Elupõletamise anatoomia, Suur maailm ja väike, Maausust Põhja-Ameerika moodi, Eelvest ei müü midagi, Risk ja kiirus

AIVAR KULL

Jack Kerouac, «Teel». Tõlkinud Peeter Sauter. Tallinn, MAA, 1996, 240 lk.

Ligi 40-aastase hilinemisega võime siis nüüd seda maailmakuulsat, lausa legendaarset, loendamatuid jäljendusi esile kutsunud teost eesti keeleski lugeda.

USA biitkirjandust ja Kerouaci (1922-69) püüti meil pisut tutvustada juba 1960. aastate keskpaigas (Aleksander Kurtna, Uno Laht, Andres Ehin), lühike tõlkekatkend Kerouacist ilmus «Nooruses» 1967/1), hilisemast võiks meenutada «Vikerkaare» erinumbrit biitnike loomingust (1990/6). Ent kui noil aegadel oli «On the Road» eesti lugejale «vaba maailma» vabaduste sümboliks ja lipulaevaks, siis praeguseks on ta selle funktsiooni vist küll praktiliselt minetanud, nii et võime rahulikult keskenduda selle krestomaatilise teose puhtkirjanduslikele väärtustele.

Elu on lõputu pidu

Enn Soosaar on Kerouaci koguloomingust kirjutades tunnistanud, et juba autori kolmanda-neljanda romaani lugemine nõuab pingutust ja kipub väsitama: Segama hakkavad lõputud enesekordamised, vähene viimistlus, tegelaste kollektiivne nartsissism ning zenbudistlik enesepiitsutamine ning lõpus seegi, et autor pigem nendib, kui tõlgendab, pigem kirjeldab, kui «loob» («Looming» 1972/3). Täpselt samad tunded kippusid mind aeg-ajalt kummitama ka vastset tõlkeraamatut lugedes (Sauteri tõlge on sageli lennukalt sädelev, ent paiguti ka kohmakas). Raamat jõuab oma monotoonselt ajuvabade autosõitude ja nautlevate prassingutega juba lugemise ajal üsna tüütuks minna. Kohati muutub tekst puhtolmeliseks olukirjelduseks, samas meenutab ta turistlikku reisivestet (on häid looduskirjeldusi), vahel jälle paadunud joomavenna segaseid ärplemisi oma lamedavõitu joomaseiklustega.

Ometi on teost raske pooleli jätta - mingi seesmine sugestiivne hoog kisub kaasa, autori stiilis on energiat ja maksimalistlikku kirge, on üksikuid otse geniaalseid lauseid, suurepäraseid lõike, tundlikke psühholoogilisi eritlusi ja üllatavaid meeleoluhüppeid, mis annavad lootust.

Ja tõesti, raamatu teine pool tundub tuumakam, tegelaste spontaansed eneseavastamised pakuvad rohkem materjali ka intellektile, tervikmulje jääb mõjuv, üks võimalik eluhoiak ja maailmasuhtumise viis on põhjani avatud ja ammendatud. Ning totaalne pidutsemine on siiski vaid üks teose kihistusi.

Tarbimisühiskonna ohvrid

Teose tegelased on põgenejad, kes põgenevad - teadmata kuhu - nii ühiskonna kui iseenese eest. Ent on üks asi, mille eest nad põgeneda ei saa, ja see on tarbimine. Tarbitakse autosid, naisi, alkoholi, narkootikume, sellel naudingute karussellil kaotavad inimese inimlikud väärtused oma tähenduse, jääb üksnes tarbimisväärtus. Samas ei märka Kerouaci tegelased, et elupõletamisega kaasneb tunnete tuhmumine ja tajude nüristumine; miski ei tundu enam piisavalt sätendav, mõnus ja huvitav. Sal Paradise sooviks on olla neeger, sest parimgi, mida valgete maailm oli mulle andnud, polnud minu jaoks piisavalt ekstaatiline, mitte küllalt elus, rõõmus, kift; mulle ei jätkunud hämarust, muusikat, ööd (lk 140).

Kerouaci raamat on võrdlemisi ebarealistlik, siin on suurel määral ignoreeritud haigusi, kannatust ja surma; terve teose peale, kus kümned tegelased mitu aastat autodega purjuspäi ringi kihutavad jm riskantseid hullutempe teevad, tuleb ette vaid mõni üksik kerge ebameeldivus või terviserike; paari surmajuhtumit mainitakse möödaminnes.

