. Rõõmusõnum jõudis Tartusse 1890. aasta viimasel päeval. 1891. aasta alguses teatas Hermann oodatavast päevalehe sünnist ka lehelugejatele: «Tuleb leht, mis iga päev kõigega tuttavaks teeb, mis maailmas sünnib. See on vististi tähtjas lugu meie rahva elus.» Samas veebruarikuu numbris selgitas Hermann pikalt ja põhjalikult kõiki päevalehe eeliseid. Ta ei teinud saladust, et kõige enam võidavad päevalehega need, kes elavad linnas või raudtee lähedal: need saavad iga päev värsked teated maailma asjust koju kätte. Ka maarahvale, kes sai posti kord või paar nädalas, sisendas Hermann päevalehest tõusvat kasu. Et kui nädalaleht postil kaduma läheb, jääb inimene mitmeks ajaks sõnumitest, õpetustest ja juttudest ilma. Päevalehest ikka mõni number kohale jõuab. Pealegi soovitas ta päevalehte mitme peale tellida, sest neid tuleb nii mitu korraga kätte (kui posti tuuakse kord nädalas), et lugemist jätkub kõigile.

Samasisulisi kinnitusi päevalehe plussidest esitas Hermann pea iga kuu. Mitte küll iga kord oma nime all. Selliste selgituste lõpus ei unustanud ta aga ka üldist kasu rõhutamast: kogu see ettevõtmine saab teoks ainult eesti rahva hüvanguks ja on kindlaks sammuks eestlaste liikumisel kultuurrahvaste hulka.

«Peaproovi» päevalehena tegi «Postimees» lihavõttepühade ajal. 11.–20. aprillini 1891 ilmus «Postimees» iga päev, et «meie lugejatel rohkem lugemise vara oleks». Pärast pühi ja suvel jätkas «Postimees» veel vanal viisil, kolm korda nädalas.

Juulikuu alguses palus Hermann kõigil tellijatel üks rubla senisele tellimisrahale (kolm rubla aastas) juurde saata. Ja põhjendas samas ära, miks just augustikuul päevalehena alustatakse: august juba igati elavam aeg, sündmusi toimub ja on, millest kirjutada. Et päevalehe ilmumiseks olid ette valmistatud nii lugejad kui ka toimetus, võinuks kohe oodata unenäolise ja -sisulise ajalehe sündi. Kui aga 2. augusti lehenumber lahti lüüa, pole selles erinevust 2. juuni või juuli numbrist. «Tartu sõnumid» ja «Põhja telegraafi agenturi telegrammid» sisaldavad nagu ikka värskemaid uudiseid. Rubriigis «Kodumaalt» on aga juttu asjust, mis sündinud mitu nädalat tagasi (14. juuli võidupurjetamisest Viru maakonnas). Kordagi ei kohta üheski kirjutises ega sõnumis ajamääratlust «eile», kuigi kahes välisilmast rääkivas uudises (1. augustil jõudis Suurvürst Troonipärija Urali maakonda ja Austria keiser võttis jutule Serbia asevalitseja) oleks selleks võimalus olnud.

Päevalehe suurimat eelist nädalalehtede ees — uudiste operatiivsust — õppis «Postimees» paremini kasutama alles 1892. aasta lõpuks. Probleem ei olnud siin mitte selles, et toimetus või Hermann ise ei oleks aru saanud, kuivõrd vajalikud on värsked sõnumid. Hermann kirjutas 1892. aastal: «Sõnumid võib päevaleht nii värskelt tuua, kui seda ükski teine leht ei suuda, sest mis täna sünnib, on homme lehes, on küll ka võimalik seda, mis enne lõunat sünnib, juba pärast lõunat lehte panna. Selle pärast ootame ka oma kirjasaatjate käest sõnumit, mis värsked on ja selsamal päeval meile saadetakse, mil nad sünnivad, et nad sedamaid võiksivad ilmuda. Ka muukeelelistest ajalehtedest peavad sõnumid ruttu ja värskelt Eesti keelde tõlgitud olema, et võiksivad jala päält Eesti lugejatele teada saada.»

