Haapsalu jaamahoone ärkas uuele elule, Ainulaadne raudteemuuseum tahab korraldada dresiinide võidusõite

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENE PAJULA

Haapsalu on sel suvel saanud rikkamaks veel ühe kultuuriasutuse poolest: ajaloolise jaamahoone restaureeritud imperaatoripaviljonis avati raudteemuuseum.

1993. aasta sügisest võimul olnud Haapsalu linnavalitsus on otsinud ja leidnud raha jaamahoone remontimiseks nii oma eelarvest kui ka väljastpoolt ja juba uskumatuks muutunu on saanud teoks - jaamahoone särab järjest rohkem oma endises ilus. Mida pessimistlikumaks on raudteeliikluse suhtes muutunud Eesti raudteevalitsus, seda uhkemaks on läinud Haapsalu jaamahoone. Ja kuigi läänlased pole reisirongiliikluse lakkamisega veel kaugeltki leppinud, tuleb restaureeritud jaamahoonele leida uut rakendust.

Keila-Haapsalu raudteeharu ehitati valmis 1904. aastal ja avati liikluseks 1. novembril 1905. aastal. Raudteeühenduse loomist Peterburi ja väikelinna Haapsalu vahel toetas ka Vene imperaator isiklikult. Vastupidiselt Venemaal valitsenud tavale ehitada jaamahooned tüüpprojektide järgi telliti keiserliku perekonna huvitatuse tõttu Haapsalu jaamahoonele ainuprojekt. Rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ning vajadust võtta vastu kroonitud päid.

Hoone koosneb neljast osast: reisijatehoonest, nn imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja ülipikast, 216 m pikkusest kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üks omapärasemaid hooneid ja see, et tal aastakümneid lihtsalt laguneda lasti, häiris nii arhitektuuriloolasi kui ka kohalikke elanikke väga.

Raudteemuuseumi ei tahtnud keegi

Kui Eesti Raudtee 1970. aastal oma 100. aastapäeva tähistas, avati Balti jaamas ka asutusesisene ühiskondlikel alustel raudteemuuseum. Selle viimane juhataja Mihkel Reinup meenutab, et muuseumi ümber koondus mitmeid raudteehulle, tänu kellele täienes ekspositsioon ja tehti uurimistööd.

Kitsarööpmelise raudtee uurijate hulka kuulusid praegune Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseumi juhataja Mehis Helme ning Jüri Loog, laiarööpmelise raudtee ajaloo jäädvustamisega tegeles Mihkel Reinupi kõrval ka Ilmar Adamson ja mitmed teised põlised raudteelased. Mihkel Reinup on kolmandat põlve raudteelane, tema vanaisa ja onu olid teemeistrid ja ema raudtee kaubaametnik. Ta ise töötas sidetehnikuna, kuni talle muuseumi juhatamise ettepanek tehti.

«Võibolla sellepärast, et ma kõike oskasin. Muuseumi ainsa palgalise ametnikuna pidin kõike tegema - eksponaate remontima ja puhastama, pildistama, ekspositsiooni kujundama, ekskursioone juhtima,» meenutab ta. Ta lisab, et pole ime, et taastatud Eesti Vabariigi aegne raudteevalitsus enam muuseumist ei hoolinud. «Turumajandus,» arvab Mihkel Reinup. «Kõik see, mis süle ja seljaga raha sisse ei too, tundub kasutu.»

Mihkel Reinup pakkus muuseumi varasid ajaloomuuseumile, kuid sinna oleks võetud ainult hinnalisemad eksponaadid. Raudteemuuseumi mehed aga ei pidanud sellist varade laialipillamist õigeks. Ettepanek muuseum üle võtta tehti ka Tallinna raudteekoolile - sinna vanasse majja oleks see Mihkel Reinupi sõnul hästi sobinud, ent kooli juhtkond soostus varasid võtma ainult koos poole miljoniga, mida aga ei leitud. Õnnelik juhus viis Mihkel Reinupi kokku Haapsalu linnajuhtidega. «Haapsalus on nii toredad inimesed,» on raudteeveteran rahul. «Muuseumi kestmisele on korralik alus pandud.»

Põnevad eksponaadid

Haapsalu raudteemuuseum on linna munitsipaalomanduses ja kuulub kultuurikeskuse juurde. Konkursi korras valiti juhatajaks füüsikaõpetaja haridusega Vambola Parksepp, kellel on nii teadusliku töö kogemus kui ka tehniline ettevalmistus, mida raudteemuuseum vajab.

Ekspositsiooni koostas ja pani üles Läänemaa muuseumi teadur Ülla Paras, kelle jaoks see oli raske ja huvitav töö, sest tal puudus varasemast raudteega igasugune kokkupuude.

Hinnalisemate eksponaatidena nimetas ta kolme tsaariaegset kella, mis olid kingitud tublidele raudteelastele ja 19. sajandist pärit raamatut, mis annab ülevaate tollasest Balti raudteest.

Praegu mahub muuseum ära nelja ruumi, andes raudtee ajaloost ja arengust siiski põneva pildi. Kohale on jõudnud ka 1950. aastal Zhdanovi tehases ehitatud auruvedur, mis enne eksponeerimist tugevat iluravi vajab. Tulemas on mitmesuguseid vaguneid.

Ülla Paras usub, et kui vaatajate jaoks tehakse korda ka depoo ja veetorn, siis suudetakse pakkuda vägagi atraktiivset vaatepilti. Raudtee annab võimaluse mitmesuguseid meeleolukaid asju teha, kasvõi eri aegadest pärit dresiinide võidusõite, arvavad muuseumi rajajad.

Esialgu on Haapsalu linnavalitsus kulutanud raudteemuuseumi rajamisele 200 000 krooni. Linnapea Urmas Sukles arvab, et tegu on aruka investeeringuga.

«Eesti on olnud kõrge raudteekultuuriga maa, raudtee ajaloo säilitamine on meie meelest kultuurilooliselt tähtis. Teiseks võib olla inimesi, kes tulevad Haapsallu ainult raudteemuuseumi pärast ja kolmandaks oleme leidnud jaamahoone ühele osale hea rakenduse. Pealegi näitavad meie arvestused, et muuseum peaks edaspidi ots-otsaga kokku tulema.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles