Ka Ameerikas on siin-seal sümboleid ühest kadunud riikide ühendusest – sümboleid, mis meie lõunaosariiklastele siiamaani haiget teevad. Ja samamoodi nagu Eestis, armastavad ka USAs mõned inimesed igal aastal rituaalselt koguneda ja mineviku üle kibestunud mõtteid vahetada. Selline möödaniku taganutt paistab olevat rahvusvaheliselt levinud hobi. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | apolit
to ma paneksin: hull peast, kas sa kujutad ette ka, miuke mäsu seal iga jumala päev toimuks? Eestlas...
waatleja
nojah, seda situatsiooni on ühel võõramaalasel üsna raske hoomata. Natuke tuletab meelde palju kirje...
|
|
Tallinna pronkssõduri ümber käiva eestikeelse debati peamine märksõna võiks olla «kangelane». Tundub, et paljud eestlased otsivad meeleheitlikult endale sobivaid iidoleid ajaloost. Ka neist aegadest, mis inimese hinge proovile panid – Hitleri, Stalini, Roosevelti ja Mussolini aegadest. Sõjast, mida Ameerikasse eluga tagasi jõudnud mehed kutsusid hüüdnimega «Suur».«Süüdi mulje põhjal» USA on enda jaoks ümber kirjutanud nii mõnegi osa Teise maailmasõja ajaloost. Näiteks moraalsed küsimused Jaapanile visatud tuumapommide asjus on USAs taandatud avalikust debatist laste kooliprogrammidesse. Aga eestlaste jaoks on ajaloo ümbertõlgendamine raskem ülesanne, sest neli aastakümmet pärast sõja lõppu tuli neil seda ajalugu õppida Nõukogude raamatutest. Nüüd on eestlastel päris mitu huvitavat valikut: kes peaks olema nende rahvuskangelane «Suure» aegadest? Üks võimalus on punaarmeelane – «vabastaja sõdur», nagu Vene välisministeerium viitab Tõnismäe monumendile. Jah, see sõdur lõi Eestist välja Saksa natsionaalsotsialistid. Aga sellele eelnes ja järgnes eestlaste massiküüditamine ja rahvuse eliidi hävitamine. Seda korraldas hoopis teine organisatsioon, NKVD, mitte otseselt seesama Nõukogude armee. Aga pole parata, punasõdur on eestlaste jaoks määritud, «süüdi mulje põhjal». Samas eksisteerib ka täpselt vastupidine võimalus, kust eestlastele kangelasi leida – 20. Eesti SS-diviis. Mehed, kes astusid vastu Punaarmeele ja suutsid neid mõnda aega Eestimaalt eemal hoida. Ainuke probleem – sel ajal, kui eestlastest SS-lased Narva all kangelaslikult rinnet hoidsid, olid nende sakslastest bossid hõivatud oma «lõpplahendusega» ehk juutide põletamisega... Jälle, samamoodi on tegu «süüdi mulje põhjal» kaasusega, mis on paraku väga tugev kaasus. Ja just nüüd, kui tundub, et vaene Eesti peabki läbi ajama ilma kangelasteta, tuleb võimalus number 3. Kus on nad peidus? Kolmas kangelane Ma pean silmas loomulikult neid geriljavõitlejaid, kes peitusid Eesti metsades isegi rohkem kui kümnend pärast seda, kui Punaarmee 1944. aastal maa üle võttis. Metsavendade armeel ei olnud oma vormi, vähevõitu oli ka lippe, mida lahingusse minnes enda kohal lehvitada. Aga omal kombel olid nad tõeline armee... Seda elu on oma raamatus hästi kirjeldanud Eesti endine peaminister Mart Laar – mees, kes on ameeriklastele teada kui parempoolse Cato instituudi poolt hiljuti Milton Friedmani auhinnaga pärjatud poliitik. Tema raamat metsavendadest on huvitavalt ebatüüpiline poliitiku kirjutatud raamat – enamik neist on ju vaid ennast tsiteerivad egotripid. Laari toon on aga tagasihoidlik ja kirjeldav. See on tõeline inimeste suust kokku korjatud ajalugu, kus meenutusteks saavad sõna nii saksa, soome kui ka vene sõjaveteranid. Ja loomulikult ka need veteranid, kelle taga ametlikku armeed polnudki. Üks huvitavamaid tegelasi raamatus on Jaan Roots, koolipoiss Võrust, kes oli sunnitud minema põranda alla 1946. aastal. Ta perekond küüditati Eestist minema ja ta juhtis Orioni-nimelist metsavendade rühma Võrumaa metsades, kuni ta tulevahetuses tapeti, aastal 1952. Noormees oli sel ajal vaid 25-aastane. Rootsi ja teiste temasuguste lugudes tulevad ilmekalt välja eestlaste rahvuslikud jooned. Need olid inimesed, kes olid vastupidavad, leidlikud ning kes usaldasid end metsade hooleks. Ameeriklaste reaktsioon Ameeriklase reaktsioon neile lugudele on pilk meie endi ajalukku. Tänapäeval oleme tuntud kui «superjõud», aga 1770ndatel eeldas maailm, et Ameerika kaotab oma iseseisvussõja Briti impeeriumi vastu. Ühe varasema lahinguvõidu selles sõjas saavutas Roheliste Mäepoiste nimeline paramilitaarne rühmitus, mis tegutses praeguse Vermonti osariigi metsades ja oli iseseisvuda püüdvale Ameerikale väga oluline väärtus kogu sõja jooksul. Nii nagu Nõukogude pool kirjeldas metsavendi bandiitidena, kes röövisid poode ja tapsid tsiviilkodanikke, samamoodi naeruvääristas Briti valitsus Ameerika revolutsionääre ja nimetas neid vägivaldseteks gangsteriteks. Tänapäeva ameeriklaste jaoks on need inimesed aga kangelased, kelle järgi on nimetatud linnad, teed, koolid, joogid, isegi mööblipoed. Mitte keegi ei sea küsimuse alla nende rolli riigi ajaloos. Ja mis oluline, nendes peegelduvad iseloomujooned, mida tavalised ameeriklased armastavad iseendaga seostada. Ma arvan, et kui sukelduda Eesti ajaloo kaosesse, siis – välja arvatud Julius Kuperjanov ja 1918. aasta vabadussõdalased – on raske leida metsavendadest veel sobivamaid kangelasi sellele väikesele kangele rahvale, eestlastele. Pärast Laari raamatu lugemist ja värskete Eesti lehtede kolumnide sirvimist ei jäägi mul muud üle kui küsida: kas need metsades võidelnud kangelased on saanud kunagi austuse, mida nad vääriksid? Aga metsavendade põrgulik lugu näitab mulle veel ühte asja: kui tänapäeva Eesti kõige vaidlust tekitavam probleem on 60 aastat vana pronkskuju, siis peab see ühiskond praegu olema üsna hea tervise juures.
Raamat Mart Laar «War in the Woods: Estonia’s Struggle for Survival 1944–1956» The Compass Press Washington |