«Postimees» oli seega igati õigel teel, teati küll, mida ja kuidas peaks olema, kuid teadmiste teoks tegemine võttis arvatust kauem aega.

Kes aga said kiiresti aru päevalehe suurest eelisest, olid kaupmehed ja kuulutajad! Mõne kuuga kasvas kuulutuste arv «Postimehes» peaaegu poole võrra. 1891. aasta lõpul ilmus neljaleheküljelise numbri asemel sageli kuueleheküljeline ning kolm lehekülge olid täis kuulutusi. Kõik oli siin küll läbisegi: varastatud hobused, kaduma läinud koerad, reklaamile sarnanevad müügiteated, tööotsimised. Kuid informatsioon oli kõigile huvilistele kättesaadav ja leht ise muutus sellega huvitavamaks ja elavamaks. Hermann kurtis lehes õige mitmel korral, et päevalehe väljaandmisega on tööd ja vaeva palju ning et teistest eestikeelsetest lehtedest pole suurt abi, sest nendest pole päevalehte midagi üle võtta. Vähe sellest, et abi ei olnud. «Virmaline» ja «Valgus» püüdsid lugejaile sisendada, et päevalehest on pigem kahju kui kasu: raha läheb rohkem kui nädalalehe peale ja raha tuleb ju rahva taskust.

Ado Grenzstein oli juba 1890. aasta «Oleviku» juhtkirjades Hermanni nimetanud «vaimust vaeseks» ja «mõtteahtraks». Vastuseks oli Hermann oma kirjas Grenzsteinile 25. septembril teatanud, et ei tee Grenzsteiniga enam mingit tegemist. Mis toetust või lahkust võis siis «Olevikult» oodatagi?

«Eesti Postimees» ei olnud küll otseselt vaenulik, aga ega head sõna ka ei öelnud. Üldiselt arvati, et kui Hermann asja ette võttis, siis katsugu ise toime tulla. Ega ettevõtmise edusse suurt usutud ja teised toimetajad päevalehe ilmumist sugugi kultuurilise arenemisena hinnanud. Kui läti päevaleht «Baltijas Westnesis» avaldas 1891. aasta lõpul suhteliselt kriitilise ülevaate eesti ajakirjanduse hetkeseisu kohta, siis «Valgus» ja «Virmaline» trükkisid sellest rasvases kirjas ära just lõigu sellest, mida läti leht arvas «Postimehest». See arvamus seadis ju päevalehe nädalalehtedega ühele pulgale: «Esimene Eesti päevaleht «Postimees», kes tänavu 1. augustil iga päev välja hakkas tulema, on alles väike leht ja ei ole ka sisu poolest palju teistsugune kui teised Eesti lehed, kes nädalas ükskord välja tulevad.»

Teised lehetoimetajad võisid puhtast kadedusest «Postimeest» ju mitte armastada, aga arvestama pidid nad temaga ikkagi. Päevalehel oli võimu rohkem ja lugejaid tuli esimestel aastatel juurde usinasti. Kui veel 1890. aasta lõpul oli «Postimehe» trükiarv 3000, siis järgmise aasta lõpul juba 4600. Karl August Hermann sai 1891. aastal just neljakümneaastaseks (sünd. 11., ukj. 23. sept. 1851). Tal oli Leipzigi Ülikooli keeleteaduse doktori kraad ja 1889. aastast oli ta ametis ka Tartu Ülikooli eesti keele lektorina. Hermannilt oli ilmunud tema keeleteaduslikke seisukohti sisaldav «Eesti keele grammatika» (1884), ilukirjanduslikke jutukesi («Auulane ja Ülo», 1887 jmt.), näidendeid («Oksjon!», 1874), värsikogusid, noodiraamatuid, oma komponeeritud koorilaule («Isamaa ilu hoieldes»). Ta oli avalikus elus tuntud mees, kes juhatas koorilaulu, võttis sõna eesti laulu, mängu, kirjanduse, hariduse ja lastekasvatuse teemadel. Hermannil oli ka arvestatav ajakirjandusliku töö kogemus: 1882. aastast oli ta kolm aastat toimetanud ajalehte «Eesti Postimees» ja 1885. aastal alustanud spetsiaalse muusikakuukirja «Laulu ja mängu leht» väljaandmist.

