Kari Käsper: ajateenistuse tegelik hind

Kohustusliku kaitseväeteenistusega seonduvas ühiskondlikus debatis on palju retoorikat ja emotsioone, ent mitte kuigi palju ratsionaalseid argumente. Seda ilmselt põhjusel, et ajateenistuse kaitseks on neid vähe. Samas ei julgeta sageli kohustusliku teenistuse vastu oma arvamust avaldada hirmus, et anonüümsed kommentaatorid sildistavad autori sellisel juhul riigireeturiks, memmepojaks või veel muuks.

Kahuriliha jäägu minevikku

Riigikaitse mõttes on tänapäeva ja tuleviku sõjaliste konfliktide hulgas vähe olukordi, mis nõuaksid madala professionaalsusega massiarmeed, nn kahuriliha. Ka igasugune vastupanuliikumine nõuab pigem vähest arvu efektiivselt tegutsevaid ja kõrgelt treenitud üksuseid, ühe näitena võib tuua kasvõi Talibani võitlejate vastupanu Ameerika Ühendriikide vägedele.

Sõjaväes kehtiv distsipliin ja vabaduste piiramine ei sobi kaugeltki kõigile ning sellel on kahtlemata noortele meestele psühholoogiline mõju, mis võib ka mõne täisväärtusliku elu rikkuda. Enesetapud sõjaväeteenistuse käigus on kahjuks reaalsus.

Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist soovitakse elimineerida kõigis valdkondades, paraku ei kuulu kohustuslik kaitseväeteenistus nende hulka. See seni sallitud diskrimineerimine võiks ju samuti lõppeda. Samuti võib ette heita asendusteenistuse pikemat kestvust võrreldes ajateenistusega.

Rikkus tuleb aeglasemalt

Praeguse majanduslanguse tingimustes on ehk kõige mõjukam argument see, et kohustuslik kaitseväeteenistus mõjutab otseselt meie majanduse konkurentsivõimet ning selle kaotamine aitaks meie elujärjel paraneda.

Siin ei piisa ebaefektiivsele ja riigikaitselises mõttes teisejärgulisele ajateenistusele kuluvate summade võrdlemisest professionaalsele armeele tehtavate kulutustega (2 protsenti SKTst on kaitsekulutused igal juhul ning seda saaks palju tulemuslikumalt kasutada – professionaalide treenimiseks ning tipptehnoloogia ostmiseks).

Tegelik ja palju olulisem, ent määratlematum majanduslik kahju kogu ühiskonnale on noorte meeste arv, kelle riik vägisi üheksaks kuuks tööjõuturult eemaldab. Meie majanduskriisi üks põhjus on kindlasti ka pidev tööjõupuudus, eriti kõrgelt haritud noorte osas, mis ei lase meie majandusel areneda. See hind on ilmselt üpris soolane.

Kas ei oleks seega aeg lõpetada pseudopatriotism ning teha tõeliselt isamaaline otsus – loobuda meilt kõigilt nii suurt hinda nõudvast, ent meile nii vähe pakkuvast ajateenistusest?

Üleminekuperioodil võiks aga asendusteenistuse pikkuse muuta ajateenistusega samaväärseks ning asendusteenistusena võtta arvesse ka vabatahtlikku tööd kolmandas sektoris.