Viljandimaal Viiratsi uuselamurajooni pooleli olevasse majja on elama asunud kodutu küülik, kelle käekäik paneb ümbruskonna inimesed muret tundma.
Kodutu küülik kolis uuselamurajooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heina tänava elanikud märkasid veidrat naabrit müüride vahel ja krundil liikumas umbes kolm nädalat tagasi, kirjutas Sakala. Ajapikku läks uusasukas julgemaks ning lubas inimestel endaga tutvust sobitada.
Kas küülik või jänes?
Heina tänava elanikud pole kuulnud, et ümbruskonnas oleks keegi putku pistnud küülikut taga otsinud, seepärast oletasid nad algul, et tegemist on metsjänesega.
«Inimesi ta ei kartnud, kuid arvasime, et noorel loomal pole ohutunnet,» ütles kõrvalkrundi omanik Ivar Pai, kes oli lootnud, et loom leiab ise tee loodusesse. Inimesed üritasid jänkut pealetükkivast uudishimust säästa, kuid uudis pikkkõrvast levis ajapikku sellest hoolimata.
«Eks ta käinud siin päris julgelt ringi — jõudis isegi meie noorte puudega tutvust teha,» rääkis teine naaber.
Äsja rajatud aedade omanikud pelgavad, et kodutu küülik võib talvel taimedele suuremat viga teha. Samuti arvavad nad, et loom võib tähelepanust väsida, sest inimesed käivad armsat jänkut uudistamas, pildistamas ja toitmas.
Ehitajad pole pikk-kõrvaga veel kohtunud. Eramu, mille jänes endale välja valis, kerkib Viljandi ühendatud kutsekeskkooli ja mittetulundusühingu Viljandimaa Ametiõpe koostöös. Kutsekooli ehitusosakonna õpetaja Vello Bärengrub polnud uusasukast kuulnud. «Meile tuli see küll üllatusena, sest hoonel pole katustki peal,» lausus ta naljatamisi.
Iseseisvalt vastu ei pea
Eesti küülikukasvatajate liidust öeldi, et omaniku juurest plehku pannud ja eksinud kodujänesel on raske tagasiteed leida ning võimalus, et ta looduses kohaneb ja vastu peab, on väike.
Seaduse järgi peab hulkuvate lemmikloomade küsimuse lahendama omavalitsus ning Viiratsi vald on selleks sõlminud lepingu Viljandi kodutute loomade varjupaigaga.
«Kahjuks hõlmab see leping vaid kasse ja koeri,» selgitas varjupaiga pidaja Triinu Priks. Liiatigi on koduloomana lihaks kasvatatav küülik midagi muud kui näiteks pere lemmiklontkõrv, kuigi hätta sattunud looma tuleks inimestel ikkagi aidata. «Seda juhtumit võib mingil määral võrrelda olukorraga, kus omanikuta lehm uitab omapäi ringi,» jätkas Priks, kelle sõnul tuleb niisugustel erandlikel puhkudel improviseerida.
Ka Viiratsi vallavalitsus on nõutu, sest selliseid juhtumeid pole varem lahendada tulnud. «Kui ei selgu, kust küülik pärit on, ja ta ei leia suve jooksul uut omanikku, on kõige humaansem peavarjuta ja raskustesse sattunud loom magama panna,» lausus valla keskkonnaspetsialist Kaido Pitkäärt.
Siiski võib loota, et endine omanik leiab jänku üles. Küülikukasvatajate sõnul peab ta olema pärit paari kilomeetri raadiusest, sest pikema rännu läbi teinud küülik muutub enamasti inimpelglikuks.
«Hoiame tal seniks jõudumööda ikka silma peal,» lubasid naabrid.