Töö ja tegevuse puuduse üle Hermann kurta ei saanud. «Postimehe» muutmine päevaleheks tõi tööd ja igasugust organiseerimist hulganisti juurde. Mis ikkagi ajendas teda sellist otsustavat sammu ette võtma?

Edasiviiv auahnus. Rahvuslik, «Postimehe» oma ja isiklik. Naabritel olid juba oma päevalehed, siinsetel sakslastel mitugi («Revalsche Zeitung» 1860. aastast, «Neue Dörptsche Zeitung» 1866. aastast jt.). Eestlased ei tohtinud ju kauem kehvemad olla. «Postimees» ei unustanud kunagi, et põlvneb vanimast järjepidevalt ilmunud eestikeelsest ajalehest. Ta tahtis igati olla selle au vääriline. Hermann ise kinnitas, et teda juhtis ajakirjanduselus «täieline ja kuum vaimustus, et sellel teel midagi meie armsa rahva kasuks teha, sellest vaimustusest, mille hallikas oli sisemine armastus Eesti sugurahva ja keele vastu, olen end ka pärast igal ajal alati juhtida lasknud».

Meie päevil kõlab see Hermanni väide ehk arusaamatuna. Kuid sada aastat tagasi tehti eesti elus missioonitundest ja vaimustusest palju ära.

Igapäevaseid abilisi oli Hermannil ju vähe. Põhijõududena olid toimetuses tööl Heinrich Prants ja Oskar Brunberg. Prantsu oli Hermann toimetusse tööle võtnud 1888. aasta mais (pärast Eduard Vilde lahkumist). Tema ülesandeks oli koguda ja kirjutada kohalikke sõnumeid, tõlkida ja avaldamiskõlblikuks seada välisuudised. Brunbergi kutsus Hermann toimetusse 1890. aastal. Brunberg pidi hoolitsema järjejutu, naljanurga, salmide ja Tallinna ning muu Eestimaa sõnumite eest. Juhtkirjadega tegeles Hermann ise. Kindlaid kaastöölisi, kes said oma kirjatükkide eest ka veidi raha, oli kuus. Muidu oli kirjasaatjaid üle maa. Päevalehe trükkimist kergendas ja kiirendas oluliselt see, et Hermannil oli oma trükikoda. «Postimehega» oli iga päev ametis 10–12 ladujat, neli lehe sissepakkijat ja väljajagajat. Lehte trükkisid neli ja koju kandsid 12–15 poisikest. Päevaleht vajas aastas rohkem kui 50 hobusekoormat paberit ja ühe lehenumbri trükkimine kestis seitse tundi!

Kümme aastat oli «Postimees» ainus eestikeelne päevaleht (1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma Konstantin Pätsi «Teataja»). Ta kasvas selle aja sees aina tublimaks ning priskemaks, kuuludes iga haritud eestlase lugemislauale.

Hermann, andes 1896. aastal «Postimehe» Jaan Tõnissoni kätte, arvas oma «Lahkumissõnas», et tema kõige suurem ja tähtsam töö eesti ajakirjanduses oli «Postimehe» kasvatamine päevaleheks. Erinevalt Hermanni üldisest kombest ikka ise ennast kiita on ta selles arvamuses liialt tagasihoidlik. Päevalehe sünnist oleks võinud siis ja peab ka täna hõiskama, sest see oli olulise tähtsusega samm eesti kultuuri arengus.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles