Juhtus nii, et Kuku esimene filmiroll on «Tätoveeringus» (1977 – toim). Kindla peale oleks ta varem või hiljem igal juhul oma ekraanirännakut alustanud, kuid sedapuhku pidin valiku tegema mina ja sugugi mitte omal soovil.
Kuidas Kuku tätoveeritud sai
9. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pooletunnise filmi kunstiliseks juhendajaks sattus Andrei Tarkovski, kellele selle väikese sissetuleku kombineeris tema sõber ja Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkor. Tarkovski vaatas üle kõrge kunstinõukogu poolt juba kinnitatud tegelaste filmiproovid ja teatas, et kui kas või ühte rolli jääb mittenäitleja, nagu kavandatud oli, pühib tema oma käed sellest avantüürist puhtaks.
Jäi üle loobuda kas algajaist, mis tundus jälgi enesereetmisena või Tarkovskist, nagu tegi üks mu kolleeg. Respekt, sest juba tollal oli maestro ainult jumaldamise objektiks.
Kibestumiseklomp kurgus, pidin otsast peale alustama. Enesehinnang oli nadi ja nii ei osanudki artistidele mingeid vähegi arukaid ülesandeid anda. Kuku tollal veel täiesti selgetes lapsesilmades oli tumm aukartus. Olime paviljoni õuel, vanaraua hunniku taga. Palusin tal esitada mõnd juba selgeks harjutatud teksti. Selleks osutus lõik «Romeost ja Juliast».
Teadmata täpselt, mis või kuidas, otsustas Kuku olla võimalikult ekspressiivne ja hakkas oma monoloogi täiest kõrist karjuma. Kõrval oli komsomolikomitee, osa selle aknaist tõmmati pauguga kinni, teised lükati, vastupidi, uudishimulikult lahti. Nii ta need esimesed sammud kaamera ees tegigi: venelase käsu peale, eestlase olematute näpunäidete järgi ja komsomoli armuliku pilgu all.
Lõpuks tuli Kukul mängida peaaegu et tumma rolli. Kohe esimesel võttepäeval armus ta mustlastüdrukut mängivasse Moskva plikasse. Ta ei julgenud seda enesele isegi tunnistada. Kõik see segadus ongi tänaseni ekraanilt tunda. Ainult enam mitte kaose, vaid magusa piinana, mis igaühele murdeeast tuttav.
Head kiirendust ja võimsaid ketaspidureid Kukule.
Arvo Kukumägi 50
• Täna tähistab 50. sünnipäeva andekamaid ja isikupärasemaid Eesti filminäitlejaid Arvo Kukumägi, kelle tähtrolliks on külvivolinik Mait Kukemeri filmis «Ideaalmaastik» (1980, rež Peeter Simm), mille eest pälvis ta üleliidulisel filmifestivalil ka parima meesnäitleja auhinna.
• Kokku on Setumaal Satserinnas sündinud näitleja mänginud rohkem kui 30 linateoses. Filmikunsti juurde sattus ta veel lavakunstikateedri tudengina, kui tegi 1977. aastal kaasa kassetti «Karikakramäng» kuuluvas lühifilmis «Tätoveering» (rež Peeter Simm).
• Filme: «Metskannikesed», «Arabella, mereröövli tütar», «Hundiseaduse aegu», «Sigade revolutsioon» jpt. Viimaseid suuremaid filmirolle on «Mis iganes, Aleksander!» (2007, rež Maiju Ingman).