Sabbe segati mängu, kust väljujaid polnud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

JUHANI PÜTTSEPP

Võhandul 1978. aasta sügisel end uputanud Eesti viimane teadaolev metsavend August Sabbe ei legaliseerunud, sest kartis oma varjajate turvalisuse pärast, samuti võis julgeoleku agendina metsa saadetud Sabbe elus olla seiku, mida ta ei tahtnud avalikustada.

Arhiividokumendid 1940. aastate lõpust, mil julgeolek saatis August Sabbe agendinime Jaan all metsa, jutustavad pealekaebamise ja valemetsavendade abil avastatud punkritest, tapetud metsavendadest, nende abistajate vangistamisest ning üha uute agentide värbamisest.

Karistuseks oli surm

Paidra veski praeguse omaniku Valve Kaasik-Lüütsepa isa oli üks neist metsavendadest, kellele julgeolek andis ülesande teisi metsa jäänuid otsida. «Isa nägigi ükskord sööklas laua taga kampa tuttavaid mehi,» räägib Kaasik-Lüütsepp. «Ta astus ligi ja ütles, mis te siin istute, mina olen üks, kes teid üles andma peab. Mina ei räägi, aga teiste eest ma ei vastuta.»

Võrumaal Loosi soos varjus augustis 1951 kolm metsavenda, kellest üks oli julgeoleku agent Endel. Nende laagrisse tulid ööbima Jaan Roots, Elmar Käis ja Rein Palusaar. Koidikul kavatsesid nad tappa Loosi külanõukogu esimehe. Agent Endel aga käis õhtul «külas leiva järel», misjärel hommikune rünnak jooksis varitsusele ja Palusaar hukkus.

«Rein Palusaar oli kõva puhastustöö tegija, südametunnistuseta noormees. Kui keegi kellelegi näpuga näitas, siis sellest oli küllalt,» räägib metsavend varjunimega Kure-Juhan. «Kakskümmend neli on ära, üht on veel vaja, nõnda ta ütles.»

Kolm päeva pärast Palusaare surma tulistas metsavend hüüdnimega Kuri punkris agent Endlit püstolist pähe, süüdistades teda reetmises.

«Kui ma ükskord Orioni mehi (Orion oli Jaan Rootsi rühma nimetus - toim) enne nende retkele minekut hoiatasin, et see, mida te teete, head ei tähenda, öeldi, et kui sa ei taha meiega koos töötada, ootab sind surm,» räägib Kure-Juhan. «Ma ütlesin: mehed-mehed, ärge seda küll tehke.»

Julgeolek saatis August Sabbe suvel 1949 metsavendi otsima ja andis talle agendinimeks Jaan. Sabbe oli aga vihaselt raiunud, et tema nende julgeolekumeestega kohtuma ei hakka ning jäi metsa. Kontrolli alt väljunud agenti, kes pärismetsavennaks hakkas, püüdis KGB tema punkrikaaslaste abil tabada, kuid kõik operatsioonid ebaõnnestusid.

1954. aastal keelduvad kaks metsast välja tulnud Sabbe kaaslast Ludvig Juks ja Jaan Vigel teda otsima minemast põhjendusega, et Sabbe võib nad tappa.

Sabbe punkrikaaslane Kure-Juhan kinnitab, et temagi saadeti pärast legaliseerumist 1956. aastal Põlva miilitsaülema Hans Salmi poolt kalamehena Sabbet otsima.

«Küsisin ka püstolit kaasa, ütlesin, et Sabbe võib mind maha lasta, aga seda mulle ei antud,» jutustab Kure-Juhan. «Võtsin õngelati kätte ja läksin Võhandule.» Veel 40ndate lõpus andis julgeolek oma agentidele nii püstoleid kui ka unerohtu, mida nood pidid metsavendade vastu kasutama.

Kure-Juhan ostis Sabbe kodutalust Paidra-Palolt piima ja küsis Kuste (Sabbe varjunimi) järele, talle vastati, et see, keda ta otsib, on ammu surnud.

Kure-Juhan pöördus tagasi, andmete mittetoomist talle pahaks ei pandud.

«Oi jumal, siin oli õudne, julgeolekumehed käisid teda passimas ja ukse taga kloppimas kuni Sabbe uppumiseni,» räägib Sabbe kodutalu Paidra-Palo praegune perenaine.

Viirastuslik jalgrattur

Võru-Põlva-Veriora kolmnurka jäävates külades teab iga vanem inimene Sabbest midagi. Räägitakse, et Sabbe sõitis jalgrattaga, et olid kindlad abistajad, sest ta nägi tipp-topp välja, kandis sooja ja puhast pesu ning ta hammastel olid kullast kroonid.

Kus aga Sabbe end ligi 30 aastat varjas, ei osata öelda.

«Meil oli Tõudsimäe kandis kari, mu isa käis ilmselt Sabbega seal salaja kohtamas, aga meile ta ei rääkinud ka enne oma surma 1997. aastal sellest midagi,» räägib noor mees Paidra-Palolt. «Isa kartis, et aeg muutub, punased tulevad tagasi ja vaikis kõigest lõpuni.»

