Eelmisel nädalavahetusel Belgias motokrossi MM-etapil MX2 klassis võidu saavutanud Gert Krestinov on trotsinud vigastusi, kuid loodab jõuda tippu.
Haiglavoodist MM-etapi võiduni
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
7. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakus üles kasvanud Krestinov istus tsikli selga juba kolme ja poole aastaselt – esimesed võistlused meenuvad talle küll ähmaselt, kuid tol ajal oligi see tegevus rohkem mänguline. Motokrossi mõttest ta siis veel aru ei saanud.
«Kolm esimest aastat ei jaganud ma tegelikult midagi. Võistluste ajal ei osanud teiste edestamisele isegi mõelda,» naeris Krestinov. «Ei olnud just tavatu, kui keset võistlust asusin nuuskama või mõne muu asjaga tegelema. Kui konkurent näiteks kõrval kukkus, siis ootasin ta ilusti järelegi, et oleks ikka lõbusam sõita.»
Teise kohaga naljalt ei lepi
Kuna augusti alguses täisealiseks saanud Krestinov oli kasvult eakaaslastest suurem, siis läks ta alati edasi tugevamasse võistlusklassi, kus pistis rinda endast paar aastat vanemate poistega.
Noore Krestinovi andekus hakkaski väljenduma mõne aasta möödudes, kui ta endast vanemaid edestama hakkas. Viieaastaselt tuli esimest korda 50 cc mootorrattaga Eesti meistriks, kuigi jõudu pidi katsuma vanemate poistega. Ja kui 80 cc tsikliga sõidavad enamasti 12–15-aastased, läks Krestinov sellesse klassi juba kaheksaselt ning võistles taas edukalt. Edasi hakkas minema juba nõnda hästi, et isa Andres Krestinov, kes omal ajal kuulus maailma mootorrattaparemikku, mõtles, et võiks viia poja kaugemale võistlema.
Nii ka tehti ning 10-aastaselt osales noor Krestinov Euroopa meistrivõistluste etappidel Belgias ja Tšehhis – mõlemal korral lõpetas ta poodiumi kõrgeimal astmel.
«Mingil hetkel märkasin, et alguses lõbuna võetud tegevusest on saanud Gerdile edukas väljendusviis, ning hakkasin teda rohkem tagant utsitama,» rääkis Andres Krestinov.
Just isa, kes oli omal ajal kolmekordne Nõukogude Liidu meister, Eesti esisõitja ja maailma kümne parema mootorratturi hulgas, näpunäidete järgi alustaski Gert Krestinov treenimist-harjutamist.
Krestinov võitis alati endast vanemaid, hoolimata lisaraskusi tekitavast suurest kasvust. Näiteks praegu MX2 klassi tipud kaaluvad umbes 65 kilogrammi, Krestinov aga 80 – nii on keerulisem mäest üles rühkida.
«Teistest eristab mind ehk iseloomuomadus, mis ei lase olla teine,» arvas Gert Krestinov. «Tean, et annan endast alati maksimumi.»
Motokross nagu iga teinegi sport nõuab rohket treeningut ning selleks tarbeks on Krestinovile sellest hooajast appi tulnud kahekordne maailmameister, kuid nüüd tegevsportlase karjääriga lõpparve teinud hollandlane John van den Berk, kes tsiklimeeste treenerina tegutsenud juba 13 aastat. Krestinovi sõnul on van den Berki ülesanded nagu igal teisel juhendajal.
«Ta koostab mulle söögiplaanid ning annab võistlustel ja treeningutel näpunäiteid, mida võiks paremini teha,» selgitas Krestinov. «Võistluste eel kontrollib rada ning annab nõu, milliseid sõidujooni kihutamise ajal valida võiks.»
Võistlusperioodil treenib eestlane 2-3 korda nädalas poolteist tundi tsikliga ning lisaks käib jooksmas ja ujumas. Nädalavahetuseti on tavaliselt kaks päeva võistlused. Talvel, kui käimas ettevalmistusperiood, on treeninguid rohkem, tuleb käia ka jõusaalis.
«Sõidan rattaga ja tõmban sõudeergomeetrit,» selgitas Krestinov, kelle kavva kuulub ka 75 minutit jooksurajal lippamist.
Mööda Euroopat hakkas Krestinov rändama varases nooruses ning alguses oli koduigatsus suur. Nüüdseks on 18-aastane motomees sellega harjunud ning kuna eelarve lubab rohkem sihtpunkte läbida lennukiga, on ka aega rohkem.
«Varem oli palju mööda maad reisimist ning see võttis tohutult aega. Seda vähem sai ka kodus olla,» tunnistas Krestinov. «Eks nüüd tuleb ka sisse perioode, kus kuu aega Eestisse ei jõua, ning siis on vähe raskem. Samas on praegu internet ja telefonid, et sõpradega saab ikka suhelda – päris ära kadunud ma pole. Palju aitab ka see, et isa on mul praktiliselt kogu aeg kõrval.»
Motokross on äärmiselt ohtlik ala. Murtud luud ei ole midagi üllatavat ning ka Krestinov on üle elanud päris kriitilisi momente. 2005. aastal möödus praktiliselt terve hooaeg vigastusi ravides, lisaks muudele jamadele oli katki ka rangluu. 2007. aasta möödus kõige raskemalt – Krestinov muris jalaluu ning vigastus osutus niivõrd tõsiseks, et oli oht jalast ilma jääda.
Sihiks kõrgem klass
«Muidu ma pead naljalt norgu ei lase, aga siis tuli küll kaheks nädalaks must masendus peale,» tunnistas Krestinov. «Jalg oli tohutult paistes ja valutas pidevalt ning arstid ei olnudki päris kindlad, kas ta mul alles jääb. Ohtlik aeg möödas, kibelesin juba tsikli peale.»
Noorteklassides peaaegu alati puhta töö teinud Krestinov jõudis tänavu eduni ka MX2 klassi MM-etapil – Belgias Lommenis pani ta endalegi üllatuseks võistluse kinni. Favor KTM Motosport`i klubis sõitev eestlane on leivaandjaga äärmiselt rahul, kuna talle ei panda seal liigseid pingeid peale.
Järgmisest hooajast üritatakse veel oma vahenditega kuninglikus MX1 klassis võistlema hakata.
«Treener ütleb, et olen selleks valmis, kuna ma ei tee rajal liigseid liigutusi,» sõnas Krestinov. «Liival olen hea tulemuse saanud, ent nüüd on vaja ka mujal ennast tõestada. Loodan, et paari aasta pärast arenen ka kõval pinnasel tegijaks.»
Mida sport vastu annab? Krestinovi sõnul ta lihtsalt naudib tsikliga sõitmist ning positiivne on, et sõpru on tekkinud üle kogu maailma. Põhiline on siiski see, et võistlemine annab positiivseid emotsioone nii isale, talle endale kui ka pöialt hoidvatele eestlastele.