Valter Aasmäe: haldusreform ja regionaalpoliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiiliv haldusreform koos hambutu regionaalpoliitikaga kärbib Eesti jätkusuutlikku ala ja laiendab hääbuvat ääremaad. Elu Eestis koondub tosinasse linnaregiooni.
Hääbuvad ääremaad laienesid esmalt vaikselt. Maaleht avaldas 2005. aasta novembris 2002. aastal koostatud linnaregioonide (12 kuldset ringi) skeemi. Viimasel ajal on see skeem ilmunud mitu korda (vt PM 22.04 ja 16.06). Kas pärast kinnisvarapidu on ikka kõik «kuldsed ringid» alles? Skeemi alusel võib igaüks hinnata, et sajandivahetusel hõlmas jätkusuutlik ala ligikaudu 1/3 riigi pinnast. Ülejäänu kuulus probleemse ala hulka. Miks selline olukord on tekkinud ja kuidas see on edasi arenenud?
Küsimus. Hindajate väitel on asukoht maatüki väärtuse kujunemisel oluline tegur, kuna osaleb selles kolm korda – asukoht riigis, omavalitsuses ning asulas. Kes või mis on asukoha omanik?
Selgitus. Sõjaeelses Eestis oli asukoha puhul tegemist jaotatud omandiga (riik, omavalitsus, maaomanik). Tasuks riigile kuuluva asukoha osa eest võeti juba tsaariajast peale riigile 15% linnade kinnisvaramaksust (RT 1932, 91, 702). Seletuskirja kohaselt kasutati raha linnade tagamaade korrastamiseks. Nüüd kuulub selline tegevus regionaalpoliitika valdkonda.
Maatulundusmaa sihtotstarbega maa hinna kujunemisel oli viljelusväärtuse kõrval oluline ka asukoht. Asukoha mõju arvestamiseks oli «Juhatuskiri kinnisvarade hindamise seaduse § 8 ette nähtud põllu- ja metsamajanduslikkude minevusrajoonide kindlaksmääramiseks» (RT 1930, 81, 529). Selles oli kirjas asukoha mõju arvestamise majandusmehhanism. Olenevalt kinnistu asukohast korrutati viljelusväärtuse alusel saadud hinne I minevusrajoonis koefitsiendiga 1,15, II – 1,10, III – 1,05, IV – 1,00, V – 0,95, VI – 0,90 ja VII – 0,85. Nii saadi korrigeeritud maksustamishind. Riigile laekunud maks jagunes valla ja maakonna vahel.
Riigile linnadest laekuv kinnisvaramaks oli kuni 1940. aastani regionaalpoliitika peamine majanduslik alus Eestis. Selle arvel välditi ääremaade hääbumist ning tagati linna- ja maaelanike võrdväärne kohtlemine. Näiteks andsid rajatud asundustalud hulga töökohti, võimaldades reguleerida linnade kasvu.
Kommentaar. Taasiseseisvunud Eestis jõustus maamaksuseadus 1. juulil 1993. Esmalt oli kogu riigis ühtne maksumäär 1% maa maksustamishinnast. Sellest laekus pool riigile. Tuginedes rahandusminister Madis Üürikese sõnavõtule (vt RK steno 10.02.1993), pidi maamaksust laekuma «riigieelarvesse ja kohalikesse eelarvetesse reaalne raha regionaalpoliitika mõjutamiseks». Kas ei osatud või ei tahetud raha regionaalpoliitika peale kulutada, kuid 1. juunil 1995 võttis riigikogu vastu Heiki Kranichi esitatud maamaksuseaduse § 5 muudatuse. Kogu maamaks hakkas alates 1996. aastast laekuma kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Riigikogu liikmed olid unustanud maamaksu regionaalse funktsiooni.
Sisuliselt tõi muudatus kasu linnadele, mis teatavasti tekkisid ja arenevad soodsates asukohtades. Vaikselt viidi riiklik regionaalpoliitika üle munitsipaalseks regionaalpoliitikaks. Sisuliselt seletab see ka enamiku regionaalministrite keskendumise valdavalt haldusprobleemidele. Riigikogul tuleks regionaalpoliitikat puudutavad õigusaktid, sealhulgas kinnisvara hindamist ja maksustamist käsitlevad seadused, põhjalikult üle vaadata. Tuleb vastu võtta põhimõtteline otsus, kas tagada ainult kuldsete ringide areng või kogu Eesti järjepidev areng.