Edgar Savisaar ja Vilja Laanaru randusid abielusadamas, Eestlased rahvusvahelises kuritegevuses, Raplamaa talus tapeti kaks inimest, Hambuni relvastatud topeltmõrvar lasi end hiljem õhku, Surm Tallinna ja Frankfurdi vahel, Mustamäe haigla arstid peavad «n

RAIMU HANSON

Laupäeval abiellusid Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ning tema kauane abi ja elukaaslane Vilja Laanaru. Abielu registreeris Tallinna perekonnaseisuamet ja laulatas Halliste kirikuõpetaja Kalev Raave.

Savisaare ja Laanaru abielu registreeriti laupäeval kell 12 Tallinna perekonnaseisuameti Mustamäe osakonnas, ütles «Postimehele» üks kümmekonnast registreerimisel viibinust. Laulatus ja sellele järgnenud suurejooneline pulmapidu oli sama päeva õhtul Sagadi mõisas.

Põhja-Eesti üheks ilusaimaks mõisaansambliks arvatud Sagadi mõisa härrastemaja dekoreeris pulmapeoks ning hoolitses söögi- ja joogipoolise eest firma Frens Catering. Tegevdirektor Tiit Saarmann rääkis ettevalmistusi jälgides, et sellises hoones on meeldejääva peo korraldamiseks palju mänguvõimalusi.

Härrastemaja kuude tuppa olid valmis pandud rootsi lauad. Toidud tõi kaubik kohale poolteist tundi enne laulatust.

Rõdule üles seatud männi- ja pohlavanikut sidus tervikuks sinimustvalge lint. Õuel oli heisatud riigilipp, mida valgustas prozhektor. Õue ja pargi radasid ääristas umbes 150 küünalt.

Sagadi mõisakompleks kuulub riigi metsaametile. Mõisa perenaine Maie Kaja ütles, et tund hoone üürimist maksab 700 krooni.

Paari laulatas härrastemaja suures saalis Halliste kirikuõpetaja Kalev Raave. «Kunagi sai koos Rahvarinnet tehtud,» mainis Raave, kui vastas küsimusele, miks valis Savisaar laulatajaks just tema.

Verivärske ametlikku abiellu astunud paar sõitis ukse ette valge Fordiga sügiseses pimeduses, mõni minut enne kella seitset. Selleks ajaks olid peaaegu kõik sadakond külalist juba kohal, nende hulgas Eesti äriringkondade esindajaid, erakonnakaaslasi, sugulasi. Mõneminutilise hilinemisega - kui saalis kõlas Mendelssohni pulmamarss - jõudsid pärale Siiri ja Mihkel Oviir.

Pidu tipnes südaööl ilutulestikuga. Veidi hiljem mängis ansambel Karavan noorpaarile lõpuvalssi.

Eesti poliitikatippe Edgar Savisaar väitis «Postimehele» paar päeva enne pulmapidu, et abiellumine on tema ja Vilja Laanaru isiklik asi. Informatsiooni ajakirjandusele nad ei jaganud ning pressifotograafe mõisahoonesse ei lubanud. Kui fotograafid üritasid sündmust jäädvustada läbi akende, tõmmati kardinad ette.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM, JAAN VÄLJAOTS

Ameerika Ühendriikides paljastati kuritegelik grupp, mis smugeldas USAst varastatud autosid, mootorpaate ja tulirelvi Eesti kaudu Venemaale ja Ida-Euroopasse. Üks selle grupi liikmeid on Tartu sissekirjutusega Toomas Reili.

USA ametivõimud teatasid rühmituse paljastamisest reedel. Kurjategijate juht oli soomlane Pauli Juntenen (37), kes vahistati veebruaris, süüdistatuna autovarguses ja sellega seotud õiguserikkumistes. Ta vabastati kautsjoni vastu, misjärel mees Ameerika Ühendriikidest põgenes.

Junteneni grupp tegeles peamiselt varastatud autode smugeldamisega. Uurimine tegi kindlaks, et igal aastal viidi meritisi Lõuna-Floridast Soome, Eestisse ja teistesse Ida-Euroopa riikidesse viissada varastatud autot, teatab BNS viitega agentuurile AP.

Autod kaeti mädanevate loomanahkadega

Kurjategijad liisisid USAs Jaguare, Mercedeseid ja teisi kalleid autosid, kuulutasid need siis varastatuks ja toimetasid seejärel välismaa ostjatele, teatas Palm Beachi tolliagent John Sullivan. Tema sõnul eksportis organisatsioon ka kokaiini ja paadiosi.

Relvade salakaubanduse kohta USA ametivõimud mingeid üksikasju ei avaldanud. «Postimehe» andmeil on seni USAs relvade smugeldamisega vahele jäänud kaks eestlast, kes tabati 1994. aastal. Nad ostsid relvakauplustest kokku erinevat marki käsitulirelvi, mida püüdsid hiljem salakaubana Ameerika Ühendriikidest välja viia. Praeguseks on mõlemad mehed Eestis tagasi.

Junteneni grupp peitis varastatud autod laevakonteineritesse ja kattis need mädanevate loomanahkadega, et peletada eemale tolliinspektoreid.

«Sellised inimesed muutuvad väga loominguliseks,» ütles John Sullivan. «Nad püüavad teha nii, et kui inspektorid otsustavad konteineri avada, osutub see nii tülgastavaks, et nad pigem loobuvad selle kontrollimisest.»

Kõige populaarsemad automargid olid Jeep Grand Cherokee, Dodge Stealth, Ford Mustang ja teised sportautod.

15 arreteeritut

Interpoli ja Soome riikliku uurimisbüroo abiga õnnestus USA ametivõimudel arreteerida 15 kahtlusalust.

Pauli Juntenen värbas tööle ka Veli Virtaneni (30), keda Soome politsei seostab autopommiplahvatustega möödunud aasta augustis Helsingi politseivalitsuse ees. Virtanen on varem süüdi mõistetud oma vanemate ja venna tapmise eest.

Varastatud autoosadega kauplemises on tunnistanud end süüdi ka Reijo Mork (43). AP andmetel on arreteeritud veel Reijo Mattila (51) ja Marco Casagrande (33), edastas BNS.

Agentuuri AP teatel oli Junteneni grupi üks liikmeid Toomas Reili (29) nimeline Eesti mees. Reili deporteeriti pärast ülekuulamist USAst Eestisse, kuid süüdistust pole talle veel esitatud.

USAs vahelejäänud mees on tartlane

«Postimees» ei saa küll kindlalt väita, et tegu on sama isikuga, kuid sissekirjutuse kohaselt peaks Eesti ainuke 29-aastane Toomas Reili nime kandev mees elama Tartus Ülejõe ja Annelinna piiril. 1992 registreeris ta enda nimele suhteliselt uued sõiduautod Lincoln, Pontiac ja Ford Taurus, aasta hiljem pani müüki kaks Mitsubishi autot.

Märtsis 1995 kuulutas politsei ta tagaotsitavaks seoses valerahajuhtumiga. Meest pole seni tabatud, ehkki 1995. aasta lõpul registreeris ta «Postimehele» teadaolevalt täiesti ametlikult enda nimele NMT mobiiltelefoni, mille number pole lindihäälse naise teatel praegu kasutusel.

Toomas Reili ema kinnitas eile «Postimehele», et ta ei tea oma pojast midagi juba kaks viimast aastat. «Ta ütles, et läheb Tartust ära. Kui küsisin, kuhu, siis vastas, et see ei puutu sinusse,» ütles ema.

Aadressil, kuhu Toomas Reili on sisse kirjutatud, ei ela ta ema sõnul tegelikult juba 1987. aastast saadik. «Kohe pärast seda, kui sõjaväest Afganistanist tagasi tuli, kolis oma tüdrukuga ära,» lausus ema. «Aga siis käisime ikka läbi. Viimase kahe aasta jooksul pole ta aga ei kirjutanud ega helistanud.»

Eestlane Californias

Juba mitu aastat on Eestis tagaotsitav ka Toomas Reili tuttavaks nimetatud Alain Soasepp, keda politsei seostab autode varguste ja röövimistega. «Kui me läksime tema talu läbi otsima, kihutas ta oma «null-üheksaga» läbi väravate ja pidi ühe kriminaalpolitseiniku peaaegu alla ajama,» meenutatakse Soasepaga seotud juhtumit. «Siis tal õnnestus metsa kaduda ja me võime vaid oletada, mis oli «null-üheksa» pagasiruumis.» See on vihje ilmselt ebaseadusliku relvaäri võimalikkusele.

Kaks-kolm aastat tagasi kolis Alain Soasepp USAsse. Ta elavat California kandis ning kannab praegu perekonnanime Campell. Eesti politseivõimud on nii otsekontaktide kui ka Interpoli vahendusel pidanud läbirääkimisi tema väljaandmise kohta ning usuvad, et varsti võib Soasepp-Campell kodumaal tagasi olla.

Eesti politsei ei tea midagi

Politseiallikad kinnitasid nädalavahetusel «Postimehele», et kuulsid Junteneni grupist ja Toomas Reili tegevusest alles raadiouudistest.

«Ei USA ega Soome politseivõimud pole meile Eestit läbinud varastatud autode ja mootorpaatide või relvade smugeldamisest varem midagi teatanud,» ütles üks politseinikest. «Igatahes ei ole seda tehtud ametlikke kanaleid pidi. Kas kellelegi on Toomas Reilist ja tema ärist räägitud isiklike suhete pinnal, me ei tea.»

Ometi on juba mõnda ega valmistutud avama USA Tallinna saatkonnas Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) bürood. Hiljuti käis Eestis FBI välissuhete asedirektor Allen Ringgold, kelle sõnul on büroo eesmärgiks tihendada infovahetust Eesti politseistruktuuridega, takistamaks organiseeritud kuritegevuse levimist Eesti kaudu USAsse ja ka vastupidi.

Ringgold kinnitas, et FBI ei hakka Eestis iseseisvalt korraldama operatsioone ja tema agentide põhitegevus on infovahetus. FBI tahab saada Tallinnast informatsiooni, mis teda aitaks, ning on nõus vastu andma Eesti politseivõime huvitavat teavet.

Politseiameti peadirektor Ain Seppik ütles seepeale «Postimehele», et FBI büroo avamisel Tallinnas on «hiiglasuur tähendus professionaalsest seisukohast, kuna saame võimaluse vahetuks suhtlemiseks».

Praegu igatahes on siinsed politseistruktuurid hämmingus, et Eesti elaniku väidetavast kuritegelikkusest USAs ja tema deporteerimisest kuulsid nad alles uudisteagentuuride vahendusel, mitte aga ametkondlikest infoteadetest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Eile hommikul tappis 34-aastane tallinlane Raplamaal kaks inimest ja lasi end siis ise granaadiga õhku.

Eile kella 8 paiku ilmus Raplamaal Kehtna valla ühte tallu tallinlane Aleksandr Kalko (34), kes valvas samas külas oma õe majapidamist.

«Mehel oli kaasas kaks Kalashnikovi automaati ja viis käsigranaati,» ütles Rapla politsei abiprefekt Tiit Tammaru «Postimehele».

Kalko ähvardas pererahvast ning nõudis hoovis seisva Zaporozhetsi võtmeid. Peremees andiski need talle. Talus olid sel ajal veel perenaine ja peretütar koos oma kahe alaealise lapsega.

«Millegipärast nõudis Kalko rihma. Peremees hakkas seda nagist võtma ja seepeale kõlasid esimesed lasud,» püüdis abiprefekt Tammaru kirjeldada eilehommikust tragöödiat.

Esimese valangu tulistas Kalko lakke, teise 61-aastase peremehe pihta, kes vajus kuulidest tabatuna köögipõrandale.

Perenaine pääses majast välja ja jooksis naabertallu, kust helistas politseisse. 66-aastane naabrimees sõitis traktoriga vaatama, et ehk suudab ta tulistajat taltsutada.

Kalko tappis ka tema automaadivalanguga.

