Soome lahe aasta ei lõpe, Võitlus kestab, Peterburi on igatpidi suurim, Euroopa Liidu roll on praegu veel väike, Vahekokkuvõtete tegemise aeg, Öökuninganna öö, Ühe öö ilu, Enamik pakenditest läheb ikka veel prügimäele, Tulekul Eesti ökomärk, Õlle- ja dzh

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TARMO VIRKI

,

Soome

«See valge seal on meie peaministri maja Kesäranta. Sealt veidi vasakule on presidendi kodu, Mäntyniemi. Õhtul teed juues võivad nad mõlemad vaadata Soome lahele, ehk neile meenub, kui reostunud see on. Meie igatahes loodame, et kui Soome lahe aasta uurimustulemuste lõplik raport on valmis, siis jõuab see ka nende lugemislauale,» ütles Soome keskkonnakeskuse (Suomen Ympäristökeskus) nõunik Ulla Sonck, kes on olnud Soome lahe aasta üks koordinaatoreid.

Uurimistöö ei ole Soome lahe aastal eesmärk omaette. Tähtsamaks peab Ulla Sonck seda, et uurimistöö tulemused jõuaksid otsustajateni.

«Keskkonnakeskusest ringi vaadates on näha, kui keeruline on Soome lahe kaitsmine,» tõdes Sonck väljavaadet esitledes. Ülemiselt korruselt on näha peaaegu kogu Helsingi linn. Keskuse suur maja asub paarkümmend meetrit merest. Kõrvalt kulgevad Helsingi peamised liiklusmagistraalid.

Keskkonnakeskusest on näha kütusekontserni Neste peamaja, kemikaale valmistava Kemira kontserni peakontor, alkoholikontserni Alko tehased, Masa-Yardsi laevaehitustehased ja palju muid väiksema tähtsusega tööstusasutusi, mida kaugelt ja kõrgelt kergesti ära ei tunne.

Aastal 1996 on Soome lahe kallastel veedetud «Soome lahe aastat». Projekt sai alguse juba veebruaris 1994, ametlik lõpetamine on järgmise aasta märtsis. Osa uurimistulemusi ilmub trükis sügisel, suur osa projektidest aga jätkub.

Soome lahe aasta tähtsaimaks sündmuseks kujuneb märtsis 1997 uurimistöid kokkuvõttev seminar. Selleks ajaks on plaanis valmis saada ka uurimistulemusi käsitlev populaarteaduslik väljaanne. Teaduslik väljaanne ilmub alles 1997. aasta sügisel.

Soome lahe aasta uurimistöö koordinaatorina toiminud Juha Sarkkola tõstab umbes 40 uurimisprojekti seast esile kaks peamist teemat: orgaaniliste ainete lisandumise, ja mürgiste, kahjulike ainete mõju uurimise.

Hoolimata Eesti ja Venemaa vahelistest poliitilistest pingetest on koostöö Soome lahe aasta raames sujunud Soncki meelest hästi ja ta on selle üle väga rõõmus. Uurimistöös on raskusi siiski ilmnenud. Mõõtmised Narva jõel on lükatud järgmisesse aastasse. Lubade süsteem ükskord töötab, teinekord jälle ei tööta.

«Ühe korra üritasime Narva jõel mõõtmisi teha, aga see ei õnnestunud. Kui keskkonnaametnik ütleb, et võib minna, siis piirivalvur ütleb net,» tõdes Sarkkola kurvalt.

Sarkkola arvates ei saa Soome lahe reostuse vastane võitlus seisneda selles, et korjatakse kõik rahad kokku ja pannakse Peterburi puhastusseadmetesse. «See ei ole hea lahendus. Meie olukorda Helsingis ei muudaks see tõenäoliselt üldse, või siis hästi vähe,» arvas Sarkkola.

Soome laht on kogu Läänemere saastatuim osa, seda just lahe idaosas. «See on nagu lääneosast eraldatud, kogu kohaliku reostuse looduslik puhastusprotsess toimub seal,» kinnitas Sarkkola.

Peterburi kurikuulsa tammi mõju loodusele Soome lahe aasta raames ei uurita. Sarkkola arvab, et kui tammil on üldse mingisugune mõju Soome lahe keskkonnale, siis ehk veidi tervendav. «Praegu on olukord muidugi hull, tammist pole poolekilomeetrilise augu tõttu üleujutuste vastu kasu,» ütles ta.

Euroopa Liit mõjutab Soome lahte eelkõige liikmesriike puudutavate keskkonnakaitse direktiivide kaudu. Soome enda piirnormid on aga tihti keskkonnasõbralikumad kui Euroopa Liidu nõudmised.