Kitsalt esteetilisest aspektist ei saa elupõletamise romantiseerimist autorile justkui pahaks pannagi, ent paiguti näib entusiastlik sinisilmsus tema vaatevälja siiski kitsendavat ja tegelaste reljeefsust kahandavat. Ma lõin suurepäraselt aega surnuks ja kogu maailm oli mu ees avali, sest mul polnud mingeid unistusi ega soove (lk 200) - see näikse olevat Kerouaci tegelaste lihtsameelne kreedo ja ühtaegu ideaalseisund.

Hulluse apoloogia

Raamatu kandvaks teljeks on Dean Moriarty eriskummaline, oma impulsiivsete sööstudega lugejat lakkamatult pinge all hoidev monumentaalne kuju. Tema motiveerimatus hulluses on ühtaegu artistlikku mängukirge ja kaasakiskuvat külgetõmbejõudu, brutaalset hoolimatust ja rafineeritud õrnust, tema sihitus geniaalsuses on lummavat sära, tema taltsutamatutes kirgedes pahelist veetlust. Teose lõpupoole muutub Dean minajutustaja silmis suurejooneliseks nägemuseks ekstaasivärinates põlevast, hirmutavast inglist, kes üle maa minu poole sööstis. Ta lähenes nagu pilv, hirmsal kiirusel, jälitades mind üle lagendiku nagu Looritatud Rändur ja vajudes mulle kaela. Ma nägin üle lagendike ta tohutu suurt, hullunud kondist nägu, silmad säramas, nägin ta tiibu, nägin ta vana autoparsast kaarikut, tuhanded leegid tagant välja paiskumas, nägin jälge, mida see teele põletas, see tegi ise endale teed ja kihutas üle maisipõldude, läbi linnade, lõhkudes sildu ja kuivatades jõgesid (lk 200-201).

Deani ja tema naiste vahekordi kujutades näitab Kerouac end mitmes kohas meisterliku psühholoogina.

Sõprus, raamatu allhoovus

Nagu eessõnas ütleb Peeter Sauter, on raamatus sõprust enam kui armastust ja seksi. Tõsi küll, naispartnerite lõputu vallutamine ja vahetamine on teoses rõhutatult esiplaanil, see on (pea)tegelaste mehelikkuse ja eneseteostuse absoluutne mõõdupuu. Kahe sõbra omavahelised suhted jäävad võrdlemisi varju, saame neist aimu vaid hooti ja vihjeliselt. Ent ometi just see varjatud allhoovus oma kummaliste hargnemistega, tõmbe- ja tõukejõududega näibki andvat romaanile eriti lõpuosas kirjanduslikku väärtust, mida teose välised kihid, segased seiklemised omaettevõetuna ju kuidagi välja ei kannaks.

Inimsuhted on Kerouaci teose romantilise loori varjus üldiselt ju üsna küünilised, üksteist kasutatakse ära hoolimatu ja isegi julma lõbuga. Nõrgemad lükatakse kõrvale, saamatud tallatakse ära, sageli meenutab see lausa animaalset-darvinistlikku olelusvõitlust, mida tsivilisatsiooni pahed veelgi mürgitavad. Rõhuv enamik teose tegelasi teab sõprusest niisama palju kui siga pühapäevast.

Seda hinnatavam on Kerouaci raamatu sõprust väärtustav alltekst. Schopenhauer on kunagi väitnud, et sõprust võib võrrelda suurte merimadudega, kellest paljud räägivad, ent keda vaid väga vähesed on näinud. Rahumeelsema Sali ja ekstrahullu Deani komplitseeritud suhted kuuluksid siis nende väheste juhtumite hulka, kus säärane haruldane asi on suudetud usutavaks kirjutada. Ja kui Sauter ütleb Kerouaci kohta, et tema sentimentaalsus on siiras, ega ole teadlik tehniline nõks, näib seegi olevat väga oluline tähelepanek, mis aitab selle näilikult küünilise teose fluidumit lahti mõtestada.