«Ma ei tea, kas ma julgen teile midagi rääkida, tuleb uuesti nõukogude võim ja meid saadetakse jälle Siberisse,» kahtleb vajaduses Sabbe kohta informatsiooni anda üks Leevi elanik. «Inimesed ei usu praeguse Eesti riigi püsimisse.»

Evi Kurusk saatis külanõukogu sekretärina Leevil töötades 1962. aastal mõnedesse taludesse laiali Sabbele mõeldud kirjad, milles KGB kinnitas, et mees võib midagi kartmata end legaliseerida, st metsast välja tulla.

«Ta sai need kirjad kindlasti kätte, aga üles end ei andnud,» väidab Kurusk. «Üldse ei tea, kus ta end varjas. Elasime kolmekesi, mina ja kaks koolilapsest tütart, need hakkasid üksvahe ütlema, et keegi elab meie lauda peal. Ei julgend vaatama minna, kas seal keegi oli...» jätab Kurusk lauselõpu otsekui õhku rippuma.

«Kohtasin Sabbet Võhandu ääres,» räägib Linda Puniste Leevilt. «Küsis minu käest, kas saaks meie juures end varjata, ma ei lubanud. Minu ema oli siis Siberis vangis ja olin isegi kahtluse all.»

«August Sabbe sugulane Adeele käis kogu aeg veski juures ja kõige kummalisem tunduski meile, et ta kogu aeg küsis, ega te ikka ole kuulnud sellest Augustist,» räägib Paidral aastatel 1953-1960 elanud möldri tütar Maia Käige. «Öösiti passis Teele kogu aeg oma talu väraval, mitut inimest korraga majja sisse ei lasknud. Isa käis seal, ütles, et suitsuhais oli. Sabbe oli ilmselt seal.»

Sabbe viimased varjajad

«Ta tuli öösel, õngitses kaevust mannergu, jõi oma kõhukese piima täis ja läks. Sabbe oli ikka üks ilmsüüta inimene,» mäletab Silvia Poolak Leevi lähistelt. «Meil oli üks väikene kuri koer, kes hirmsasti haukus, ainult selle lõi ta kraavi serva maha.»

«Siin see tema liivahaud on,» osutab Elfriide Vill Timo külast Vana-Koiola-Leevi teest paarisaja meetri kaugusel kuusemetsas paiknevale Sabbe viimasele punkrile. «Hommikul vara tuli siit suitsu. Kes oskas vaadata, see nägi.»

«Sattusin talu taga metsas ükskord keevale pajale,» räägib perenaine Elfriide, kuidas ta punkri leidis. «Mina teadsin ja tema teadis, et mina tean, aga ega ta sellepärast kuhugi ära kolinud.»

Seal, Pärna talu taga metsas peitis Sabbe end vähemalt kümmekond aastat. «Meie ei puutunud teda ja tema ei puutunud meid,» kinnitavad Elfriide ning tema lapsed.

«Meil ei olnud mõtteski teda üles anda.»

Pärna talust ei võtnud Sabbe midagi ja Elfriide Vill kahtleb, kas viimase metsavenna kaela ei määritud mitte ümbruskonna pättide tegusid.

«Ikka nägin teda, vahel ta küsis minu elu kohta,» kirjeldab Elfriide kohtumisi Sabbega. «Teinekord tuli ta karjale vastu, nägid kaugelt, aga moment ja ta oli kadunud.»

«Sabbe rääkis korduvalt, et ennast ta elusalt kellelegi kätte ei anna,» räägib Elfriide. «Ta arvas, et siis viiakse tema varjajate perekonnad minema. Ja ta ei tahtnud kellelegi oma elulugu kõneleda.»

Elfriide ei tea, mida Sabbel varjata oli või ei taha naine sellest rääkida. Ligi 30 aastat metsas oli pikk aeg ning 40ndate lõpp ja 50ndate algus tundub eriliselt karmi perioodina. Halastust tunti siis vähe ja seda mõlemalt poolt.

SENTA HARK (87)

Järveaadu talust Koolma külast

«Käisin koos Sabbega Intsikurmus peol. Ta oli peremehe poeg, sõitsime peole hobusega. Inimesena oli August kena, väga kena. Nii palju kui mina teda tundsin. Ei usu, et ta vargil käis.

Kui ta metsavend oli, siis me kokku ei puutunud.

Mets on siin ümberringi, kui ma hobusega põllul töötasin ja pissile tahtsin, ega ma siis metsa ei julgenud minna.»

ELFRIIDE VILL (74)

Pärna talust Timo külast

«August oli noorelt väga tore poiss, ma olen temaga peol tantsinud. Ta polnud neid mehi, kelle olekus oli kurja teha. Ei puutunud kedagi, ehk vahel mõne kartulikibena kusagilt võttis.

Ega aru saada olnud, et ta metsamees on, rääkis tavalist juttu ja sedagi väga vähe.

Ju lihtsalt mõned poisikesed võtsid telefoni ja andsid ta üles, kui ta tol septembripäeval Koolma metsast Võhandule kalale läks.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles