Tänulikult meenutades professor Herbert Ligi

AADU MUST,

kolleegide ja õpilaste nimel

Täna, 25. oktoobril tähistanuks oma 70. sünnipäeva tuntud Eesti ajaloolane professor Herbert Ligi. Paraku pole teda enam kaheksa aastat meie hulgas…

Nagu viitab tema unikaalne perekonnanimi, oli Herbert Ligi pärit Saaremaalt. Sünnikohaks oli Pöide kihelkonna Uuemõisa vald. Õpihimuline noormees lõpetas Kuressaare keskkooli kuldmedaliga ja tuli Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Järgnesid aspirantuuri ja teaduriaastad ajaloo instituudis, kandidaadi- (1958) ja doktoritöö (1968) kaitsmine.

Üsna varakult algas ka tema pedagoogitee: 1953-55 oli ta vanemõpetaja Tartu Õpetajate seminari ajalookateedris, samal ajal alustas ta õppeülesande täitjana loengute pidamist ka Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas. 1970. põhikohaga professor, 1974. üldajaloo kateedri juhataja, 1977 ajaloo osakonna juhataja. Sellised on põhietapid tema ametiteel.

Oli ka tagasilööke. Kolleegid mäletavad, kui kirglikult elas professor kaasa tema ülesseadmisele Teaduste Akadeemia korrespondentliikme kohale (mis tema õpilaste arvates polnud kaugeltki nii ihaldusväärne ja hea seltskond kui Tartu Ülikooli ajaloo osakonna professorkond) ja kui valuliselt ta selle katse luhtumist läbi elas.

Väärt eeskuju

Professor Ligi loengukursused käsitlesid keskaja ajaloo üldkursust, üldajaloo historiograafiat ja matemaatiliste meetodite kasutamist ajalooteaduses, tema juhendatud seminarid aga Eesti asustus- ja agraarajalugu 17.-19. sajandini.

Tollased tudengid mäletavad professorit kui rangelt akadeemilist, süsteemikindlat ja väliselt isegi veidi kuiva lektorit, head juhendajat ja suure isikliku võluga sharmantset härrasmeest. Hinnatakse professori isiklikku eeskuju (ta ei elanud vanast rasvast, vaid otsis aina uut - teda võis alatasa näha arhiivi uurimissaalis töötamas). Hinnatakse professori tolerantset ja õpilase ideid austavat ning samas asjatundlikku juhendamisstiili.

Professor oli sportlik ja vaba igasugusest võltstagasihoidlikkusest (Milline näeb välja heatasemeline teaduslik tekst? Aga vaadake minu raamatust…). Ja temaga oli veidi tülikas ühes meeskonnas korvpalli mängida, sest pealeviske pidi ju ilmtingimata, ükskõik mis positsioonilt, sooritama just tema.

Professor Ligi kui teadlase haare ja kasutatud allikate ring oli lai ja mitmekesine (tema personaalbibliograafia võib huviline leida ajaloo ajakirja Kleio 8. numbrist). Uurimuste kronoloogilised raamid katsid valdavat osa Eesti ajaloost, ulatudes 13. sajandist, arheoloogia ja kirjalike allikate piirimailt, tänaseni.

Nimetame vaid mõned tähised sellest aegreast. Koostöös oma äia, akadeemik Harri Mooraga ilmus Ligil sisutihe ülevaade «Baltimaade majandus ja ühiskondlik kord 13. sajandi algul» (1969). Doktoritööl põhinev monograafia «Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni» esitab sügava ülevaate teoorjusliku mõisamajanduse kujunemisloost läbi sajandite. Kandidaaditöö põhjal publitseeritud monograafia «Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558-1561)» annab hea ülevaate eesti ühiskonna agraarsuhetest orduriigi lõpuaastail. Monograafias «Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI-XVII sajandil» (1963) demonstreerib autor eredalt kartograafiliste allikate kasutamise võimalusi põllumajanduse ajaloo ja inimese ja looduse minevikusuhete uurimisel ning esitab panoraamse pildi rootsi-aegsetest agraaroludest.

Viimasel paarikümnel aastal keskendus professori teaduslik huvi rahvastikuajaloole. Ilmusid ulatuslikud artiklid talurahva arvu dünaamikast 18. sajandil ja 19. sajandi algul, laste suremusest, rahvarändest. Rahvastikulooline uurimistöö viis professori ka Tallinna, perekonnaseisuameti arhiivi.

Seal töötades sai ta, esialgu muidugi mitteametlikult, tutvuda ka Nõukogude-aegsete salastatud allikmaterjalidega, sh nn erisurmade aktidega, mis avasid ametlikult peaaegu et olematuks kuulutatud massirepressioonide tagamaid.

Kompromissitu uurija

Meie lähiajaloo vastu oli ta alati suurt huvi tundnud, kuid olude tõttu sellest distantseerunud. Professori enda sõnul poleks tema äge iseloom võimaldanud leida kompromissi teadlase aususe ja räige riikliku tellimuse vahel.

Professor oli klassikalisi allikaid ja uurimismeetodeid hindav kirglik uuendaja. Seda arvestades oli lihtsalt paratamatu, et laulva revolutsiooni ajal jäid tema tabelid 18. ja 19. sajandi sünni-, surma- ja abielumeetrikate andmetega ootama teisi aegu.

Vabamate olude saabumisel oli ta võimeline tõeliselt professionaalsel tasemel uurima meie rahva lähiajaloo valupunkte. 1989. aastal moodustati Rahvarinde initsiatiivil Eesti ja Nõukogude Liidu arveraamatu töörühm, kus Eesti rahvastikukaotusi uuriva grupi juhiks sai professor Ligi. Valmisid kartoteegid Eesti rahvastikukaotustest Nõukogude Liidu vanglates ja sunnitöölaagrites, küüditamistest, Eesti linnade rahvarändest 1950. aastatel. See ei olnud siiski oma põhilise uurimistöö juurest põgenemine - ka uus uurimistöö pidi moodustama ühe osa tema suurest ja auahnest plaanist kirjutada monograafia Eesti rahvastikuajaloost 17. sajandist kuni tänaseni. Ent enneaegne surm ei lasknud sellel ideel teostuda.

Sild maailma

Aja möödudes õpime oma mentoris nägema uusi jooni, mille väärtuse mõistmiseks ja hindamiseks on hädavajalik ajaline distants. 1970.-1980. aastate ajalootudengid tunnistavad, et tänu oma eredatele ja samas erinevatele professoritele saime oma aja kohta väga hea hariduse. Meie õpetajad olid, olude tõttu seda ise jõuliselt propageerimata, silla hoidjateks eestiaegse ajalooteaduse ja meie vahel. Meie professorid viisid üliõpilased arhiivi, rahvusliku dokumentaalse mälu juurde, õpetasid meid kasutama allikakriitikat kui ajalooteaduse alussammast.

Herbert Ligi puhul lisandus sellele silla loomine muu maailma ajalooteaduse uuemate suundumustega. Tagantjärele tunneme tema agraarajaloo seminarides ära tollaste Soome ja Rootsi koolkondade mõjutused. Just tema seminaride kaudu õppisime interdistsiplinaarse uurimistöö saladusi (ajaloolaste ja loodusteadlaste ühisprogramm Inimese ja looduse suhted ajaloolises retrospektiivis). Tema seminaride kaudu jõudsid meieni teisedki samal ajal Lääne-Euroopas suurt populaarsust võitnud teemad, nagu näiteks hindade ajaloo uurimine ja muidugi arvuti kasutamine ajaloolase uurimistöös.

Teadlasena on professor Ligi jätnud Eesti ajalooteadusse sügava jälje. 1990. aastate viidatavuse edetabelis edestab ta kõiki veel tänagi täies loomejõus ametivendi. Endiselt püsivad teaduskäibes tema «Talupoegade koormised Eestis» ja «Põllumajanduslik maakasutus Eestis», korduvalt on viidatud tema 1970. aastatest pärinevat ajaloolis-demograafilisi uurimusi. Populaarne on vahetult enne autori surma ilmunud artikliteseeria «Ääremärkusi küüditamiste ajaloole». Viiteanalüüsist ilmnevad koolkonna jooned: viitajate seas on tema õpilased Aadu Must, Ülle Liitoja-Tarkiainen, Tõnu Tannberg, Priit Pirsko, Tiit Rosenberg ja väga aktiivsena akadeemiline lapselaps Aigi Rahi.

See ongi teadusemaailma lihtne, kuid püsiv tõde - inimesed elavad edasi oma lastes, teadlased aga enda ja oma õpilaste töödes.