/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Põhitöökohaga ehitaja ja põllumees, ent vabast ajast harrastuslendur Andres Peet on eksinud hädalised rabast välja aidanud, otsinud üles varastatud paadi. Samuti on ta heast tahtest teinud koduküla iga pere ühele liikmele tasuta õhusõitu. Postimees proovis tema omapärase lennumasinaga kuni 450 meetri kõrgusele viinud õhusõidu võlud ja valud ise ära.
Ilma lendamata suudab Saaremaal asuva tillukese Neemi küla mees Andres Peet (55) olla vaid mõne päeva. «See on vaat et hullemgi pisik kui narkomaania, mõnikord ei saa terve öö seetõttu magama,» ütleb ta.
«Ju ma eelmises elus kurg, kotkas või kajakas siis olin,» pakub tavaelus vabakutselise ehitaja või põllumehe ametit pidav Peet. «No lapsest peale on selline kihk lendama minna, et muud võimalust siin suurt ei olegi.»
Nii ajabki Peet oma erilise, ise purilennukist ehitatud lennumasina koduküla naabruses paarisaja meetri pikkuse heinamaa peale lennurajale ja tõuseb sellega taevasse. «Eestis oli see lennuk esimene omataoline, nüüd on neid kaks kindlasti veel,» pakub ta.
Kui muidu on Peedi hõbedavärvi purilennuk tavaline, kunagi Venemaalt siia toodud sportlennuk, siis eriliseks muudab selle lennuki turjale ehitatud mootor. See kannab lennukit taevas edasi keskmiselt 110-kilomeetrise tunnikiirusega ning lubab järjest õhus püsida kuni kolm ja pool tundi. 2000. aastal lennukile paigaldatud mootor ise on tagasihoidlik – Volkswageni põrnika 1600-kuubikuline – kuid ajab asja igati ära.
Kui Postimees sellel Saaremaal Orissaare, Muhu ning Tornimäe ümbruses tiiru teeb, on näha, et inimestele pakub see maapinnast mitmesaja meetri kõrgusel liikuv lennumasin vaid rõõmu. «Näed, Milja läheb seal hoovis loomadega,» ütleb Peet, kui tema kodukülast kümmekonna kilomeetri kaugusele jäävast Kõrkvere külast üle sõidame.
Peet pistab lennuki väikesest küljeaknast käe välja ja lehvitab allolijatele. Enamasti lehvitatakse vastu. «Kui ma olen küsinud, et kui ma segan, siis öelge, ma enam selle talu kohale ei lenda, siis on öeldud, et ei, miks, tule ikka ja lehvita ka meile,» räägib Peet.
Vaid ükskord on Peedi peale lennuametisse kaevatud. Sama kandi mees väitis, et lennukimüra pidavat inimesi häirima. Kuid selle kaebuse tagamaad olid puhtalt isiklikud ning kui kaebaja mõistis, et lendamist Peedil ära ei keelata, võttis mees kaebuse tagasi.
Tegelikult üritab Peet pakkuda ümbruskonna inimestele lendamisega seoses ikka rõõmu. Tegi PR-kampaania korras oma küla igast perest ühele liikmele isegi tasuta lennusõidu.
Või on siis muud moodi abilisi aidanud. Näiteks rabasse eksinud inimesed õigele teele juhtinud. «Nad helistasid mulle ja palusid, et ma tuleksin ja vaataksin ülevalt, kus nad täpselt on, ning aitaksin nii õigesse suunda,» räägib Peet.
Või siis varaste minema viidud paat, mida tuttav mees palus õhust otsida. Et äkki jääb silma. «No ja nii ma siis leidsingi selle paadi põhja lastult Koigi järvest. Ülevalt ju hea vaadata,» ütleb Peet. «Ilmselt olid poisikesed selle pihta pannud ja siis suures vahelejäämise hirmus ära uputanud.»
Varaste süül jäi varem kalandusega leiba teeninud Peet isegi paadist kaks aastat tagasi ilma. «Ei, mis ta ikka, ma tänan vargaid selle teo eest, sest nii jääbki mul lendamiseks rohkem aega,» naerab ta.
Kuid ometi on temagi elus hetki, kui ta lendamisest loobuda soovib. «See on tavalise inimese jaoks väga kallis hobi, kõige hullemad on maksud,» ütleb ta. «Kevadel ma juba korra mõtlesin, et äkki peaks oma lennuki maha müüma, kuid vedas, et sel hetkel lennukile kohe ühtegi ostjat ei leidunud.»
«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Saaremaal.
Kokkupõrge kotkaga
21 aasta pikkuse lenduristaažiga Andres Peet on vaid ühel korral ohtlikku olukorda sattunud. See oli siis, kui ta Leedus lenduritarkusi õppides taevas kotkaga kokku põrkas.
«Lennuõpetaja oli mul kõrval parajasti silma looja lasknud, kui meie ees lendavat kotkast nägin,» meenutab Peet. «Ütlesin, et näen ees ohtu, kui instruktor silmad lahti tegi ja kohe ühe hooga kõrgust vähendas.»
Juhtus aga nii, et sama tegi kotkaski, kes seetõttu hirmsa kolakaga vastu õppelennuki tiiba põrkas. «Käis igavene kolks ja ma mõtlesin tõemeeli, et nüüd tiib murdub ja kukume surnuks,» ütleb Peet.
Ent nii ei juhtunud ja lennukile jäi kokkupõrkest tiivale sügav mõlk. Kotkale lõppes õhulend surmaga.