Soome lahe aasta uurimistööks taotleti raha erinevatest Euroopa Liidu fondidest. Raha ei ole saadud. «Vastustes on tõdetud, et Soome laht on Euroopa Liidu vaatevinklist liiga kohalik ala,» ütles Sonck. Sarkkola kommenteeris seda veidi vihaselt: «Soome on Euroopa jaoks perifeeria.»

Sonck avaldas siiski lootust, et keeruliste rahataotluste täitmist on aja jooksul õpitud ja peagi taotletakse uuesti toetust. «Phare ja Tacise programmist peaksid aga Eesti ja Venemaa ise raha taotlema,» tuletas Sonck koostööpartneritele meelde süsteemi.

Kolme Soome lahe äärse riigi ministrid said kokku 17. septembril Helsingis peetud seminaril «The Gulf of Finland - a Baltic Sea Hot Spot» («Soome laht - Läänemere murelaps»).

Soome keskkonnaminister Pekka Haavisto, Eesti keskkonnaminister Villu Reiljan ja Venemaa keskkonnakomisjoni juht Viktor Danilov-Daniljan kirjutasid alla ühisele deklaratsioonile.

Soncki sõnul Soome osapool veidi kartis kokkusaamise eel, sest Danilov-Daniljan oli täiesti tundmatu mees. Kõik läks siiski hästi.

Deklaratsioonis kinnitasid ministrid oma muret Soome lahe tuleviku pärast.

Nad tõdesid, et Soome laht on üks Läänemere saastatuim ala ja kutsusid rahvusvahelisi finantseerimisasutusi üles osalema Soome lahe puhastusoperatsioonides.

Seminaril avaldati ka uurimistulemuste vahekokkuvõtted. Sonck kinnitas, et vahekokkuvõtete koostamine oli väga kasulik. «Lõplikku raportit tehes on sellest kasu, et kõik asjad on juba korra tehtud.»

Soome lahe reostus on 1990ndate alguses veidi vähenenud. Sellest hoolimata - «Laht on häireolukorras ja on selge, et praegune reostuse hulk on pikema perioodi jooksul võimatu,» võetakse olukord kokku vahekokkuvõttes.

Ka Sarkkola ja Soncki arvates on Soome lahe tervis päris kehv ja suuri muudatusi paremuse suunas teha on päris raske.

Häireolukorrast saadi jälle uus märk suve lõpus: hapnikukadu kasvas Soome lahe põhjakihtides nii suureks, et lahe põhjast vabanes fosforit koguses, mis vastab tavalise aasta kogu Soome lahte tuleva fosfori hulgale. Fosforireostus tuleb peamiselt asustuse reovetest, põllumajandusest ja metsandusest.

Märtsis Soome lahe aasta lõpetatakse. Aga nagu ütles juba vend Johannes (veidi mugandatult muidugi) ühes suhteliselt kuulsas filmis: «See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle aastavahetuse pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid poliitikud.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JÜRI VILDE

Öökuninganna nime all tuntud suureõielise kuukaktuse (Selenicereus grandiflorus) looduslikuks kasvukohaks on Jamaika, Kuuba, Haiiti ja Lõuna-Mehhiko troopilised metsasalud. Potis kasvatamisel ei nõua ta erilist hoolt, ent on üpris pikaldase kasvuga, nagu omane sukulentidele ehk lihaktaimedele. Teadjad soovitavad kaktusi talvel hoida jahedas, nii 10 soojakraadi piires. Meie pole oma öökuningannat küll erirezhiimile sundinud.

Nõnda soojas (või külmas), nagu elame ise, vegeteerivad ka meie pere toataimed. Näiteks viimasel talvel oli rida neid päevi, kui suures toas näitas pügalameeter tõrksalt 12-13 kraadi. Enamjagu siiski (inimeste rõõmuks) 16-18 kraadi. Just selle toa lõunakülje akna laud on kaktuse kasvupaik. (Öökuninganna, peruu sammaskaktus, siilikkaktus, õrn näsakaktus. Ning kolmekandiline piimalill.)

Üle ta - öökuninganna - selle talve elas. Nagu ka mitmed varasemad. On leppinud sellegagi, et pole talle kunstlikku pimedust tehtud. Et valgusvaeste talvekuude järel oleks märtsi eredat päikest tervislikum taluda. Küll on ta võinud rahul olla ümberistutamisega iga paari aasta järel.

Teabekirjandus soovitab sagedamini kaktuste mullasegu varianti: 2 osa lehemulda, 1 osa mättamulda, 0,5 osa freesturvast, 1,5-2 osa jämedat liiva. Ning kõik koostisosad olgu hästi kõdunenud. Öökuninganna esimestel aastatel poeg Valmar (tema on pere toataimetark ja akvaariumifänn) niisugust «retsepti» ka kasutas. Aga siis läks üle tavalisele mullale. Kergemale - liivakale. Ning uuesti istutamisel pistab alati poti põhja potikilde. Ja teostab kogu toimingu niimoodi, et taim jääb millimeetrilt samasse kasvupaika, sama küljega valguse poole. Kaktused ei armasta kolimist, see mõjub arengule pärssivalt. Väetamisega on koonerdatud, õige harva näpuotsaga ammooniumsalpeetrit mullapinnale. Tavaliselt enne kastmist.

Suureõielise kuukaktuse õis on lummavalt ilus, kahju vaid, et selle eluiga kestab kõigest ühe öö.

13. mai 1991 (esmaspäev). Öökuninganna ilmutas viimaks lahkust (juba on ta üle 6 aasta «manuline» olnud) ning avas mõne tunni eest oma esimese õie. Arvata, et sündis see eile õhtul - praegu on kell 1.00 - kolmveerand seitsme paiku. Meie tuppa jõudes (punkt 19.00) oli metsasarve kõlalehtriga sarnanev õis kergelt lahti.

Ilus, hirmilus on too õis tõesti! Terve kari, võibolla sada, tolmukaid. Igaüks ulja kaarega ülespoole pürgimas. Nende vahelt trügib esile õrnalt roheline emakas - ka pisut kõrgusse püüdlev. Iga seesmist õielehte otsekui toestaks 2-3 tolmukat, mõnd koguni 5-6. Nii on see kolmveerandi õiesisemuse ulatuses. Alumised (alumine veerand ringist) õielehed peavad «orbudena» teisi kadestama. Või imetlema?

Väljastpoolt on õis pruunikaskollane - seda tooni on odajad tupplehed. Seestpoolt aga lumekarva ning uhkab hõrku vanillilõhna. Mõõtmine annab läbimõõduks iva üle 25 cm.

Olen kuulnud, et öökuninganna pidu olla üürike, napp paar-kolm tundi. Mu esmakogemus annab aluse kinnitada: ei üldse nii kasin! Võibolla on ses mingi osa eilsel ilmal - terve päev pilves, vihmahood. Nii jõudis videvik ennem kui lageda taevaga õhtul.

Juba pudeneb õietolmu õie seesmistele valgetele lehtedele. See on kollane, veidi rammusam (tumedam) võilille õietolmust. Vahest seepärast, et võilill ilutseb päikesekullas, öökuninganna aga pimeduse hõlmas.

Just praegu nihkus minutiosuti viiendasse tundi. Taevas rebib end maa küljest lahti. Õis on kokku kiskunud kuuele sentimeetrile.

Järgmisel kevadel (1992) oli öökuninganna imestamisväärselt õitehelde. Koguni viiel ööl valmistus ta meid rõõmustama. Paraku esimene pidu äpardus: õis peaaegu avanes, aga tõmbus siis justnagu hirmutatult tagasi kokku. Tegelikult oligi hirm, külmahirm. Sest meie kivikoloss oli sel päikesevaesel jahedal maipäeval troopilise taime jaoks otse arktiliselt karge. (Õnnetuseks mõistsime seda liiga hilja. Päästnuks kuumava elektripliidi aknalauale panek.)

Lisaks ilule ja salapärale on suureõielise kuukaktuse õitel veel raviväärtus. Nimelt õite (ka varte) piiritus- või vesitõmmist kasutatakse südame- ning veresoonkonnahaiguste ravis. Mitte eskulaapide poolt, vaid tõsiteaduslikus meditsiinis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Eestis on 394 ametlikku prügimäge, mida on meie väikese riigi jaoks liiga palju. Ja ikkagi on maa, metsaalused ja teeveered risustatud. Keskkonnaministeeriumi jäätmetalituse peaspetsialist Helle Haljak ütles «Postimehele», et Eesti 1995. aastal vastu võetud pakendiseaduses on lõppeesmärgiks sätestatud: aastal 2001 on 60% pakendijäätmete kogumassist taaskasutatav ja sellest omakorda 35% korduvkasutatav materjalina. Selleni jõudmiseks peab riik kaasa aitama maksupoliitikaga, aga sellekohased otsused ootavad veel vastuvõtmist.

Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Helle Haljak koordineeris ka pakendiseaduse ettevalmistust. Ta selgitas, et «prioriteet on riigi tasandil kahtlemata ringluspakendil.» Põhjamaades on sama eelistus. Soome keskkonnaministeeriumi andmeil on Soomes ringluses klaasist joogipakenditest 97% ja plastpakenditest ligi 95%. «Ülejäänud kogus läheb ringeldes paratamatult kas puruks või muutub kasutuskõlbmatuks,» ütles Haljak. Väike protsent jääb ka lihtsalt ringlusest välja.

Põhjamaades ja Saksamaal on ringlustaara eelistamiseks loodud hästi toimiv kogumise ja ümbertöötamise süsteem. Kesk-Euroopa maades ei ole see nii täiuslik. Eesti pakendiseaduse loomisel arvestati Helle Haljaku sõnul ka Euroopa Liidu vastava direktiiviga, või pigem selle eelnõuga. ELi direktiivid pakenditele ja pakendijäätmetele võeti vastu 1994. aasta detsembris, Eesti 1995. aasta mais vastu võetud pakendiseadus on euronõuetega kooskõlas.

Euroopa Liidu direktiivide lõppeesmärgis ei ole sätestatud nõudeid ringlevale, küll aga jäätmeks muutunud pakendile. Samas on öeldud, et ringlust tuleks soodustada. Selleks võib kasutada majandushoobasid, kuid see ei tohiks takistada kaubavahetust.

Pakendiseadus on raamseadus, millele peab järgnema 8-9 dokumenti. Teatud ühekorrapakenditele peab kehtestama aktsiisi, ringluspakenditele aga tagatisraha, et see korjataks tagasi. Pakendiaktsiisi saab kehtestada seadusega, mille eelnõu valmistab praegu ette rahandusministeerium.

Pakendite tagasivõtmise korra ja tagatisraha korra saab kehtestada valitsus (dokumendid valmistab ette majandusministeerium). Pakendiseadusest tulenevate dokumentide ettevalmistamist koordineerib keskkonnaministeerium, kes loob ka pakendialase andmebaasi.

Pakendiseaduse rakendamine oli jutuks suvel, kui oli õhus võimalus, et kodumaise ja importõlle aktsiisi määrad ühtlustatakse. AS Pärnu Õlu direktor Endel Vare selgitas näiteks, kuidas Norras oleks Pärnu õlle pudel eelkõige taara tõttu üle kahe korra ja Saksamaal ligi viis korda kallim. Oma taara kokkukogumine oleks õllehinda muidugi vähendanud.

Keskkonnaministeerium on tulnud välja mõttega lisada keskkonnahoidlikele kaupadele ja pakenditele Eesti ökomärk. Praegu valmistatakse ette ökomärgi kehtestamise korda. Pärast selle valmimist saab kuulutada välja ka logo konkursi.

Pakendite õigesti kasutamise tagamiseks loob standardiamet märgistust. Et Euroopa Liidu vastavad dokumendid pole veel valmis, tuleb luua esialgu oma märgistus, mis tulevikus ühtlustatakse Euroopa Liidu omaga. Märgistus peab näitama, kes ja mis materjalist pakendi valmistas, kui suur on selles taaskasutatud materjali osatähtsus jms.

Tagatisraha ja pakendite tagasivõtmise kord võiks olla kirjas ühes valitsuse määruses. «Soomes on pakendi tagatisraha või selle pant üle riigi ühtne, ja see on samas suurusjärgus uue taara hinnaga,» selgitas Helle Haljak.

Klaasist taara kokkuostmine vajab korrastamist. Põhjamaades kogutakse ka suuri plastist joogipudeleid, Eestis veel mitte. Klaasikildude kogumise süsteem on igas maakonnas olemas ja Järvakandis ollakse valmis kilde töötlema senisest suuremas koguses. Kokakoola villijad on oma süsteemi käivitamiseks küsinud nõu keskkonnaministeeriumist.

Alumiiniumpurkidega on kõige raskem - praegu ei sunni miski importijaid dzhinni- või õllepurke koguma, neid vedeleb igal pool.

«Mingi osa kogutavast pakendiaktsiisist peaks minema keskkonnafondi ja sealt saaks suunata raha ühisprogrammideks,» rääkis Helle Haljak. Millal kõik vajalikud dokumendid korda saavad, ei ole praegu paraku selge.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EVALD REINTAM, EALÜ asepresident

4. oktoobril tähistati ülemaailmset loomakaitsepäeva. Loomakaitse tähendas algselt loomade kaitsmist inimese julma käitumise eest ning tugines inimese loomupärasele võimele nõrgemate kannatustele kaasa tunda. Religioonid suhtuvad loomadesse erinevalt: loomad (veised, kassid, sitikad jm.) võivad valikuliselt olla fetisheeritud pühaduse kehastuseks, aga olla ka roojased ja põlastusväärsed olendid.

Õhtumaade kultuuris arenes loomakaitse välja humaansuse põhimõtete laiendamise teel.

Esmalt taotleti inimeste moraalset ja juriidilist võrdsust, võideldi orjanduse ja rassismiga. Möödunud sajandi esimesel poolel organiseerusid tööstuslikult arenenud ja jõukal Inglismaal loomade kannatustele kaasa tundjad ühiskondlikult mõjuvõimsaks kuninglikuks ühinguks. Arenes ka vastava suunitlusega filosoofiline koolkond.

Tänapäeva arenenud riikides, sh. Euroopa Liidu maades, on loomakaitse printsiibid kajastatud seadusandluses, nende rakendamist tagatakse riiklike instantside (politsei, veterinaarteenistus) kaudu, kuid toetutakse ka mitmesugustele vabatahtlikele organisatsioonidele ja haridusasutustele.

Euroopa Liidu maades kehtivad varem Euroopa Nõukogus välja töötatud rahvusvahelised loomakaitsealased lepped ehk konventsioonid. Euroopa Liidu egiidi all läbi viidud loomaheaolu-alased seminarid, personaalsed pöördumised ja märgukirjad ei ole paraku käivitanud loomakaitse seadusandluse läbitöötamist ja eeltöid konventsioonide ratifitseerimiseks.

Samasuunalisi pöördumisi on valitsusasutustele korduvalt teinud Maailma Loomakaitse Organisatsioon (WSPA).

Praegune Eesti loomakaitse (raam)seadus on vananenud ega seostu veterinaarseadusandlusega.

Sanktsioonid loomade julma kohtlemise eest on ette nähtud haldusõiguse rikkumise seaduses. Mitmetel põhjustel ei ole neid seni rakendatud.

Eestis on valitsusväliste loomakaitseorganisatsioonidena registreeritud Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing (EALÜ), Eesti Loomakaitse Selts ja Tallinna Loomakaitse Selts.

Akadeemilise Ühingu tegevuse suunitlus on ühelt poolt preventiivne loomakaitse ja teiselt poolt loomadele bioloogiliselt põhjendatud ja majanduslikult mõistuspärase heaolu tagamine.

Püütakse mõjustada inimeste suhtumist, vältimaks loomade julma kohtlemist ja hülgamist.

Vastavasuunalisi ettepanekuid on tehtud haridusministeeriumile, on esinetud õpetajate täienduskoolitusel. Paraku sõltub koolide eetika ja loomakaitsealane aktiivsus seni üksikute õpetajate entusiasmist ja mingist muutusest õpilaste teadvuses rääkida ei saa.

Oluline koht loomakaitsetöö suunamisel ja korraldamisel, eriti aga just hinnangute andmisel, peaks olema loomaarstidel ja bioloogidel. Tavainimese otsustused loomade heaolu üle lähtuvad valdavalt isiku enda väärtushinnangutest. Need ei pruugi ühtida looma füsioloogia, käitumise, valulävega.

Juba mitmendat aastat saavad loomaarstiks pürgivad üliõpilased elementaarse ülevaate loomakaitse eetilistest alustest. Loomaheaolu eri tahke õpitakse tundma mitmetes eriainetes. Kuigi loomaarstide ettevalmistamine arvestab esmalt farmi- ja lemmikloomadega, suudavad veterinaarid vajaduse korral edukalt tegelda ka loomaaia asukate ja metsloomadega.

Loomakaitseseltside peamiseks tegevusalaks on hulkuvatele koertele ja kassidele uue kodu leidmine või nende hooldamise tagamine varjupaikades.

Nn. uitloomade probleemi lahendamine kuulub seadusandlikult ka kohalike omavalitsuste kompetentsi, selleks töötatakse välja loomapidamise eeskirjad ja eraldatakse raha nende elluviimiseks.

Paratamatult kaasneb sellega ebapopulaarne koerte-kasside püük, omaniku või uue peremehe mitteleidmisel aga loomade hukkamine. Kuivõrd humaansed on seejuures kasutatavad viisid, sõltub materiaalsetest võimalustest ja töötajate suutlikkusest.

Loomaarmastusele tugineva loomakaitse suunitlus on häälestatud loomade hukkamise, kastreerimise, püüdmise jms. vastu. Looma elu püütakse säilitada, eirates objektiivseid ja mõistuspäraseid võimalusi.

Loomade suuremat varjupaika rekonstrueeritakse praegu Tallinn-Sauel.

Ajutised omavalitsuste korraldatud varjupaigad on veel Tartus ja Viljandis.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles