Lasteajakiri on vähemalt Eestis kummaline žanr. Mida lapsed ikkagi lugeda tahaksid? Pikema tegevusajaga väljaannetel on selleks ilmselt õige vastus olemas. Ajakirja Minu Maailm esimene number alles otsib seda, aga midagi juba saab aimata. Proovides esiknumbri järgi hinnata, kuidas ajakirja toimkond oma sihtgruppi (kaanel kenasti kirjas, et 7–12-aastaseid) näeb, saab selgeks, et lugema oodatakse eelkõige avastushuvilisi ja teadmishimulisi. Tore.
Minu Maailm meenutab täiskasvanutele mõeldud (aga paljuski ju tegelikult lastele sobivaid) teadusajakirju. Imeline Teadus tuleb neist esimesena pähe, kui värsket üllitist lapata. Alustuseks paar lehekülge lühikesi nupukesi, kus muu hulgas saab selgeks hamburgeri päritolumaa (ei ole Ameerika), kõrgeim puu ja kiireim loom, sealt edasi juba pikemad lood nii ajaloost, tervisest kui täheteadusest.
Minu Maailma silmatorkavaim tugevus on ajalugu puudutavad artiklid, mis annavad ülevaate näiteks koolielust 19. sajandi lõpul, Tallinna kummituslegendidest ja halloween’i päritolust. Kõigest räägitakse lihtsas ja arusaadavas keeles (mis ei peaks olema ju vaid lastele suunatud väljaannete voorus), allahindlusi aga ei tehta ning lastega ülevalt alla ei räägita.
Kuigi Minu Maailm alles otsib oma olemust, on sellega juba ehk põhiline leitud – laste ja noortega räägitakse kui võrdne võrdsega. Puudusi on aga ajakirja kujunduses. Asjaliku sisu kõrval jääb vorm mõnel küljel üheksakümnendate aastate nostalgiliseks häguks, kus omavahel võitlevad neoonvärvilised kastikesed ning interneti pildipankade geneerilised fotod. Loodetavasti saab kujundusliku ebaühtluse kirjutada kasvuraskuste arvele ning päris oma nägu leitakse peagi. Praegused 7–12-aastased veedavad pea kõik suure osa päevast internetis ning oskavad lisaks asjalikule sisule oodata vastavat vormi.
Abilistena on artiklite koostamisse kaasatud Eesti Ajaloomuuseum, Tallinna tähetorn ja Tartu teaduskeskus AHHAA, veel väheses mahus, aga siiski juba omajagu tutvustatakse sündmusi, kuhu ajakirja lugemise järel minna, et teadusavastustega edasi liikuda. Ning raamatuid, mille kaudu maailma edasi avastada.
Minu Maailm näeb oma lugejat suuresilmse avastajana ning on seda ise. Veel veidi konarlik, kuid potentsiaali on kuhjaga. Lugejale tullakse appi, juhuks kui lapsevanem ehk näiteks arvutimängude võlusid ja arendavat võimet piisavalt hinnata ei oska. Nii soovitatakse emadele (sest isad teavad juba niigi?) geograafilist seiklusmängu «GeoGuessr» mängida. Selliseid võimalusi, mille abil lapsed koos vanematega mänguliselt õppida ja avastada saavad, ootaks Minu Maailmalt edaspidigi.
Minu Maailm
• Laste ja noorte aimeajakiri
• 36 lehekülge, ilmub kord kuus
• Väljaandja OÜ Sunwells
• minumaa.ee