Estonialt pääsenute arv ei ole kindel, Pinnale hakkavad tõusma esimesed arvamused nädala eest esitletud Estonia laevahuku lõpparuande kohtaPROBLEEM

TIINA KAALEP

Allkirjad, mis Estonia komisjoniliikmed aruandele andsid, on saamas probleemiks. Pinnale tõusevad omaaegsed tegematajätmised ja vaidlemata vaidlused, mis väidetavalt väga haavataval kujul on nüüd ka aruandesse jõudnud.

Need, kes on rariteetse ingliskeelse aruande omandanud ja selle läbi suudavad närida ning lugemise kõrvale ka märkmeid teevad, leiavad sealt veidraid arvutusvigasid ja kummalisi suhtumuslikke asju. Olulisim neist on ühe inimese esinemine üksnes arvu, ent mitte nime kujul, mis on andnud põhjuse taas üles tõsta kadunud kapteni lugu.

Sel nädalal said komisjoniliikmed mitteametlikus õhkkonnas veel kokku ja arutasid asjade üle, mida protokollida ei saanud. Erinevalt aruande esitlusest kutsuti sinna ka komisjoni eelmine esimees Andi Meister.

Estonia õnnetusega enam tegelenud inimesed vihjavad õnnetuse uutele asjaoludele, mis peatselt avalikuks võivad tulla. Eelkõige võiksid need seotud olla videolintidega, mis võeti üle kaks kuud pärast õnnetust tuukritööde ajal, mille rootslased tellisid Norra firmalt Rockwater.

Press ei näita vihjetele vaatamata üles erilist entusiasmi. Küllap tajutakse, et valdav osa lugevast publikust tunneb Estoniast kuuldes tugevat tüdimust, mille on tekitanud kolm aastat uurimisega seotud skandaale. Omaksed tahavad aga lihtsalt rahu saada.

Pärast Andi Meistri raamatu ilmumist võtsid mitmed oma lähedase kaotanud inimesed autoriga ühendust. Meistri raamatut lugedes oli tekkinud justkui faktidel põhinev lootus, et miski selgub. Meister tutvustas huvilisi oma arvutustega.

Meistri arvutused näitavad viga

Arvutuste põhitulemuseks on fakt, et inimeste arv eri nimekirjades ei klapi. Üks nimekiri on tehtud Turu Merepäästetalituse faksi alusel seisuga 28. september 94 kell 13.30 ja selle järgi on Utöle viidud 24 päästetut. Kui aga lüüa kokku kopterite antud raportite ja tunnistuste põhjal loetletud päästetud, on tulemus pisut teine. Neid arve kokku liites saame 25, kusjuures üks inimene esineb vaid numbrina, ilma nimeta.

Selle ühe inimese korjas peale oletatavasti kopter Y-64 Boeing Kawasaki. (Teine võimalus on, et see oli Q-91.) Tema nimi pole teada, ent ta on olnud elus.

Aruandest tuleb välja, et samal parvel, kus oli nimetu, võis olla ka Peeter Pungar, kelle tross ülestõstmisel katkes ning kes kukkus kopteriukselt tagasi vette. Tema kohta on tehtud märge, et ta suri Huddinge haiglas. Pungari ja nimetu korjasid üles erinevad kopterid, Y 74 läks Pungariga Huddingele, Y 64 (või Q 91) nimetuga Utöle. Utöle saabunute hulgas ongi 24 nimega ja üks nimeta, kokku 25 inimest. See viib päästetute arvu seniselt 137-lt 138- le.

Teine arvatav viga ongi seotud kopteriga Q-91 Super Puma, mille kohta aruanne ütleb, et ta päästis 6 inimest. Ometi on teada, et ta päästis 7 (6 ühelt ja 1 teiselt parvelt), mida on lugeda ka aruandest. Kõik kuus samalt parvelt pääsenut on tunnistusi andnud ja viis neist mainivad oma tunnistustes parvel olnute arvu. Niisiis on päästetute arv Meistri arvutuste järgi kasvanud 137lt 139le. Loetelus on sees ka haiglas surnud Peeter Pungar.

Andi Meister peab tõenäoliseks, et Peeter Pungari kõrvalt üles korjatud mees võis tõepoolest olla Avo Piht. Tõestust on võimalik küll paberil jälgida, aga seda, mis Avo Pihtist tegelikult sai, numbritest välja ei tule. On küll olnud üks kummalise sisuga telefonikõne, ent praegu ütleb helistaja, et ta ei mäleta sellest midagi.

Segadus lintide ümber ei ole lahenenud

Omaette küsimustejada moodustab kõik see, mis on seotud tuukritöödega. Kuni 1996. aasta hilissuveni ei räägitud midagi sellest, et osa tuukrite aruandest võib kusagil varjus olla. Vähemalt avalikult mitte.

Tagantjärele räägivad küll mitmed komisjoniliikmed, et tuukritööde aruannetesse ei uskunud algusest peale keegi. Usutakse pigem, et Arne Valgmat, kes esindas tuukrilaeval Eesti Veeteede Ametit, veeti kõige lapsikumal kombel ninapidi ja saadeti ta kui laps pornofilmi ajaks magama. Samal ajal läksid tuukrid kaptenisillale.

Selles mõttekäigus on aga üks loogikaviga. Mis saanuks siis, kui Arne Valgma oleks olnud sügavalt umbusklik inimene ning oleks oma nina pidevalt kõikjale toppinud ja sõbralikele soovitustele ja rahustamisele mitte reageerinud? Meister ütleb seda küsimust kommenteerides, et umbusuks polnud tollal põhjust, üksteist usaldati ja tunnustati kogemusi, mida enestel polnud.

Eelkõige tekitas arvamuse, et rootslased midagi varjavad, asjaolu, et tundide kaupa väldanud videolintidel ei ole tegelikult märgata surnukehi. Vaid üks lähivaade ühest naisreisijast ja teine eemalt filmitud surnukeha. Need inimesed ei olnud kaptenisillal. Eeldades, et inimesi jäi laevavrakki sadu, pidanuks neid aga kaadrisse jääma palju enam. See loogika koos asjaoluga, et eesti meremeeste ägeda süüdistamise taustal ikkagi kaptenisillalt leituid ei identifitseeritud, panigi lõpuks rootslaste käest aru pärima. Paraku eelnes ka sellele arupärimisele tõsine skandaal pressis.

Kaks aastat hiljem

Eelmise aasta 2. oktoobril kogunetigi Helsingisse, et suud puhtaks rääkida. Norra tuukrifirmat Rockwater esindasid üks all käinud tuukritest, Kanada päritolu Terry Yost ja kaks inglast - projektijuht Ray Honour ning insener Dawe Cawson. Eesti poolelt olid Helsingisse sõitnud Uno Laur, Priit Männik ja Arne Valgma. Viimane oligi ainus eestlane, kes viibis tuukritööde ajal vaatluslaeval. Tema on monitoris surnukehi näinud, lindil neid pole.

Nüüd, aruande esitlemise ajal, polnud Valgmat Eestis. Veeteede amet ütleb, et neil pole Venemaale komandeerunud Valgmaga sidet ja et jõuluks on mees tagasi. Loomulikult pole selles, et välisajakirjanike suurtulva ajal pole Valgmat kohal, midagi sihilikku. Lihtsalt juhtus nii.

Soomlasi oli tuukritega kohtumisel viis, nende hulgas suurõnnetuste asjatundjad Kari Lehtola ja Tuomo Karppinen. Rootslaste poolt tuli koos Rootsi mereadministratsiooni esindajaga Helsingisse Olof Forssberg, kelle roll õnnetuse uurimisel aina olulisemaks muutub. Just Forssberg võib ühena vähestest teada, kas videolintidest on olemas ka teine, täielikum komplekt.

Viietunnise kohtumise ajal selgus huvitavaid asju.

Kõigepealt see, et mitte kõigil lintidel pole peal kellaaega ja kuupäeva, millal materjal on filmitud. Põhjuseks tõi tuukrifirma selle, et andmeid tuli käsitsi sisestada ja kõigile lintidele seda ei fikseeritud.

Teiseks peeti vajalikuks kohtumise protokollis rõhutada, et episoodide kõrvaldamine lintidelt on välistatud, argumendiks asjaolu, et sukeldumise käik on kolme eraldi päeviku kaudu dokumenteeritud ja et sissekandeid päevikutes on võimalik kontrollida episoodide kaupa. Ent kes ütleb, et päevikud on autentsed?

Kaptenisild ja Rootsi politsei

Põhiline asi, mis kohtumisel tuukritega selgust nõudis, oli aga sillal olnud surnukehade identifitseerimine. Asjatundjad ei usu, et Rootsi politsei oleks jätnud surnukehad sillas identifitseerimata. Viidatakse politseitöö rutiinile, mille juurde käib isikute kindlakstegemine.

Kohtumise protokollis on püütud leitud isikuid nii palju detailiseerida kui võimalik.

«Seal on avastatud kolm hukkunut:

1) Tekile avaneva ukse ees. Tuukri arvates pruunis ülikonnas. Ta ei ole kindel, kas see on riide värv või pruun muda;

2) Kaardikambris;

3) Silla paremparda tiivas muda sees, kaetud lipukapiga.

Silla paramparda tiib on umbes viie meetri ulatuses kaevunud merepõhja ja sama sügavalt on ka silla tiib täitunud muda ja risuga. Hukkunu avastati vaid kompamise teel.»

Seni on väidetud, et sillal oli laeva hukkudes kapten, teine tüürimees ja neljas tüürimees. Mõlema tüürimehe, nii Juhan Herma kui Kaimar Kikase hääl on peal mayday-signaalil. Kumbki neist polnud aga erariides, millele viitab tuuker esimesena leitud hukkunu puhul. Niisiis on sillal keegi väljastpoolt meeskonda. Asjatundjate arvates võiks see olla üks kolmest rootsi kaptenist, kes olid laeval seoses kapten Pihti eksamiga. Ühel neist, väliseesti päritolu Jüri Aavikul, oli sel õhtul seljas punane pintsak. Kaimar Kikas on aga üks neist, kelle nimi veel mitu päeva pärast õnnetust visalt päästetute nimekirja ilmus.

Asjaolu, et tuukrilaeva pardal viibisid tuukritööde ajal Rootsi politsei esindajad, on kohtumise protokollis selgelt kirjas: nende ülesanne oli teha kindlaks, «kas oleks võimalik identifitseerida hukkunud». Teada on, et tuukrid märkasid nii surnukehade riideid, nende riiete värvi kui inimeste sugu. Mis siis sellisel juhul ei lasknud neid isikuid identifitseerida?

Kõige lihtsam vastus oleks, et miski ei seganud. Politsei täitis tõenäoliselt oma ülesande ja tegi ära töö, milleks ta laevale tuli.