Kuna hallhüljeste arv on viimase kümne aasta jooksul peaaegu kahekordistunud, kaalutakse tema kaitsetingimuste muutmist. Üle vaadatakse ka mitme eriti ohustatud linnuliigi kaitse.
Hüljeste arvukus on jõudsalt tõusnud
13. aprill 2010, 00:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hallhülge kaitsetingimuste muutmisest on iseäranis huvitatud rannakalurid. Kalavõrkude lõhkumise ja saagi vähenemise tõttu eelistaksid nad hülge kaitsmisele hoopis tema küttimist.
«Hallhülgeid võiks küttida viis kuni kümme korda vähemaks,» pakkus MTÜ Saarte Kalandus juhatuse liige Tiiu Kupp. Ta märkis siiski, et hülged pole kalamehele igal pool ühtemoodi nuhtluseks, kuid Saaremaa ümbruses ja Väinameres pidavat neid kindlasti liiga palju olema.
Kriis on ületatud
Võrke lõhkuvate hüljeste küttimise asemel on seni pakutud teisi võimalusi. Näiteks on kalameestele soovitatud soetada hülgekindlaid mõrralinasid, kuid see pole Kupi sõnul majanduslikult mõistlik ega anna alati ka loodetud tulemust.
«Mõrralinade soetamist toetatakse küll 40 protsendi ulatuses, aga see on ikkagi liiga kallis ja tasub ära võib-olla kümne aastaga,» lisas ta. Niisiis tuleks kalurite hinnangul hülgeid ikkagi küttida.
«Hallhülge küttimise lubamine on tõesti arutlusel,» kinnitas keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Jaanus Tanilsoo. Selleks tuleks muuta tema kaitsekategooriat, mida praegu ka kaalutakse. Kui praegu kuulub hallhüljes teise kaitsekategooriasse, siis muudatuste järel võib langeda kolmandasse.
Tanilsoo lisas, et arvestades hallhüljeste arvu rohkem kui kahekordset kasvu viimase kümne aasta jooksul (1500-lt 3700–4000-le), võib väita, et hallhülge Eesti rannikumeres peatuv Läänemere asurkonna osa ei vasta enam teise kategooria tingimustele.
«Sellegipoolest peab jätkuma liigi pidev seire ja ohutegurite ilmnemisel või püsiva negatiivse arvukuse trendi korral tuleb kaitsekategooriat taas rangemaks muuta,» rõhutas ta.
Ka mereimetajate uurija Ivar Jüssi sõnul on hallhüljeste asurkond kriisist üle saanud ja nad pole enam nii ohustatud. «Nende küttimine oleks võimalik väga väikeses mahus, aga tingimusel, et loom täielikult ära kasutatakse,» rääkis ta. «Küttimine ei peaks olema arvukuse vähendamine ega karistusoperatsioon.»
Jüssi rõhutas, et küttimisõigus võiks olla neil, kes on traditsiooniliselt hülgejahiga tegelenud. Teatavasti on see olnud Kihnu kultuuri osa.
Lisaks hallhüljestele kaalutakse veel kahe liigi kaitsekategooria muutmist – kassikaku ja niidurüdi tõstmist teisest kaitsekategooriast esimesse.
Nimelt pesitseb Eestis 60–120 paari kassikakke, seada on kuni 50 protsenti vähem kui ligi kümme aastat tagasi. «Praeguse arvukuse juures on Eesti kassikakupopulatsioon liigi pikaajaliseks säilimiseks tõenäoliselt ebapiisava suurusega,» rääkis Tanilsoo.
Üle-eestilise seire käigus leitakse aasta jooksul enamasti vaid kaks-kolm varem teadmata kassikaku elupaika, samavõrra jäävad aga ka pikka aega asustatud elupaigad tühjaks.
Väljasuremise oht
Tanilsoo sõnul ohustab kassikakke vähene sigivus. Näiteks 2009. aastal ei saanud Eestis lennuvõimeliseks teadaolevalt ühtegi kassikaku poega.
«Niidurüdi arvukus on viimastel kümnenditel kriitiliselt vähenenud, sama trend on kogu Läänemere alamasurkonnal, mis võib viia liigi väljasuremiseni nii Eestis kui Läänemere ääres,» kirjeldas Tanilsoo teise murelapse olukorda.
Eestis haruldane niidurüdi on levinud vaid rannaniitudel ja lagerabas. Läänemere asurkonna suuruseks hinnati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses 100 000 – 200 000 paari, kuid tänapäeval on neid vaid umbes tuhat paari.
Tanilsoo märkis, et Eestis on liigi haudepaaride arv viimasel kümnendil vähenenud üle 50 protsendi. 2008. aastal hinnati niidurüdi arvuks 170–240 paari, 2009. aastal ei ületanud hulk tõenäoliselt 200 haudepaari.