Vox Clamantise uued seiklused vanas helis

Vox Clamantise asutaja ja liider Jaan-Eik Tulve ütleb, et niisuguste koostööprojektide puhul on tulemuse vormijaks eelkõige ikkagi mõttemaailmas sündiv kooskõla. Otsingutele pühendunud kitarritrio oli aastaid tagasi ka nende üks esimesi koostööpartnereid, kui Tulve hakkas otsima samal lainel mõtlevaid, kuid teises vallas tegutsevaid muusikuid.

«Ühise muusika pind on mõistmine – elust, muusikast ja muust,» selgitab ansamblijuht. «Vaatamata kõlalisele erinevusele jooksis meil Weekend Guitar Trioga kõik samas suunas.»

Seda ühist tunnetust on plaadil kõrvaga kuulda. Vox Clamantise hääled põimuvad sujuvalt nii elektrikitarride tekitatud kõlaväljadega kui ka tehnoloogiliste helidega, mis vahel turritavad lauljate sujuvate meloodiakäikude vahel nagu harjased. Kontrastid ja ühtesulamised moodustavad tähelepanu köitva terviku.

Uus ja vana koos

Peaaegu paarikümneminutiline plaadi avalugu «Psalmi», mis tegelikult hulk sajandeid vana gregoriaanlik liturgiamuusika, on väga hea näide sellest, kuidas uus ja vana ühinevad millekski suuremaks kui liidetavate summa – mismoodi inimhääl ja elektrikitarrid vaheldumisi ning koos rajavad suurejoonelist muusikarajatist, mille avarus võiks meenutada katedraali.

Kui Jaan-Eik Tulve räägib selle plaadi puhul lauljate vaimsest kooskõlast kitarriansambliga, siis tuleks tema sõnu võtta täht-tähelt. See on midagi niisugust, millele inimesed toetuvad ka usalduslikus igapäevasuhtluses – on toetunud aastasadu ja ilmselt aastatuhandeid.

Ühehäälne gregooriuse laul, mida Vox Clamantis juba tosin aastat praktiseerib, on väga vana muusikaline väljendus ning nagu Jaan-Eik Tulve igal võimalusel rõhutab, pärit peamiselt suulise traditsiooni aegadest ehk ajast, mil kõige tähtsam info inimeste vahel levis vahetute kontaktide kaudu.

Mida keerulisemaks muutuvad inimeste maailma tehnoloogiad ja suhted, seda rohkem võime märgata ka tasakaalustavaid liikumisi algsete, näiliselt lihtsamate seoste poole. Olgu selleks siis näiteks vanamuusikalainetused või kasvav folkloorihuvi. Ka tuhande aasta vanust laulu esindav Vox Clamantis tundub sobivat just sellesse lahtrisse, teisele kaalukeelele.

Kuid «Stella Matutina» on üpris veenvaks tõestuseks, et nende puhul pole tegemist puritaanlikult stiilitruu ja reaalsusest pageda tahtva seltskonnaga. Mida esitustehniliselt täiuslikumaks ja kindlamaks on Vox Clamantis saanud, seda suuremate kaartega on hakanud nende fantaasia liikuma.

Lisaks Weekend Guitar Triole on neil olnud ühisprojekte Hortus Musicuse ja Villu Veski ansambliga ning mitu tänast heliloojat on neile teoseid kirjutanud, nende seas ka Jaan-Eik Tulve abikaasa Helena Tulve. Kõige värvikam ja ansamblile arvatavasti kõige perspektiivsem on praegu aga mõned aastad tagasi alguse saanud kontakt Tuneesiast pärit laulja ja oudimängija Dhafer Youssefiga.

Temaga koos tehtud kontsertkava «Sacred Voices» ülevust ja köitvust said siinsed kuulajad nautida mullusel Jõulujazzi kontserdil. Sama kava oli varem ülevoolavalt kiitnud mitu mõjukat briti ajalehte, pärast kontserte Suurbritannias. Praegu on Vox Clamantis koos Dhaferiga esinenud juba ka Prantsusmaal ja Itaalias ning loota võib, et kui nende üha lihvuv ja traditsioone-kultuure ületav suurepärane kava ükskord heliplaadile jõuab, siis peaks see kindlasti pälvima rahvusvahelist tähelepanu.

«Ideaalis oleme püüdnud liikuda selle poole, et meie jaoks muusikas mingeid barjääre poleks,» räägib Jaan-Eik Tulve. «Üks on muidugi see, mis on meie mõtteis ideaalina ja teine see, mis kostab. Kuid oleme hakanud juba küündima kontsertidel niisuguse loomulikkuseni, et kuulajad on arvanud, nagu kuulsid kohapeal sündinud improvisatsioone.»

Hingega muusikud

Kontserte kipub ansamblil praegu välismaal olema juba rohkem kui Eestis. Muigega näol mainib ansamblijuht, et üks Vox Clamantise sellesuviseid esinemisi toimus mainekas Londoni ooperisaalis Covent Gardenis. Sinnani on siis välja jõutud oma kunstiga – glamuurse ja aristokraatliku kõrgmuusika ühte tähtsasse templisse, kusjuures grupi ühelgi liikmel ei ole lauljadiplomit.

Nad pole muusikud ainult oma tegevusega, vaid ka hingelt – erinevate elualade esindajad, kes käivad lakkamatu järjekindlusega kaks korda nädalas koos, et proove teha ning oma häält ja väljendust üha täpsemini kokku sobitada muusikas, mille kaudu juba ammustel aegadel sooviti küündida kõrgemate vaimusfäärideni.

Seltskond on praeguseks kokku sulandunud nii inimeste kui ka ansamblina ning tulemus on kontsertidel ja heliplaatidel hästi kuulda. See rõõmustab.
Tõsi kipub olema see, et Vox Clamantise tase on ületanud kohaliku kultuuriruumi gravitatsiooni ja neist on saanud rahvusvahelistes lennukoridorides tiibu sirutav nähtus.

Omapäraselt kirju ansambel

Riigikogulane, rockbändi laulja, infospets, oboemängija, helilooja, kirikuisa, dirigent... Tosinaliikmeline Vox Clamantis on üks omapäraselt kirju seltskond. Jaan-Eik Tulve, kes õppis gregooriuse laulu Pariisis, asutas Tallinnas gregooriuse laulu ansambli 1996. aastal. Koosseisu põhituumik on praeguseks pikalt koos laulnud.

Mikk Üleoja on Eesti Filharmoonia kammerkooris laulja ja koormeister. Samas kooris laulab ka tenor Raul Mikson, kes vahel on seal üles astunud solistina. Endrik Üksvärav on dirigent mitme koori juures, nende seas ka Voces Musicales. Erik Salumäe on riigikogu liige, Sakarias Leppik aga õigeusu preester Hiiumaal.

Taniel Kirikal töötab Vanalinna Hariduskolleegiumi teabeosakonnas ja teda võib pidada IT-spetsialistiks. Tõnis Kaumanni teatakse kui heliloojat, Riivo Kallasmaa aga mängib Vanemuise orkestris oboed.

Kadri Hunt, ansambli ainus naishääl, on paljudele teada lauljana, kuid ta on ka mitme lastekoori dirigent.

Meelis Hainsoo on ühtedele RAMi laulja, teistele aga bändi Kosmikud vokalist ja Eriti Kurva Muusika ansambli viiuldaja.

Vox Clamantise uusim liige on Mikk Dede, kes õpib muusikaakadeemias koorijuhtimist.

Uus plaat

Vox Clamantis &
Weekend Guitar Trio
«Stella Matutina»
Mirare, 2008