Sügisõhk hingedest udune, MÕTTEHETK

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VIIRE VILLaNDI

Tuntuim hingedepäeva kombestiku kirjeldus on kirjas juba baltisaksa vaimuliku literaadi Johann Wolfgang Boecleri teadaolevalt Johann Forseliuse andmestiku põhjal koostatud teoses «Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten».

Lennart Meri viitab oma «Hõbevalges» seda pärimust käsitledes hoopis Jean Baptiste Holzmeyeri läinud sajandi teisel poolel ilmunud «Osilianale». Tartu Ülikooli rahvaluuledoktorandi Risto Järve arvates on hingedepäeva tähistamine tänapäeval, peamiselt küünla süütamise kombena, just seepärast sedavõrd levinud, et sellele tähtpäevale on ajakirjandus märkimisväärset tähelepanu osutanud.

Risto Järv arutleb, et ilmselt on kogu viimaste sajandite hingedepäeva tähistamist omal kombel kujundanudki just Boecleri teoses trükitud tekst, mida 16.-18. sajandi uurijad ja literaadid on üsna sageli oma kirjatükkides illustratsioonina kasutanud. Eesti rahvakalendri mainekamaid uurijaid folklorist Mall Hiiemäe on oma kirjutistes osutanud, et rahvapärimuses on hingedeaeg hoopis paremini tuntud kui hingedepäev, mida on mõjutanud ilmselt kirikukalender (2. novembril on puhastustules viibivate hingede päev, commemoratio animarum).

Sügis meenutab lahkunuid

Risto Järve sõnul on sügis oma olemuselt juba kord selline aastaaeg, mis sunnib mõtteid minema teispoolsusele. «Seda võiks nimetada analoogmaagiaks,» arvab folklorist. Rahvakalender sõltus paljus põllutöödest, välitöödeaegseid pühi tähistatakse rohkem väljas, sügiskülmad aga sundisid inimesed tareseinte vahele. Sügis oma lehtede langemise ja looduse hääbumisega on nagu sümboolne surm, pikad pimedad õhtud tuletavad lahkunuid meelde.

«Eesti rahvatavades oli ilmselt oluline just see kadunukeste koju söögilauda ootamine,» arvab Järv. Hiiemäe on oma artiklis «Hingedeaeg» (kogumikus «Rahvausund tänapäeval») osutanud, et pole «teateid hingede toitmisest väljastpoolt oma majapidamist hangituga (näit kala, metsloomade või lindude liha, marjad vms)».

Hingedeaeg kõige laiemas mõistes ulatus mihklipäevast mardipäevani, see ongi just raagus ja kõle sügisaeg, kus lehed on langenud, kuid lund veel pole. Vanasõnagi ütleb, et hinged tulid vankritega, kuid läksid regedega. Ka novembri rahvapärane nimetus kooljakuu viitab sellele, analoogne on soomlaste marraskuu. Hingedeaja peamine dateering ongi «enne mardipäeva».

Järve arvates on lahkunute mälestamine üleüldine kõikidel rahvastel, kuskilt sellestsamast algupärast pärineb ilmselt halloweeni tähistamine, kuigi tavad ja kombed on sootuks erinevad.

Hingedepäev eeldab vaikust

Hingedepäeval on kehtinud vaikusenõue ja tööde keeld, kuigi viimane pole olnud üldine. Et hinged liiguvad peamiselt öösiti, pimedas, siis on olnud keelatud tubased ja õhtused tegemised. Vaikusenõue oli üldisem, selle eiramisel tulnuks suvel karta piksekahju.

Mulgimaalt on andmeid ka hingesantidest, kes olnud valgesse riietatud ja käinud perest peresse, rääkimisest hoiduti, hoopis vinguti ja uluti - ühesõnaga häälitsusedki viitasid vaimude imiteerimisele. Nemadki küsinud süüa, nii nagu hingele kohane. Seega polnud nad mardisantide-kadrisantide sarnaselt lõbusad.

Risto Järve arvates on pärimustest teenimatult unustatud see, et hingi kutsuti koju nimepidi. «Nimede nimetamine tähendas seda, et ühtki lähedast ei olnud unustatud,» arvab ta. Küünal aknal või kalmul on hilisema aja tava, vanade eestlaste komme oli oodatavatele laud katta.

Hingedepäev uuel ringil

Eesti rahvakalendrit mõjutanud 14.-16. sajandi Lundi, Breemeni, Lüübeki, aga ka dominiiklaste, frantsiskaanide jt rahvakalendrid toovad festum foridena ära nii 1. novembri (kõigi pühakute püha, omnium sanctorum) kui 2. novembri (hingede mälestamise päev, commemoratio animarum). 19. sajandi Riia peapiiskopkond enam 2. novembrit aga festum forina ei tähistanud. Festum foriks nimetatakse kirikupüha, mil kehtib töökeeld ja kirikusse mineku kohustus.

Risto Järve arvates on hingedepäeva tähistamine jõudnud uuele, ei tea juba mitmendale ringile, ja seda eelkõige seetõttu, et sellele päevale on ajakirjandus hakanud üha suuremat tähelepanu osutama. Et ühe võibolla rahvakalendris sugugi mitte üldtuntud päeva kohta on nii palju kirjutatud, siis on see ajast aega toonud rahva seas esile uusi peegeldusi.

«Seda tõestab ka välitöödel kogetu: pinnapealsel küsitlusel saab andmeid kõigi olulisemate rahvakalendri tähtpäevade kohta, nagu jõulud, jaanipäev, ka hingedepäev, kuid need teated sisaldavad eelkõige seda, mida ajakirjandusest kõnealuse tähtpäeva kohta on loetud.»

See on ju omamoodi ilus, et üha asjastuvas ja kiirustavamas maailmas märgatakse võtta aega kadunute mälestamiseks, jäetakse üks päev nende päralt, keda enam meie seas pole, kuid kellest on alles veel elav mälestus.

Seesama novembrikuu on Eestimaal üks kolmest pikimate ööde kuust, kusjuures esimene ja oma lumetuses ning raagus puude tõttu kõige kõledam ja süngem. Põhjarahva endasse suletud loomulaad on ilmsesti see, mis on lasknud eestlastel just hingedeaja tavadel oma hinge jõuda ja sunnib tänagi minema lähedaste kalmudele ning süütama õhtuhämaruses koduaknal küünla märguandeks neile, kes ihkavad varjuriigist kord aastas kodumaja seinte vahele kiigata.

Oma surnud hingedele peavad nad iga aasta kõigi hingede päeval söömaaega, kus nad siis kõiksugu roogi valmistavad, mis selle jaoks ettevalmistatud ja köetud saunade või teiste hoonete eeskotta maha pandi, mispeale siis majaperemees ise hilja õhtul sinna sisse läheb, tuled üles teeb ja surnuid, nimelt oma vanemaid, sugulasi, lapsi ja omakseid nimepidi kutsub ja palub, et nad tuleksid ja sööksid, kui ta nüüd arvab, et nad hästi söönud on, raiub ta pirru, millega ta tuld näitas, ukselävel pooleks, ja vannutab hingi, et nad jälle oma teed minema peavad, nad on nüüd küllalt söönud ja joonud, peavad seepärast jälle oma asupaika tagasi minema, aga hoidma end, et nad rukkiorast ei sõtkuks, juuri ei rikuks, ning nõnda tuleval aastal vilja hukka minemist esile ei kutsuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles