Magav Tiiger Tartust, Ajalooline tegelane, keda ei leia teatmeteostest

KAIDO JAANSON

Foto AJALOOARHIIVIST

Maailma teaduskirjandusse ilmus Aleksander Kesküla alles 1950. aastate lõpul.

21-aastane Tartu ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane Aleksander Kesküla.

Magav Tiiger Tartust. Nii pealkirjastas Shveitsi ajalooprofessor Adolf Gasser 1964. aastal mälestusteartikli oma sõbrast eestlasest Aleksander Keskülast. 81-aastane Kesküla oli surnud aasta varem Shveitsist kaugel, veelgi kaugemal aga kodumaast, kus ta oli viimati olnud 1907. aastal. Aleksander Kesküla suri Hispaanias.

Kes ta oli

Aleksander Eduard Kesküla (1882-1963), Märdi ja Leenu poeg, sündis Liivimaa kubermangus Tartumaal Saadjärve vallas vana kalendri järgi 9. märtsil 1882 (ukj 21. märtsil). Seega 115 aastat tagasi. Ta oli talupoja seisusest, luteri usku, Tartu Maarja koguduse liige. Tema isa oli riigiametnik, vanaisa, keda ta väga armastas, aga baltisakslaste ässitusel Siberisse saadetud.

4. juunil 1903 lõpetas Kesküla Jurjevi Gümnaasiumi. Sama aasta 3. septembril astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mida ta aga kunagi ei lõpetanud.

8. augustil 1907 kirjutas ta rektori nimele avalduse, milles palus väljastada oma dokumendid, sest soovis 1905. aastal katkenud õpinguid jätkata mujal. Seejärel pühkis ta oma saabastelt igaveseks Eestimaa tolmu.

1908. aastal lahkus ta ka Venemaalt ja jätkas oma õpinguid Berliini ja Shveitsi ülikoolides.

Kesküla oli Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise üks rajajaid, Tammsaare «Tõe ja õiguse» III köites revolutsionäär Kröösuse (III trükk, Tallinn, 1968, lk. 123-128) prototüüp. See ongi kõik, mis temast Eestimaale maha jäi. Kuid kindel on, et 1905.-1907. aasta sündmustest Eestis tõepärast pilti ei saa, kui Keskülat ei nimeta.

Mida temast lugeda

Ei taha hakata kordama seda, mida juba Keskülast kirjutanud olen. Nimelt ilmus mul 1990. aastal temast artikkel «See kummaline eestlane» «Loomingus» (nr. 7, lk. 956-973). Aasta hiljem avaldasid «Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised» (Ühiskonnateadused, 40. kd., nr. 1, lk. 28-37) Olavi Arensi uurimuse samast mehest. Mõlemast tööst leiab huviline lugeja küllaldaselt viiteid ka kirjandusele, kust ta võiks Keskülast veelgi rohkem teada saada. Pealegi nüüd kordustrükina taas eesti lugejale kättesaadav Ferdinand Kulli «Esimesi Eesti diplomaate». See on teos, mis omal ajal esimesena mind Kesküla elu ja tegevust uurima ärgitas.

Kesküla mõte

Resümeerin siin ainult, et Esimese maailmasõja algul oli Kesküla see, kes juhtis Saksa Berni suursaadiku Gisbert von Rombergi kaudu keiserliku Saksamaa tähelepanu Vladimir Iljitsh Leninile kui poliitikategelasele, kes Venemaal võimule saades oleks valmis ja võimeline Saksamaaga separaatrahu sõlmima.

Tema soovitusi kuulda võttes suunasid sakslased 1915. aasta sügisest peale selle raha, mida nad kasutasid Tsaari-Venemaa valitsusvastase liikumise toetamiseks, kui mitte kõik, siis enamikus Lenini organisatsioonile ja saatsid ta 1917. aastal kähku Venemaale tagasi.

Nõnda tegutsedes ei lähtunud Kesküla ei bolshevike- ega Saksamaa-sõbralikkusest. Olnud ise bolshevikega tihedalt seotud, oli Kesküla veendunud, et võimule saanult laostavad ja nõrgestavad nood Venemaad niivõrd, et selle äärealade väikerahvastel tekib võimalus Venemaast lahku lüüa.

Seejuures ei pooldanud Kesküla Eesti täielikku iseseisvust, ehkki teda mõnikord on nimetatud sellise idee esmaesitajaks.

Keskülale meeldis ühendada Eesti Rootsiga. Põhja-Euroopasse võinuks kujuneda midagi Läänemere-äärsete väikeriikide föderatsiooni taolist.

1963. aastal sedastas Fritz Fischer, Lääne-Saksamaa üks prominentsemaid ajaloolasi, et bolshevike võimeid hinnates Kesküla siiski eksis. Näete, kui võimas on NSV Liit. Kuid just siis oli selle võimsuse tipp ja algas langus. Tänapäeval võime öelda, et õigus oli ometi Keskülal. Keskülal, kes suri samal 1963. aastal veendumuses, et ükskord see «liit» laguneb.

Kesküla ja «Minu Leninid»

Maailma teaduskirjandusse ilmus Kesküla 1950. aastate lõpul. Lääne teadlased panid siis imeks, et Kesküla nime polnud leida eesti teatmeteostest.

Olukord pole suurt parem ka praegu. Tõenäoliselt hakkab ta laiemalt eestlase (ja võibolla mitte ainult eestlase) teadvusse imbuma esmalt kunsti kaudu. Ma ei oska öelda, on Kesküla Hardi Volmeri peatselt valmiva absurdifilmi «Minu Leninid» peategelane või ei, kuid ilma Kesküla kui ajaloolise tegelaseta poleks võimalik olnud sellise linateosega maha saada. Selle filmi esimesi samme saatnud idee lähetada maailma ka dokumentaalfilm Aleksander Keskülast ootab aga alles realiseerimist.

Kesküla jaOlavi Arens

Oletada võib, et selline film pakuks rahvusvahelist huvi nii SRÜ maades, Skandinaavias kui ka maailmas üldse. Lisaks Keskülast säilinud dokumentaalsele materjalile oleks võimalik muuta see film «liikuvaks» omaaegsete dokumentaalkaadritega Esimese maailmasõja aegsetest ja järgsetest sündmustest. Nii näiteks oli bolshevike ja keiserliku Saksamaa vahelise Bresti rahu, selle Kesküla ajaloolise saavutuse allakirjutamine esimene filmitud diplomaatiline akt maailma ajaloos üldse.

Sama suure huviga ootan, millal lõpuks ilmub Olavi Arensi monograafia Keskülast, kelle tegevust ta, tõsi, muude tööde kõrval, on uurinud juba aastaid, olles nüüd kindlasti ammu erudeerituim teadlane selles valdkonnas. Üks põhjusi, mis ei laskvat aga joont alla tõmmata, olevat see, et ikka ja jälle sattuvat ta maailma arhiivides uutele materjalidele Keskülast…

Asi ei piirdu üksnes arhiividega. Veel on elus inimesi, kes on lävinud Aleksander Keskülaga. Nagu näiteks USA üks prominentsemaid politolooge Juan J. Linz, kes ei jäta kasutamata võimalust, et sellest eestlastele, keda ta teaduskonverentsidel kohtab, rääkida. Nagu ma aru olen saanud, oli Kesküla tema koduõpetaja. «Ta oli erakorraline isiksus ja mul on temast head mälestused. Tema tutvustas mind Põhjamaade kui tervikuga ja eriti Eestiga. Ta rääkis mulle palju rahvuseeposest «Kalevipoeg»», kirjutas Linz kirjas, mille ta lähetas 1991. aasta 17. juunil Tartusse.

