Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku Einar Hillepi arvates on vangla ja kriminaalhoolduse koostöö tõhusaim viis vange õiguskuulekale teele tagasi aidata.
Ministeerium: lootusetud vangid tuleks isoleerida
30. aprill 2010, 18:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hillepi arvates tuleks isoleerida need vangid, keda pole võimalik muuta, ja püüda muuta neid, kellest võivad veel saada seaduskuulekad kodanikud.
Hillepi sõnul on kohtuvõimu vastutusrikas ülesanne leida igale juhtumile õiglane lahendus: kas ennetähtaegne vabastamine kriminaalhoolduse alla, tähtaegne vabastamine, karistusjärgne käitumiskontroll või eriti ohtliku kurjategija puhul tema karistusjärgne
kinnipidamine pärast karistuse ärakandmist.
Harjumuskurjategijate karistusjärgne kinnipidamine nende ohtlikkuse tõttu ühiskonnale on Hillepi sõnul kasutusel paljudes riikides. Võimaluse võtta isikult vabadus kuriteo ärahoidmiseks näevad ette ka Eesti põhiseadus ning Euroopa inimõiguste konventsioon. Isiku vabaduse võtmise kooskõla konventsiooniga ühiskonna julgeoleku tagamiseks on möönnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.
«Karistusjärgset kinnipidamist kasutatakse vaid ohtlike harjumuskurjategijate puhul juhul, kui on põhjust arvata, et inimene jätkab vabanedes kuritegelikku teed. Lihtsamalt öeldes, kui vanglas on näha, et korduvkurjategija arusaamad pole muutunud, siis on ühiskonna huvides hoida teda ühiskonnast eemal nii kaua, kuni ta enam ohtu ei kujuta,» selgitas Hillep.
Seadus määratleb tema sõnul seejuures väga täpselt nende inimeste ringi, kellele on üldse võimalik karistusjärgset kinnipidamist kohaldada. Justiitsministeeriumi prognoosi kohaselt saaks karistusjärgset kinnipidamist kasutada 6-10 inimese puhul aastas.
«Oluline on mõista, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole mitte karistus tehtud teo eest, vaid vahend, et hoida ära uusi raskeid kuritegusid ning suurendada ühiskonna turvatunnet,» rääkis Hillep.
«Loomulikult on karistusjärgse kinnipidamise puhul, nagu ka vangistuse puhul üldse, oluline isiku taasühiskonnastamine. Vanglas on olemas kõige paremad võimalused viia läbi erinevaid sotsiaalprogramme, mis inimest seadusekuulekale teele tagasi tuua aitavad.»
Näiteks on olemas sotsiaalprogrammid neile, kellel on raskusi viha ohjeldamisega, sõltuvusprobleemid, puudulikud sotsiaalsed oskused vms. Vajadusel pakutakse karistusjärgsetele kinnipeetavate vajadustest lähtuvalt väljatöötatud eriprogramme või individuaalnõustamist.
Reaalselt saab karistusjärgse kinnipidamise tingimustest Hillepi sõnul aga rääkida alles mitme aasta pärast, kuna see eeldab esmalt vangistuse ära kandmist.
«Tähtis aspekt on ka see, et isik vabastatakse karistusjärgse kinnipidamise alt siis, kui on alust arvata, et ta uusi kuritegusid enam toime ei pane. Kui kohus on isiku karistusjärgsele kinnipidamisele määranud, kontrollib kohtunik vähemalt ühe korra kahe aasta jooksul, kas see on ikka jätkuvalt põhjendatud,» rääkis ta.
Süüdimõistetu või tema kaitsja võib karistusjärgse kinnipidamise täitmise algusest ühe aasta möödumisel esitada ka ise taotluse kontrollida karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust. Karistusjärgset kinnipidamist kohaldava asutuse juht võib aga igal ajal teha
täitmiskohtunikule vastava taotluse kontrollimiseks.
Kui kinnipidamise alus on ära langenud, vabastab kohus isiku, kohaldades sellisel juhul tema suhtes käitumiskontrolli. Kui isik kriminaalhooldustingimusi rikub, võib kohus talle uuesti vangistuse määrata.