Alam-Pedja kaitseala sai raamatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS KUKK
13. jaanuaril esitleti keskkonnaministeeriumis Alam-Pedja looduskaitseala tutvustavat raamatut.
Põliste soode ja metsade ning luhamaastike kaitseala rajati neli aastat tagasi, 17. veebruaril 1994. Alam-Pedja kaitseala loomisel on suured teened looduskaitseühistul Kotkas, mille rajajaks ja esimeheks on kotkauurija Einar Tammur.
Aastail 1952-1992 tiirlesid Alam-Pedjal punakotkad, kusjuures lennuväe suhteliselt väikest pommitusala ümbritses range erirezhiimiga puhvertsoon. Seetõttu säilis ligikaudu pool tänasest kaitsealast sisuliselt loodusreservaadina.
Ürgset loodusmaastikku ning selle inimpelglikke asukaid on Alam-Pedjal rohkesti. Siin pesitseb kaljukotkaid, kaks paari Euroopas üliharuldaseks jäänud suur-konnakotkaid. Luhamaastikel asub suurim ja tihedaima asustusega rohunepi pesitsusala Baltimaades. Mükoloogid on Alam-Pedjal avastanud vähemalt 34 Euroopas üliharuldast seeneliiki, putukauurijaid mitmeid Eestis vähelevinud kiililiike.
260 ruutkilomeetril elab praegu vaid kakskümmend püsielanikku, seetõttu on siinsetel maastikel liikuvate inimeste arv võrreldav samas tegutsevate huntide, ilveste või karude omaga.
Alam-Pedja kaitsealal on inimasustus ja seetõttu ka kultuurmaastikud hääbumas. Kuid mõistlik inimtegevus aitaks alal hoida märkimisväärset osa elusloodusest. Niitmata jõeluhad võsastuvad ning seetõttu kaob neilt suurem osa seal varem leidunud looma- ja taimeliike.
1992. aasta presidendivalimiste ajal oli Palupõhja küla sissevajunud katusega rehielamu kõdunevatel seinapalkidel leidunud valimisplakat tekstiga «Eesti tuleb tagasi!». Sellise poliitilise lubaduse järeleproovimiseks paremat paika vaevalt leiab.
Kunagise Eesti pöördumatu ajalookssaamine on siin iseäranis märgatav. Suur osa endisi talusid on nüüdseks kas tühjad või kadunud, lähimad asulad kaugel. Pärandkooslusi ilma heinateota ei säilita, kuid niitmise taasalustamine nõuab siin märksa suuremaid kulutusi ja pingutusi kui näiteks Matsalu looduskaitsealal.
Päris hästi sobivad kokku Einar Tammuri lahe jutt ning Arne Aderi head fotod. Raamat on nagu küllakutse Alam-Pedjale.