Naistest tema elus

Ferdinand Kull oma «esimestes Eesti diplomaatides» vihjas võluvale eesti daamile, kes Esimese maailmasõja aegu Rootsi pealinnas liikuvate kuulduste järgi seisnud USA saadikuga väga heas vahekorras ja kelle veetlus omal ajal juba preilina Tartus kaks kangemat eesti meest põhjalikult tülli pidi ajama. «Kummalist eestlast» kirjutades kahtlustasin, et see võis olla Hella Wuolijoki. Nüüd tean, et see oli hoopis tema noorem õde Salme, tollal 16-aastane plika, nagu Wuolijoe mälestustest (Nuoruuteni kahdessa maassa, 1986, lk. 488-491) lugeda võib. Naine, kes iseseisva märksõnana miskipärast ei jõudnud isegi mitte ENE lehekülgedele, kuigi oleks seda võibolla siis väärinud, ja nüüd vaevalt enam kuhugi jõuab. 1920. aastal läks ta Kominterni esindaja ja organisaatorina Inglismaale, kus aitas moodustada Suurbritannia Kommunistliku Partei, mille ühe asutaja, hindu Rajani Palme Duttiga ta ka abiellus. Salme suri aasta pärast Kesküla.

Kass, mis Jaan Tõnissoni ja Aleksander Kesküla vahelt sajandi algul läbi oli jooksnud, oli nõnda suur ja must olnud, et koostööst ei tulnud midagi välja ka siis, kui nad 1918. aasta algul Stockholmis korraks kohtusid. Asi oli seda traagilisem, et just need mõlemad mehed esindasid tollal eesti välispoliitilises mõttes Skandinaavia suunda kindlamini ja rohkem kui keegi muu. Siin ei jää üle midagi muud, kui August Jakobsonilt sõnu laenates ohata «Igavesed eestlased!».

Oh neid Aleksandreid!

Teise naise puhul nii kaugele ei ole vaja minna, pigem vastupidi, temaga seoses pöördume just tagasi koju Tartusse. Nimelt kommenteerisin ma 1990. aastal joonealuses märkuses Marta Lepa (keda eesti kultuurilugu tunneb ta Sophia Vardi ja Maarda Utustena, sellena oli ta üks taarausuliikumise algatajaid ja arendajaid) iseloomustust Keskülale, et tolle nõrkus olnud puhtad küüned ja seepärast maganud ta sagedasti võõraski sängis kinnastega. Kahtlustasin, kust Marta seda teadis… ning viitasin seejuures 1907. aastale ja Terijoele…

Nüüd tean, et see võis nii olla ka sängis, mis oli Tartus. Majas, milles on elanud vähemalt veel üks Aleksander. Tema elab seal praegugi ja sai äsja 50-aastaseks. Aleksander Müller nimelt. Selles majas on elanud ka Karl-Martin Sinijärv. Ainult et Müller ja Sinijärv on elanud esimesel, Lepp ja Kesküla teisel korrusel.

Kuid üle kõige intrigeerib mind küsimus, kas ja kui, siis kuidas on kohtunud Aleksander Kesküla ja Mihhail Grusenberg. Alias legendaarne Borodin (muide, Hella Wuolijoe õe Salme Murriku lähedane tuttav), kes Kominterni esindajana Hiinas konsulteeris 1920. aastate alul Rahvusliku Rahvapartei ehk Guomindangi liidrit Sun Zhongshani (keda meie vanem põlvkond tunneb rohkem nimevormi Sun Jatsen järgi) ja kujundas Guomindangi kommunistlike mallide kohaselt.

Laialt levinud versiooni järgi oli tema ka see, kes kirjutas 1925. aastal Suni nn. surmaeelse läkituse NSV Liidu juhtkonnale, milles too nagu väljendanud lootust, et sõltumatu hiina läheb koos viimasega vastu inimkonna helgele tulevikule. Saanud hiljem Stalini nõuandjaks Hiina küsimustes, lõppes Borodini karjäär sellega, et 1949. aastal, kui Mao Zedong Hiinas võimule tuli, laskis «isake» ta kinni panna. Siberi vangilaagris, lähemal taas Hiinale, Borodin kaks aastat hiljem surigi.

Olnud esialgu Leedu Juuditöölisliidu liige, oli Mihhail Markovitsh Grusenberg 1903. aastal ühinenud bolshevikega. Aastail 1905-1906 oli ta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Riia Komitee sekretär. See oli aeg, mil Kesküla juhtis VSDTP Põhja-Liivimaa organisatsiooni ning liikus pidevalt Tartu ja Riia vahet. Läti materjalideni ei ole ükski Kesküla-uurija aga veel jõudnudki.

Uurida ja avastada on veel küllalt.