Ehkki ministeeriumid ei tea täpselt, palju kulub nende asutustel raha inimeste õigete koduaadresside väljaselgitamiseks, peetakse siiski õigeks kodanikelt see raha sisse nõuda.
Riigil pole aimu inimeste otsimisele kuluvast summast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regionaalminister Siim Kiisleri palvele teha kokkuvõtted, kui palju teeb keegi kulutusi inimeste koduaadressi puudutavate valede registriandmete tõttu, saabus enamikult ministeeriumidel umbmäärased vastused.
Põllumajandusministeerium teatas, et põhjendatud arvutusi välja tuua pole võimalik, sest neid pole tehtud.
Haridus- ja teadusministeerium kirjutas, et neil otseseid objektiivselt hinnatavaid kulusid pole. Minister Tõnis Lukas arvas, et reaalselt mõõdetavad kulud võivad tekkida kohalikel omavalitsustel seoses üldhariduse rahastamisega, kui isikud ei ole teatanud oma lahkumisest välismaale.
Keskkonnaministeeriumi haldusalas vajatakse inimeste õigeid aadressiandmeid eelkõige keskkonnajärelevalve süütegusid menetledes, samuti maa- ja metsaomanikega seonduvate tegevuste raames. Kuludeks peeti postikulusid ning kohalesõite inimese elukohta. «Summa suurus sõltub iga kord konkreetsetest asjaoludest,» ei osanud ministeerium konkreetset numbrit välja tuua.
Justiitsministeerium oli numbrites täpsem. Ministeerium tõdes, et posti kättetoimetamisega seotud probleemid on kohtutes üks menetluste venimise peamiseid põhjuseid. Aastaseks postikuluks on kohtutel arvestatud 12 miljonit krooni. Kuna Eesti Posti statistika näitab, et kättetoimetamine ebaõnnestub keskmisel 22 protsendil juhtudest, tähendab see, et kohtutel on minimaalselt 1,6 miljonit krooni otseseid postikulusid menetlusposti korduva edastamise tõttu.
«Kuna iga selline juhtum on seotud ka kohtupoolse töö ja kuluga, teeme ettepaneku nõuda isikult välja tema otsimisega seotud kulud minimaalsummas 100 krooni,» kirjutas justiitsminister Rein Lang.
Rahandusministeerium soovitas «välja töötada põhimõtted, millistel juhtudel ja millised kululiigid on otseselt isiku otsimisega seotud - tegevuskulud, sh ametniku töökohamaksumus, töötasu, postikulud, kütus, sidekulud, autode amortisatsioon jne. Kindlasti tuleb hinnata ka seda, kas ebatäpsed andmed rahvastikuregistris on tekkinud ametniku süül või tõesti sihilikult kodaniku poolt edastatud ebatäpsete andmete tagajärjel.»
Kui neid kulusid inimestelt sisse nõuda, saaks rahandusministeeriumi arvutuste põhjal näiteks maksu- ja tolliamet säästa umbkaudu 349 862 krooni aastas.
Kiislerile vastanutest arvas vaid päästeameti peadirektori asetäitja Ain Karafin, et «postikulud väärteo- ja haldusmenetluses kutsete saatmisel pole nii suured, et oleks otstarbekas kohaldada vastavate kulude sissenõudmist.»
Registriandmed korda
«Nagu saabunud vastustest näha, on ministeeriumitel puudulike andmete tõttu kaasnevate kulude hindamisega raskusi. See teeb mind väga ettevaatlikuks,» ütles Kiisler. «Me ei tohi lasta tekkida olukorda, kus riik püüaks kulude sissenõudmist seadustades lahendada probleemi, mille ulatusest tal tegelikult aimu pole.»
Samuti peab välistama ka võimaluse, et näiteks teadmatusest tingitud tegematajätmise tõttu saaks kodanik riigilt ebaõiglase nõude. «Kogu riigi suhtlust kodanikega ei saa rahastada ühekordsete tasudega ja peame mõtlema, kuhu tõmmata see piir,» oli Kiisler ettevaatlik.
Küll aga tervitasid kõik ministeeriumid Kiisleri algatust ja olid selle poolt, et registriandmed korda saaksid. Minister pakkus välja, et elukohaandmed tuleks kokku viia rahvastikuregistrisse, et lõpetada praegune olukord, kus inimene peab oma koduaadressi muutumise korral seda mitmes riigiasutuses värskendama.