«Kurjategija kamandas perenaise tütre koos ühe lapsega sapakasse, kuid auto ei käivitunud. Siis tõmbas Kalko granaadil splindi välja ja lubas kõik koos autoga õhku lasta. Seejärel mõtles ümber, läks umbes 150 meetri kaugusele metsa ning pani oma pea juures granaadi plahvatama,» rääkis abiprefekt Tammaru.

Politseinikud ei osanud eile õhtul arvata, miks selline tragöödia toimus. Ekspertiis peab selgitama, kas kurjategija oli purjus. Tema õe talust leiti samagonniaparaat, jalaväe kildmiin, jahipüss, ühelasuline püstol ja kaks pakki trotüüli.

«Ju mehel keeras miski mõistuse paigast ära, sest millegipärast oli ta enne ka oma koera maha lasknud,» ütles abiprefekt. «Seal, kus Kalko kaks inimest tappis, ta muudkui sonis, et peab kuhugi mere äärde sõitma, sest sõbrad ootavad.»

Politseinikud püüavad selgitada, kust on pärit Kalko käes olnud automaadid, granaadid ja ülejäänud sõjamoon.

Oma õe tallu jättis topletmõrvar maha kaks ukrainakeelset kirja, mida eile õhtuks ei olnud suudetud veel tõlkida.

«Ma olen ise täielikus segaduses, peaaegu shokis ega saa aru, miks see kõik toimus,» sõnas Rapla politsei abiprefekt. «Absoluutselt motiivitu tapmine!»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MADE LAAS

Mees on täna punktis A, mis on Tallinn ja sõidab homme punkti B, mis on Frankfurt. 20. kilomeetril juhtub õnnetus, Frankfurti mees ei jõua. Arstid püüavad teda veel päästa, kuid sein eraldab ta lõplikult elust.

Hommikul kodunt tervena väljunu on pisut hiljem jäädavalt lahkunud. Omastele tundub see kaua uskumatuna.

Mustamäe haiglat juhtiv Teet Lainevee teab inimesi, kes ootavad lahkunut veel aastaid. Telefonihelin või hääl ukse taga äratab neis lootuse, mis ei taha paratamatusega leppida.

«Elu ja surma probleem tuleb arstile peale nagu jääliustik,» tunnistab Lainevee. Kõige raskem on surmast teatamine. «On juhtumeid, kus kellelgi ei tõuse jalg ja ei liigu suu, et seda teha.»

Teinekord peab arst aga lisaks küsima, kuidas suhtub lähedane lahkunult ühe organi äravõtmisesse. Sest lahkunu on ajusurmas.

Jelena Labzina küsib luba

Intensiivraviosakonna arstil Jelena Labzinal on olnud omastega pikki jutuajamisi, selgitamaks: ajusurmast tagasitulekut ei ole. Aju surm tähendab indiviidi lõppu, teatud organid funktsioneerivad vaid tänu aparatuurile.

Nii rääkis Jelena Labzina ka juulis surnud mehe naisele ja elukaaslasele, ei rääkinud kohal mitteolnud tütrele.

Järgnesid tütre süüdistused neeru võtmise varjamises, ema eitas vestlust arstiga. «Mul tõusid juuksed püsti,» meenutab Labzina.

Ta oletab, et juhtunu üheks põhjuseks on vastuolud peres. Ema palus arstil neeru võtmisest teistele pereliikmetele mitte rääkida ja arst pidas oma lubadusest kinni.

Sügavamaks põhjuseks peab aga Labzina seda, et kuus aastat Soomes elanud tütar lähtus sealsest korrast. Vastupidiselt Eestile peab Soome arst lähedaselt organi võtmiseks luba küsima. Eestis võib organi võtta, kui doonor pole sellele eluajal vastu olnud. Kui paljud aga sellisest alternatiivist üldse teavad?

Labzina leiab, et Eesti ühiskonna üldise teadmatuse juures pidi säärane konflikt varem või hiljem tekkima. Skandaali positiivseks tulemuseks on ühiskonna parem informeeritus.

Anestesioloog loodab, et peab nüüd sugulastele vähem selgitama. Isegi kui pooled neist on doonorluse vastu, ei heiduta see arsti. «Hüva, me ei võta organeid,» lepib ta ja küsib samas: «Aga kas sugulane võib seda üldse keelata?»