Oleks kurb, kui selle sümboltähendusega raamatu eestinduse ilmumine märkamatult meie praeguse raamatuturu kollaste kihistuste alla mattuks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JANIKA KRONBERG

Viljatu ilmselt on jagada kirjandust mööndusteta kõrgeks ja madalaks, tõsiseks ja kergekaaluliseks, väärtkirjanduseks ja meelelahutuslikuks. Meelelahutus seostub mul millegipärast koorelahutajaga (kes maal on elanud, see mõistab ehk) ja kirjandusse puutuvalt olen rohkem eelistanud lektüüri, mis meeli pigem koondab ja võimaldab saada terviklikku lugemisnaudingut. Teisalt - lugejale aga, kelle päevatöö on enamasti seotud eesti kirjandusega, mõjub truudustmurdev kõrvalehüpe näiteks tõlkekirjanduse valda tõelise lõdvestuse ja värskendusena. Isegi siis, kui ta on võtnud pähe loetud raamatuist kirjutada.

Biitnik Jack Kerouaci 1957. aastal ilmunud «Teel» on õigupoolest juba klassika ning selle ilmumine eesti keeles seetõttu üks olulisemaid lüngatäiteid meie läinud aasta tõlkekirjanduses. Liiatigi kui «Teel» kongeniaalseks vahendajaks on Peeter Sauter, kelle hingelähedust Hannes Varblase sõnutsi tolle patuste pühakute põlvkonnaga aimub raamatust ilma tema ausameelse ülestunnistusetagi eessõnas. Varblane ise, meie hilishipi, on peksasaanud põlvkonnast täie pädevusega kirjutanud 1990. aasta juunikuu «Vikerkaares».

«Teel» lummab oma hoogsa ja detailitäpse stiiliga. Samast ainest, teekondadest üle Põhja-Ameerika mandri on ju võrratult lihtsam ponnistada köidete viisi teksti, mida igavledes võib lugeda eluaeg. Õigupoolest ongi «Teel» napilt varjatud prototüüpidega autobiograafiline rännuraamat, mille peamiseks motiiviks on liikumine, kulgemine, teelolek, ja milles on rohkem elu ennast kui lihvitud literatuuri. See on suure maailma raamat, kuigi maailmaks on siin Ühendriigid ja põikamisi Mehhikogi 1940ndate lõpus, ning seda kannab tung kodanlikust raamistusest hulkurlikku vabadusse, idarannikult läände, viskumine seiklusse ja omalaadne oktoobris-lähevad-kõik-koju jazzajastu nipernaadlus Ameerika moodi.

Läbitud marsruudi ja lahtirulluvate maastike kirjelduste tõttu söandaks soovitada «Teel» lugemiseks gümnasistidele maateaduse tunnis. (Ainsa etteheite asetaksin aga sulgudesse: trükivigu on silmatorkivalt ja nii maksimaalselt laheda stiiliga (ilma jutumärkideta!) mees nagu Kerouac ilmselt ei eksinuks ka Edgar Degas’ nime kirjutamisel. Kirjastused, mitte keelekohitsemist, vaid korralikku tööd tuleb korrektoritelt nõuda!)

Ühest geograafilisest punktist teise kihutab ka inglase David Lodge’i romaanis «Väike maailm» luubi alla võetud kirjanduskriitikute seltskond. Need on rahvusvahelised mehed ja naised, keda autor pilkamisi nimetab tänapäeva rändrüütleiks, Püha Graali otsijaiks, ja kelle põhitegevuseks on tuisata üle kogu maailma konverentsilt konverentsile ja seminarilt seminarile. Mõistagi ei seisa nad hääletades teetolmus; nende kasutada on kiired lennumasinad ja parimad hotellid. Kuid nende maailm on ahenenud pöördvõrdeliselt liikumisvõimaluste avardumisega ja seoses sebimisega UNESCO juurde loodava kirjanduskriitika õppetooli ümber, mille tulevase hoidja ainsaks kohustuseks on kõikenautiv äraolemine. Kohati mõjub 1988. aastal ilmunud romaan illustratsioonina sakslase Hans Magnus Enzensbergeri pessimistlikele hoiatustele loovuse asendumisest kultuurilise sepitsemise välise tingel-tangeli ja tseremoniaalsuse tulevärgiga. Lodge ometi nii lootusetu ei näi olevat - tema tekst pakatab tervendavast pilast ja kubiseb vaimukustest ning tsitaatidest ja viidetest briti kirjandusele. Teooriat tundev gurmaan leiab siit teksti iselaadset mõnu, erotomaan võib nautida tegelaste ihuelu iseärasusi ja romantik elada kaasa eksikombel valele neiule oma süütuse loovutava iirlasest katoliiklase Persse (mäherdune eesnimi!) McGarrigle’i ümbermaailmakihutamisele oma südamedaami kannul. Raamat väärib igati kuulumist «Varraku» ühtlaselt kõrge tasemega hoitud «Iirise» sarja.

Siiski - vaid paar pisiasja, mille puhul pärimine pole liiast, sest algupärand puudub käeulatusest. Esiteks, kuidas saavad meie kangelased Briti Lennuliinide teenuseid kasutades einestada Kagu-Prantsusmaa kohal 30 000 miili kõrgusel (lk. 140), kui reisilennukite staatiline lennulagi on pigem kolm kuni paarkümmend miili? Ja kust haaras toosama pentsiku nimega iirlane need 200 dollarit (mis New Yorgis on isegi ju loogilisem) (lk. 368), kui veidi varem ulatati talle 2 100-naelast rahatähte (mis New Yorgis on ju ka täiesti mõeldav) (lk. 362)? Neid pärimisi ärdagu küll võetagu norimisena. Võimalikele viperustele vaatamata suurepärased, haaravad, köitvad - jah, just meeliköitvad on see sõna - raamatud mõlemad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN KAPLINSKI

Sellest, miks indiaanlane läheb metsa tagasi.

Suhtumine: loomad räägivad prantsuse keelt

Johni ema oli olnud abenaki, isa iirlane. Ta oli käinud katoliku koolis ja ülikoolis, teeninud üle kümne aasta mereväes 6. laevastikus, olnud kalur, ettevõtja, insener. Kuni ta ühel päeval viskas ülikonna ja diplomaadikohvri prügikasti ja läks ära. Metsa, otsima teed tagasi selle maailma juurde, millest valgete tsivilisatsioon iseend ja teda oli ära lõiganud. Tal ei olnud kerge seda teha. Abenakid elasid Atlandi ookeani rannikul, kuhu valged jõudsid kõigepealt ja kus põlisrahvas on kõige enam assimileerunud. Kuid midagi on kõige kiuste ometi olemas - suhtumine. Religioosne suhtumine loodusse.

See suhtumine tähendab, et loodus, loomad, taimed, tuuled, veed ja kivid võivad inimesele asendada seda, mis kristlasele ja muslimile on pühakiri. Nii ei ole indiaanlasele traditsioon kunagi päriselt ja jäljetult kadunud. Traditsiooni ei hoia üksnes inimese mälu või paber, vaid seda hoiab loodus, hoiab mets. Ning mets on valmis selle, mida ta on hoidnud, inimesele jälle avaldama, kui aeg ja vaim on küps.

John oli lapsena kuulnud loomi rääkivat inglise ja prantsuse keeles. Ta ei osanud arvatagi, et nii ei saa ega tohi olla. Kui ta seda emale jutustas, oli ema ehmatanud, ja keelas tal sellest isale rääkida. Isa katoliiklus lubas tal küll uskuda leprecaunidesse, kuid mitte osata loomade keelt.

Tagasi metsa juurde

Siis viis elu ta metsast kaugele. Ta sai tuttavaks võõraste rahvastega, uskudega, naistega ja viinaga. Kuni ta kord tuli kodukanti, et õpetada kursustel navigatsiooni. Kuulajate hulgas oli ka üks ta ema poolt sugulane, kellega kohtumine tema elu muutis. Noor sugulane viis ta metsa, tõi ta tagasi metsa juurde. Sestsaadik on ta elanud maa- ja metsausus, kuulanud ja vaadanud kõike elavat, õppinud, mõtelnud ja mõtestanud kõike, viinud kokku kogetut, nähtut, loetut ja õpitut.

John on nüüd pensionil, selle kõrval on ta aga teadjamees, medecine man ja muidugi saunamees. Leilisaun on paljudele indiaanlastele olnud seda, mis kristlastele kirik: kõige olulisemate rituaalide, vaimse puhastumise paik. Ülikooli kampuses on selline väike leilisaun, sweat lodge indiaani kultuurikeskuse - The First Nations’ House of Learning juures ja seal käiakse nädalavahetusel vaimu ja ihu harimas.

Johni maausk on kogutud mitmest allikast. Midagi on ta õppinud oma vanematelt ja esivanematelt, midagi kristlastelt ja buddhistidelt, midagi Vaikse ookeani ranniku rahvastelt, midagi dakota-indiaanlastelt. Kõrvalt vaadates võib see tunduda kohutava religioosse segasalatina, kuid religioon ei ole kunagi olemas kõrvaltvaataja jaoks. Sünkretismis võiks süüdistada kõiki maailma religioone, sealhulgas kristlust, islamit ja buddhismi.

Ent seesolijale ei ole niisugusel mõistel tähendust, tema usk on tema koda, ta elab selles. Nii ka John ja tema mõttekaaslased. Usk ongi ju see, mis ühendab eri päritolu asjad, loob hajali tükkidest uue terviku. Usul on oma põhi või taust, millelt ta saab oma ühendava jõu. Juutidel oli see nende leping Jumalaga, kristlastel Jumala inimesekssaamine, buddhistidel Buddha valgustus. Johnil loodus, mets, maa. See on elav ja toimiv tervik, milles inimesel on oma koht, omad kohustused ja võimalused, kuid millega tal saab olla ka sügav religioosne, ilmutuslik side.

Kaitsevaim näitab end

Loodus võib inimesega rääkida märkide keeles, mida ei ole alati lihtne märgata ja mõista. Et looduse märke märgata, peab inimene end puhastama igapäevaelu tühjast-tähjast, astuma saginast kõrvale, olema mõned päevad omaette, loodusega silmitsi. Paastumine võib aidata, ka palve.

Erakluses muutuvad meeled ergemaks ja varem või hiljem saab ta vastuse, midagi ilmutatakse talle. Ta peab valmis olema, panema tähele kõike, mida näeb ja kuuleb.

Nii tegid omal ajal ja teevad nüüdki paljud põlisameeriklased: noor inimene läheb üksi metsa, paastub ja ootab ilmutust, nägemust. Ta on neli päeva söömata-joomata ja selle aja sees näitab end talle ta tulevane kaitsevaim.

John ei ole selle vision questi asjas maksimalist. Formaalsustest - rangest paastumisest ja neljast päevast - olulisem on inimese valmisolek. Inimesed on väga erinevad. Nagu muiste oli igal oma kaitsevaim, oma nägemus, nii on ka nüüd. Loodus, Maa, Taevas kõnelevad igaühega omamoodi. Et seda kõnet kuulda, peab tundma ja usaldama iseend. Enda usaldamine ja enda leidmine on usus kõige olulisemaid asju.

Nagu iga inimene on isesugune, on ka looduses igasugu jõudusid ja olevusi. John väidab kategooriliselt, et Ameerika pärismaalaste algse arusaamise järgi ei ole looduses olemas täielikku kurjust.

Kujutluse kuradist tõid Ameerikasse valged, loodusele ja looduses elavale inimesele on see võõras. Metsas ja vees võib olla olevusi, kes teevad palju paha ja kurja, kuid nendegagi tuleb osata kuidagiviisi läbi saada. Kuigi see ei ole alati kerge ja vahel ei õnnestu. Kuid looduses ei ole kohta, kuhu saab midagi «ära» visata, minema ajada.

Neli püha taime ja looma ning piibusuits

Johni maausk tunneb nelja püha taime - need on tubakas, elupuu, mingi puju ja mingi lõhnheina või maarjaheina lähedane kõrreline. Seda kutsutakse maa karvadeks. Eks meie maarjahein ole ka kunagi olnud maaema-hein, Maarja langeb maarahva maausus maaemaga kokku, astub tema asemele.

Põhjaameeriklaste maarjahein - sweetgrass pidi häid vaime kohale kutsuma.

Neli püha looma on karu, kotkas, kobras ja ondatra. Karul on kõige suurem vägi. Kotkas käib kõige kõrgemal, kõige ligemal taevale. Kobras on suur meister ja ondatra tõi aegade alguses ürgmere põhjast välja suutäie mulda, millest sai maa.

John on dakota traditsioonilises usuhierarhias piibu hoidja, mis on väga oluline asi. Piibusuitsus saavad inimese abil kokku kaks vägevat, taevas ja maa, piibusuitsetamine oli enamikule pärisameeriklastele seda, mis kristlastele armulaud, euharistia, osasaamine pühadusest, teine keskne rituaal leilisauna kõrval.

Kontrakultuur: panindianism

Antropoloogia vaatekohast esindab John seda, mida nimetatakse panindianismiks, tekkivaks kontrakultuuriks, mis püüab ühendada kõiki neid, keda meie valged oleme kutsunud Ameerika indiaanlasteks. Eriti tugev on panindiaani liikumine noorema põlvkonna hulgas, kes on juba ühe või mõlema jalaga valgete kultuuris ja püüavad siiski püsida iseendana.

