Kõige raskem gaas radoon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AGNES AASLAID
16. sajandil täheldati kaevandustöötajatel sagedast kopsupõletikku. 19. sajandil selgus, et tegemist on hoopis kopsuvähiga, ning 1920. aastal, et haiguse põhjustajaks on radoon. Suurt ohtu tervisele põhjustab radoonisisaldus alates 10 000 Bq/m3. Kaevandustes võib see näitaja tõusta isegi kuni 700 000 Bq/m3.
Radooni leidub uraani sisalduvates kivimites, mille poolest on rikas diktüoneemakiht. Radoon iseenesest ei ole otseselt tervisele kuigi ohtlik, aga natuke ohtlik on ta küll, sest tema laguproduktid tekivad ju radioaktiivse lagunemise käigus. Laguproduktide osakesed kleepuvad tolmuosakestega, mis sisse hingates kopsu ladestuvad.
Eestis on radoon peamiseks loodusliku kiirguse allikaks. Kõige radooniohtlikumaks kohaks on kahtlemata Sillamäe jäägihoidla. Radooniohtlikud alad on põhjarannik ja Kirde-Eesti, kus diktüoneemakiht asub maapinnale väga lähedal ja kus puudub paekiht, mis hoiaks radooni läbitungi tagasi. Kui diktüoneemakiht asub maapinnale liiga lähedal, tungib radoon läbi vundamendi majja. Radoon tekitabki probleeme just siseõhus. Radoon on kõige raskem gaas, seetõttu ei lendu ta kõrgele ning enam on ohustatud keldri- ja esimene korrus. Eesti Kiirguskeskuse direktori Juhan Kalami sõnul muutub radooni tungimine keldriruumidesse tugevamaks talvel, mil ümbritsev maapind on külmunud ja lumega kaetud ning radoon otsib väljapääsu keldripõranda alt ning külgedelt. Samuti tungib radoon hoone siseõhku kraaniveest.
Lia Pahapill Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist ütles, et ajavahemikul 1994-1997, mil mõõtmisi korraldati enam kui 550 majas Põhja- ja Kirde-Eesti piirkonnas, avastati, et suurim radooni kontsentratsioon on ilma keldriteta ühepereelamutes, vähimad pärast 1960ndaid ehitatud korrusmajades, eriti suurpaneelmajades. Odava energia ajal projekteeritud majad on hästi ventileeritud, millest väga sõltub radooni kui gaasi kontsentratsioon ruumides.
Radooni mõõdetakse bequerellides. 1Bq tähendab aktiivsust, mis võrdub ühe radioaktiivse lagunemisega sekundis. Piirnorme, kui kõrge radooni kontsentratsioon ruumis on lubatud, üheski riigis veel kehtestatud pole. Välja on töötatud soovitused, mis erinevad riigiti tunduvalt. Läti soovituslik piirnorm hoonete siseõhus on kuni 100 Bq/m3, mis on madalaim maailmas. Kõige kõrgem on see Kanadas - 800 Bq/m3. Eesti Kiirguskeskus soovitab vanades hoonetes 400 Bq/m3 ning uutes hoonetes 200 Bq/m3, nagu see on kehtestatud enamikus riikides.
Kundas on mõnes hoones registreeritud radooni kontsentratsiooni isegi üle 4000 Bq/m3. Teadlased leiavad, et radoon soodustab kopsuvähki haigestumist võrdselt suitsetamisega. Lisaks sellele tekitavad suured radoonidoosid naha-, silma- ja sigimisvõimekahjustusi.
Juhan Kalam ütles, et arenenud riikides arvestatakse võimaliku radooniohuga juba enne ehitamist. Selleks tellitakse uuringud, millega hinnatakse maapinnast eralduvat radooni kogust ehituskruntidel juba enne projekteerimistööde algust. Lähtuvalt saadud tulemustest valitakse ehitusmaterjal, keldrikorruste konstruktsioon ning tööde tehnoloogia.
24. septembril 1997 andis Rootsi Kiirguskaitseinstituut Eesti Kiirguskeskusele mõõturi, mille abil saab paari minutiga hinnata radooni kontsentratsiooni pinnases ja õhus.