Proporty of community

Euroopa suundub Labzina sõnul sinnapoole, et tunnistada inimese organid ühiskonna varaks.

Sel ajal, kui Eestis peeti dispuute organidoonorlusest, oli skandaali «patuoinas» mitmes Euroopa riigis kogemusi hankimas.

Osades Euroopa riikides kehtib väljendatud nõusoleku süsteem s.t. organeid võetakse inimestelt, kes on sellega kirjalikult nõustunud. Mõnes riigis peab igaüks teatud eas valiku tegema.

Teistes riikides, nagu Austria, Belgia ja Prantsusmaa kehtib nõusoleku presumptsioon. Inimesed loetakse doonoriks kui nad pole sellest keeldunud.

Prantsusmaal on hakatud looma registrit neist, kes keelduvad doonoriks olemast.

Erinevatele süsteemidele vaatamata on Euroopa põhiprobleem see, et 30-40% potentsiaalsete doonorite sugulastest keelab organi võtmise. Sugulased keelduvad tihti ka siis, kui lahkunu ise on eluajal avaldanud soovi organi loovutamiseks.

Eriti järsult vähenes organite kättesaadavus Euroopas paar aastat tagasi. Ilmselt tulenes see ka meediast, kus tähelepanu all olid järgmised teemad: laste röövimine organite ja kudede saamiseks, kudede müük farmaatsiakompaniidele, organid surmamõistetud vangidelt jms.

Saksamaa, kus usuliidrid ja filosoofid seadsid ajusurma kahtluse alla, pole parlament aasta jooksul suutnud transplantatsiooni- ehk siirdamisseadust vastu võtta.

«See on usalduse värk,» on Jelena Labzina veendunud. Tema kinnitusel ei usaldata Saksamaal arste piisavalt.

«Kui te lähete arsti juurde nohuga, siis eelkõige seetõttu, et usaldate teda. Te ei lähe sõbranna juurde oma probleemist rääkima. Sama on ajusurmaga. Me teeme põhjalikud uuringud, et olla selles absoluutselt kindlad. Kui enam kahtlusi ei ole, ei saa me ka Jumalalt mingit imet oodata,» räägib Mustamäe ja Keila haiglas töötav arst.

Ime sünnib haigele

Maailmas on kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes ootavad oma haigele organile asendajat. Näiteks sureb Ameerika Ühendriikides üle kahe miljoni inimese aastas, kuid rohkem kui 30 000 ameeriklast ootab endale pidevalt doonororganit.

Kuigi gallupid näitavad, et 70% ameeriklastest on pärast surma nõus doonoriks olema, õnnestub aastas saada organ vaid kümnendikult potentsiaalsetelt doonoritelt.

Samas tähendab uus organ paljudele ainsat võimalust ellujäämiseks. Selle nimel teevad haiglates tööd spetsiaalsed doonorrühmad, kuhu lisaks arstidele kuuluvad sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Nn. doonorhospidalide programmiga ei ole Eesti siiani liitunud. Meil peab arst tegema nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja töö ja see on Mustamäe haigla ülemarsti sõnul tihti ülejõu käiv.

«Tohtrite läbielamised on üle mõistuse,» põhjendab Lainevee. Ta kirjeldab hiljutist juhtumit, kui arst kutsuti korterisse, kus terve pere oli narkouimas. Kaks alla 20-aastast poissi olid surnud. Olukorrad, kus reanimatsiooniosakonna arstid nutavad surma puhul kooris, pole harvad. «Arsti närvisüsteem ei ole piirideta. Tema kõrval peaksid olema psühholoogid ja sotsiaaltöötajad.»

Millest tuleks Eestis doonorluse korrastamisel alustada?

Teet Lainevee leiab, et kuigi meil pole veel vastu võetud transplantatsiooniseadust, võiks juba praegu alustada nende inimeste registreerimist, kes on nõus pärast surma organidoonoriks olema. Selleks kutsub Mustamäe haigla ülemarst looma initsiatiivgruppi, kuhu kuuluksid lisaks arstidele ka ajakirjanikud.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996