Osa vanemaid inimesi, kes on veel säilitanud traditsiooni, suhtuvad panindianismi tõrjuvalt-sarkastiliselt. Nad leiavad, et Põhja-Ameerika põlisrahvad on sama erinevad kui Aasia või Euroopa omad. Kujutelm nende ühisest kultuurist või religioonist on vägivaldne.

Omast kohast on neil õigus, õigus on aga ka Johnil ja neil, kes mõtlevad ja tunnevad nagu tema. Religioon sünnib seal, kus inimeste igatsus puutub kokku millegagi, mis tuleb väljastpoolt, nimetame seda siis ilmutuseks või kuidagi teisiti. See igatsus on pärisameeriklastel kindlasti olemas ja vanad traditsioonilised usuvormid ei suuda seda enam rahuldada.

Nii sünnibki nendest ja nende asemele midagi muud. Ta sünnib muidugi Põhja-Ameerika valitseva kultuuri taustal, sellelt laenates ja sellega opositsioonis olles.

Nii on panindianism üks Põhja-Ameerika mitmest kontrakultuurist. Huvitav on see, et tal on külgetõmmet ka paljudele uus-ameeriklastele, keda vanad usu ja elu vormid samuti ei rahulda. Panindianism räägib keeles, mis ei ole võõras neile, kes on puutunud kokku rohelise maailmavaate ja New Age’iga.

Diplomaadikohver prügikasti

Ma ise võrdleksin panindianismi Hiina taoismiga, mis samamoodi lähtus põlistest, osalt ilmselt kohalike loodusrahvaste metsakultuuri traditsioonidest ja oli opositsioonis valitseva riigiideoloogia - konfutsiaanlusega. Vastandina üliharitusele ja rafineeritusele kuulutas taoism rohmakust, metsikust ja looduslähedust.

Hiinas oli ta lahutamatu osa kultuuri tervikust, viljastades kunste, filosoofiat, teadust ja elutarkust. Kas saab ka indiaani vana tarkus uues kuues selliseks oluliseks osaks Ameerika kultuurist? Kes oskab seda öelda.

Usun aga, et Johni-taolisi on Ühendriikide ja Kanada ülikoolides, mereväes, kompaniides ja asutustes palju. Ja paljud neist teevad nagu tema - heidavad oma ülikonna ja diplomaadikohvri prügikasti ja alustavad uut elu esiisade ja looduse õpetuste järgi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SVEN KIVISILDNIK

Jüri Ehlvest. «Tarvilik film jõuludeks!» («The Doom Generationi» arvustus). «Postimees» 13. detsember 1996.

Hoiatus! Kõik alljärgnevad ebaeetilisused, julmused ja roppused pärinevad kirjutisest «Tarvilik film jõuludeks!» ja filmist «The Doom Generation», autor ei ole neid välja mõelnud.

Halvasti tehtud kunst ja selle küüniline reklaam on ajakirjanduses igapäevased nähtused, Eelvesti kirjatöö ei ole mingi erand, kui mitte arvestada selle taevakõrgust kirjanduslikku kvaliteeti.

Eelvest on keeruline kirjanik ja tema raamatute lahti kräkkimine on raskendatud allikate hajususe tõttu. Eelvesti meetod on aga üks, kirjutab ta siis romaani, novelli või filmitutvustust. «Tarvilik film jõuludeks!» on lihtsalt skeemiks taandatav, sest allikas on seekord ainult üks film, mitte pundar ketserite unustatud kirjatöid, isiklikke kogemusi ja küsitavaid keelefilosoofilisi seisukohti.

Alljärgnev on Eelvesti kirjandusliku meetodi paljastus.

Lolli lugeja peetimine

Eelvesti kõige tavalisem kirjanduslik võte on nali. Pahatahtlik nali ebakompetentse lugeja arvel. Tavapärases filmikirjutise vormis puistab Eelvest konventsionaalse teksti hulka esimesel pilgul süütuna näivaid lauseid.

Kirjutise avalõigu lõpulaused: Levivad kuuldused, et see jõuab jõulude ajal ka kinodesse. Jõulude ajal sellepärast, et film on Jeesusest.

