Peipsi-äärse Kallaste linna tänavaaukude lompides sillerdas teisipäeval päike. Babuljad patseerisid poe vahet, sekka sattus mees, kes viibis alles olnud nädalavahetuses või juba saabuvas nädalavahetuses. Uus linnapea Viktor Nukka loodab nadivõitu tööhõivet suurendada traditsioonilise vene keedusuhkru, kuivatatud tindi ja suurima projektina hiiglasliku sibulapõllu toel, kirjutab Nils Niitra.
Kohaliku lasteaia ühes tiivas asuva linnavalitsuse ees pahvis sigaretti Viktor Nukka, kes vahetas sügisel linnapea ametis välja Eesti meedias grandioossete linnalammutuslike ja -ehituslike kavadega silma paistnud Jaak Üpruse. Lammutati kõvasti, aga ehitati sama hästi kui mitte midagi.
Tuhande elanikuga Kallaste on linn, kus eelmisse volikokku jõudsid asendusliikmetena lõpuks inimesed, kes said valimistel kolm häält.
Nukka ei luba Vene oligarhide hiigelinvesteeringuid nagu Üprus. «Oleme jõudnud nüüd siis oma arengus aastakümnete tagusesse aega ja kui 1980. aastate lõpus alustati suhkruvatist, siis miks ei võiks meie siin alustada suhkru keetmisest,» arutles ta.
Kui Kallastel oli veebruari lõpus traditsiooniline karakatitsate (uppumatu sõiduk, mida Peipsi kalurid kasutavad järvejääl sõitmiseks – toim) väljanäitus, lasi Nukka kohalikel naistel ürituseks keeta esimesed 30 kilogrammi traditsioonilist vene keedusuhkrut.
Üsna pea selgus, et eestlastele pigem kommi meenutav keedusuhkur kadus lettidelt nagu soe sai. Kohe keedetakse uus laar.
«Hakkasime mõtlema, et mida nüüd edasi teha, ja otsustasime, et laatadel ja hansapäevadel võiks olla oma lett, kus on sibul, kala ja suhkur ehk eluks vajalikud komponendid,» lausus linnapea.
Esialgu vaaritavad linnale keedusuhkrut kolm kohalikku naist, ja kui palju linn neile maksab, seda Nukka ei ütle.
Aga linnapeal on kavas teha korda vana kutsekooli suur köök ning viia kaup ehk koguni Tallinna ja miks mitte ka Ida-Viru kauplustesse, kust sealsed venelased seda teekõrvaseks ja eestlased kommi pähe ostaksid.
Vene keedusuhkur on asi, mida venelased on valmistanud iidamast-aadamast. Kõige lihtsam variant on keeta ja segada suhkrut ja piima.
Kui keeta suhkur kõvemaks, pannakse see teejoomise ajaks põske. Lonksatakse igasuguseid taimeteesid (must tee oli vanausuliste seas vanasti üldse keelatud!) ja suhkrutükk sulab vaikselt suus.
Võib keeta ka pehmemat suhkrut, mis meenutab šerbetti. Seda hammustatakse teelonksu peale nagu kommi.
Perekonniti on keedusuhkru valmistamisel oma traditsioonid, mõni lisab suhkrule ja piimale muna, mõni võid, mõni mooniseemneid või kakaopulbrit, teine kasutab aga piima asemel hoopis koort.
Eestlastele vene filmidest tuttav alustassilt joomine ei ole Peipsi-äärses vanausuliste piirkonnas midagi võõrast, iseäranis siis, kui peres on samovar.
Samovaris on tee oi-oi kui kuum. Kuum tee valatakse tavalisse tassi ja sealt siis alustassile, kus see kiiresti joodavaks jahtub.
Linnapea tahab hakata ka Peipsi tinti müügiks kuivatama ja traditsioonilist Kallaste leiba küpsetama.
Nukka annab endale aru, et ainult suhkrukeetmine pole mingi äri. «Aga kui teeme erinevaid tooteid ja koostöös ümbritsevate valdadega, siis on tegu juba mingisuguse sissetuleku ja võimalusega ka ennast reklaamida,» selgitas ta.
Suhkrukeetmine on väike projekt võrreldes Nukka plaaniga rajada 86 hektarile sibulapark, kus kasvatataks mahesibulat.
Sibulakasvatuse mõistes hiigelpõld annaks juba 23 inimesele püsivat tööd alates kasvatusest ja lõpetades kuivatamise, hoiustamise ja müügiga.
«Mine katsu osta praegu siitkandist sibulat, aga samal ajal on meil maad tohutult üle,» lausus Nukka.
Linna servas kasvavast suurest võsast on saag juba üle käinud ja linnapea loodab projektiraha toel juba tänavu adra maasse lüüa.
Praegu on Kallaste ainus arvestatav tööandja üks kalandusettevõte. Ametlikke töötuid on poolsada. Nukka tunnistas, et paljud töötuks jäänud pöörduvadki kõigepealt omavalitsuse, mitte töötukassa poole.
«Miks ei võiks omavalitsus praegu siin probleemi lahendamist koordineerida,» lisas Nukka. «Aitame inimestel töö käima lükata. Praegu on veel stressihooaeg ja inimesed ei julge ettevõtlusega ise alustada, vaja on julgustamist.»
Töötukassa teenuste osakonna juhataja Kadri Lühiste sõnul jääb vähemaks omavalitsusi, mille juhid arvavad, et töötutega tegelemine on üksnes riigi ja töötukassa asi.
«Näiteks Loksal teeme seoses laevatehase suurkoondamisega koostööd sealse linnavalitsusega, mis on andnud meile tasuta kasutamiseks oma ruume ja on väga aktiivne inimeste teavitamisel,» lausus ta.
Kallaste näitel on kohalikel omavalitsustel Lühiste kinnitusel töötukassast märgatavalt parem ülevaade sellest, millist tööd saaks kohapeal teha.
«Meie ei loo kohapeal ise töökohti, küll aga võiks tekitada uusi töökohti omavalitsuse töötajate head mõtted ja kohalikud traditsioonid,» märkis töötukassa osakonnajuhataja.