Lugeja ei ole filmi näinud ja ta lepib sellega, et Araki on loonud linateose Jeesusest ning see sobib jõulude ajal koguperefilmina tarvitada. Jeesusest on filmis tõesti korra juttu, Sinine küsib Valgelt pärast vahekorda, miks tal on Jeesus peenisele tätoveeritud. Kahel põhjusel, vastab Valge. Esiteks sellepärast et ma tahan, et kogu maailm teda kummardaks ja teiseks sellepärast, et mulle meeldib, kui inimesed ütlevad: Jeesus sisenes minusse.

Selline on tüüpiline Eelvesti nali, mis saab võimalikuks tänu sellele, et tekst on väliselt tavapärasele ebameeldivalt lähedal ja kõne all on midagi muud kui tavaellu puutuvad küsimused.

Eelvestil jätkub jultumust sama nalja halastamatult ekspluateerida, sest ega keegi niikuinii midagi aru ei saa. Hiljem kirjutab ta kulgurist, mis püsib teel sama kindlalt kui Jeesus Sinise sees.

Vale kontekst

Eelvest mõtleb siiski ka publikule, ta on ette näinud võimaluse, et keegi ikkagi on filmi/allikaga tuttav. Nende inimeste alandamiseks kasutab Eelvest vale konteksti meetodit.

Arvutimängu järgi tehtud filmi asetab Eelvest südamerahuga filmikunsti klassika ja kristlike viimsepäeva tõdede konteksti ning toodab ühe mõttetu väite teise järel. Tuum on tõesti mingi viimsepäeva atribuut, kuid filmis viimset päeva ei ole. «Tuum Tshenereishn» on lihtsalt Tuumi nimelise mängu rahvapärane ekraaniversioon.

Olgem täpsed, Araki kujutab Tuumi võrgus, kus mängijaid eristavad värvid. Siin ei ole midagi tegemist Tarrantiino koertefilmiga, veel vähem «Neitsherel Poon Killersiga», mis Eelvesti väitel saab kõige mõnusamalt ära.

Ei saa ära, sellepärast, et Tuumis ei mängita heade filmide, vaid masina poolt juhitavate pahade vastu. «Tuum Tshenereishnis» on küll häid kohti, kuid läbikomponeeritud filmist pole põhjust rääkida. Lõpp, mis kujutab mängijate jõudmist salatasandile, natside hävitamist ning Punase mängija väljalangemist, on küll mänguloogika järgi korrektne, kuid filmiliselt hädine.

Purger maailma asemel

Eelvest ei saa apokalüpsisest üle ega ümber, viimsepäeva tõed on tal kiired tulema. Kogu argumentatsioon on aga korduv purgeriarve kuus taala kuuskend kuus senti. Pole selles mingit maailmalõppu, numeroloogiat, uut ega vana testamenti.

Mängumaailma on lihtsalt tehtud viga ja kanditud sinna tükk tavalist purgerimüügi strateegiat. Kui me läheme Turu tänavale aadressil 6a, leiame me purgerimüügikoha, mille aknaid ehivad kolm järjestikust ja silmapaistvalt suurt kuut. 666 mäktoonaldsi aknal on tunduvalt painavam kui filmis. Ometi ei räägi keegi tegelikkuses maailmalõpust ja viimsestpäevast. Pole ju purgeriallahindlus lõpp mitte maailmale, vaid konkureerivatele purgerimüüjatele.

Seegi lõpp pole kuigi kindel.

Eelvest piirab oma teostes sageli silmapiiri nii väikeseks kui võimalik, ometi ei saa keegi temast aru, sest lugeja silmapiir on üldjuhul purgerist pisem. Ja nii tuleb neil leppida arutute väidete ja totrate kommentaaridega. Eelvesti tekst on nii tihe, et pole võimalik kõiki tema kuritarvitusi, tõemoonutusi ja muid üleastumisi paljastada. Ta on ikkagi oma ala meister.

Heteroseksuaalne film?

See, et Eelvest püüab meid koos Arakiga uskuma panna, et tegemist on heteroseksuaalse filmiga, on tüüpiline pooltõde. Pooltõde eelvest armastab. Heteroseksuaalsusest Araki filmi puhul rääkida pole just vale, aga kohe peab täpsustama, et aktsent on ainult ühel heteroseksualismi vormil. Masturbatsioonil.

Sest nii masturbeeriva Punase kui Valge vaateväljas on küll Sinine, seega vastassooline, aga samal ajal ka samasooline. Seega võib tegemist olla ikkagi homoerootikaga, eriti kui arvestada, et hiljem annab Sinise sõrm meile küllalt kindla viite Punase ja Valge perverssest vahekorrast.

Ei salga ju Eelvestki, et Punane kastreeritakse salatasandil kui homo. Kõige kaunim kunstiline elamus Araki filmis on see koht, kus ühel purgerimüüjal käsi küljest ära lastakse. Käetu lamab tänaval. Otsib oma kätt ja kisendab: Kus sa oled mu kallis. On tõesti heteroseksuaalselt tõlgendatav pilt, igatahes ainus veenev plaan kogu filmis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MÄRT MATIS LILL

Musica Antiqua Köln tuleb Eestisse.

Ei ole just palju selliseid kultuurivaldkondi, mille säravaimatest esindajatest enamik oleks Eestit külastanud. Üheks erandiks on vanamuusika - eesti kontserdisaalides on viimase viie-kuue aasta jooksul üles astunud suurem osa maailma vanamuusikatippudest. Lähipäevadel lisandub neile veel ühe arvestatava nimena saksa ansambel Musica Antiqua Köln.

Ansambel tuli kokku viiulimängija Reinhard Goebeli initsiatiivil 1973. aastal Kölnis, eesmärgiga esitada barokiaja kammermuusikat autentsetel instrumentidel. Hiljem suurendas Goebel ansambli koosseisu kammerorkestri mõõtmeteni. Tänaseks on Musica Antiqua Köln kujunenud üheks hinnatuimaks barokkmuusika kollektiiviks, ansambli nime seostatakse pea iga autoriteetsema vanamuusika esinemispaiga ja festivaliga. 80ndatel plaadistas MAK mitmeid barokiajastu tuntumaid teoseid, põhjustades oma tõlgendustega rohkesti poleemikat. Näiteks Bachi Brandenburgi kontsertide helikiirusele lähenevad tempod panid osa kuulajaskonnast kahvatuma, teine osa nautis seda aga põnevusega. Paljud hindavad just ansambli erakordset virtuoossust ja ka seda, et ta on valmis riskeerima.

Originaalsus ei ole aga ansamblile eesmärk omaette. Goebeli sõnul huvitab teda teadlik lähenemine, mis rajaneb oluliselt teoreetilisele eeltööle, suutes samal ajal paeluda iga kuulajat. MAKi tõlgendusi ilmestab nii ajalooline teadlikkus kui esituse värskus. Goebeli interpretatsioonid on seetõttu olnud tõsiseks väljakutseks vanamuusikutest establishmentile.

MAK on esitanud palju ka unustusse vajunud barokiaja heliloojate teoseid. Goebeli sõnul on paljud heliloojad jäänud teenimatult «Suurte» varju, eriti puudutab see Johann Sebastian Bachi kaasaegseid. MAK on 90ndatel plaadistanud rohkesti laiemale kuulajaskonnale tundmatumate heliloojate teoseid. Need CDd on võitnud mitmeid prestiizhikaid auhindu ning neid on saatnud ka hämmastav müügiedu. 1993. aastal välja tulnud Heinicheni «Dresden Concerti» võitis koguni viis autoriteetset heliplaadiauhinda. Selle suur müügiedu põhjustas ka olulisi muudatusi MAKi plaadifirma Deutsche Grammophoni müügipoliitikas. Sinnamaani rohkem süvamuusika hittidele oma müügistrateegia rajanud Deutsche Grammophon otsustas sealtmaalt hakata tegema palju suuremaid panuseid vähem tuntud heliloojate plaadistustele.

Muusikateadlase ja virtuoosi karjäärid ühendanud Reinhard Goebelit tabas 1990ndal aastal tõsine löök, kui ta sõrmelihase liigutamishäirete tõttu ei saanud enam oma sõrmestuskätt kasutada. Goebel otsustas siis õppida mängima teise käega, mis tähendas praktiliselt uut algust: Ma tõmbasin iga päev kaheksa tundi lahtiseid keeli, nagu väike laps. Nüüd mängin ma juba ansamblis teist viiulit. Goebeli sõnul andis uus algus talle hinnalise kogemuse, kuigi see ei olnud kerge. Kui aga ka teise käega peaks midagi juhtuma, lubab Goebel õppida mängima kasvõi jalgadega.

Eestis esitavad Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel Telemanni muusikat, kontsert Tartus toimub 10. jaanuaril kell 19 ülikooli aulas, kontsert Tallinnas 11. jaanuaril kell 19 Estonia Kontserdisaalis.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997