Eakas habetunud ja väsinud näoga Afganistani mees vaatab ainiti televiisoriekraani ja teatab: «Mu poeg ei kuulanud mind. Ta laenas mult raha ainult selleks, et maksta oma surma eest.»
Afgaanid otsivad surma trotsides paremat elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjeldatud steen on osa Afganistani Põgenike ja tagasipöördujate ministeeriumii kampaaniast, mille eesmärk on hoiatada sõjast räsitud riigist pagevaid noori mehi smugeldajate eest.
Reaalsete perekondade lugusid kasutava teavituskampaania eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, kui suureks ohuks väljarändajatele on vahendajad ja pikk teekond, mis neil ees seisab. Lisaks meenutatakse, et isegi, kui õnnestub jõuda elusalt ja tervelt sihtkohta, võib seal sageli oodata kodumaale tagasi saatmine.
Ühes teises reklaamklipis näeb hazara rahva esindajast isa oma kingaparandustöökojas, kus ta meenutab poega, kes üritas pääseda Austraaliasse. «Ma ütlesin talle korduvalt, ära mine, ära usalda smugeldajaid,» räägib ta ja kaamera näitab tema muret täis pilku. «Kuidas ta läks ning nüüd on ta surnud, uppus merel,» lõpetab mees.
Välisväed on lahkumas ning levivad kartused, et sellele järgneb radikaalsete islamistide või vägivaldsete sõjapealike valitsus, mistõttu püüavad paljud afgaanid kodumaalt põgeneda. 2014. aastal lahkub suurem osa NATO juhitud vägedest ning ühtlasi väheneb ka Afganistanile antav abiraha.
Ambitsioonikaid noori mehi vajab ka alles kujunev riik, ent parema elu otsinguil suunduvad paljud välismaale – ÜRO pagulasorganisatsiooni andmetel esitasid afgaanid möödunud aastal arenenud industriaalriikidele 36 000 asüülitaotlust. Kuigi Talibani režiim kukutati 12 aastat tagasi, pärineb suurem osa maailma põgenikest endiselt Afganistanist.
«Kodusõja ja Talibani valitsusaja kogemustele tuginedes soovivad paljud afgaanid nüüd iga hinna eest maalt põgeneda,» rääkis uudisteagentuurile AFP põgenikeministeeriumi esindaja Idlamudin Jurat. «Meie kampaania eesmärk on muuta usku, et ebaseaduslikke kanaleid pidi põgenemine ja oma saatuse vahendajate kätesse usaldamine ei ole kuigi riskantne,» täpsustas ta.
«On suur oht surma saada ning väike võimalus turvaliselt kohale jõuda ja olla seal vastu võetud,» rääkis Jurat.
Kõige sagedamini valivad afgaanid sihtkohaks Austraalia, Rootsi, Saksamaa või Norra, ent isegi kui nad ületavad kõik takistused ning elavad üle pikad retked läbi paljude riikide või mereretked smugeldajate kehvades paatides, ootavad neid kohale jõudes ees uued takistused.
Septembris võimule tulnud Austraalia uus valitsus on lubanud mereväe abil kõik nende ranniku poole suunduvad paadid tagasi saata – tüüpiliseks punktiks, kust Austraalia poole seilama asutakse on Indoneesia – ning Austraalia saatkond Kabulis on selgesõnaliselt teada andnud, et migrandid ei ole teretulnud.
2006. aastast saadik on ametnike hinnangul hukkunud vähemalt 600 Austraaliale kuuluva Jõulusaareni jõuda püüdnud põgenikku, kuigi täpseid arve ei tea keegi. Need, kellel on õnnestunud jõuda saare pinnale, saadetakse nüüd vähearenenud Paapua Uus-Guineasse.
Põgenike ja tagasipöördujate ministeeriumi ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IMO) kampaania, kus lisaks tele- ja raadioklippide näitamisele ning infovoldikute jagamisele käiakse ka külades teavitustööd tegemas, ei pruugi aga paljude afgaanide jaoks siiski piisav olla.
Näiteks rääkis Mazar-i-Sharifis elav 20-aastane töötu Saber Rezayee uudisteagentuurile AFP, et on juba kaks korda varem üritanud Euroopasse pääseda.
«Ma eelistan minna ja surra teel, kui jääda siia ja oodata, kuni Taliban mind tapab või lendan õhku mõne pommi otsas,» sõnas ta. Mõlemal lahkumiskatsel püüdis ta jõuda Rootsis elavate sugulasteni, ent tema teekond lõppes ühel korral Türgis ja teisel Iraanis. «Ma olen noor, ent mäletan selgelt, kuidas Taliban tappis mu sugulasi,» meenutas noormees, kes loodab, et Rootsis leiab ta tööd ja parema elu.
36-aastane endine valitsusametnik rääkis ajakirjanikele, et üks tema lahkumiskatse on juba luhtunud, ent ta ei suuda kuidagi ette kujutada, et jääb pärast 2014. aastat Afganistani, sest teda ja ta naist on ähvardatud liiga liberaalseks peetava elustiili tõttu. «Ma müün oma maja maha ja lahkun iga hinna eest,» sõnas ta.
Põgenikud maksavad vahendajatele väga suuri summasid, mis ulatuvad mõnikord suisa 20 000 USA dollarini.
«Nad teavad ohte ja et neid võidakse tagasi saata, ent see on hea äri,» kommenteeris AFP-le Kabulis üks anonüümseks jäänud vahendaja. «Me lihtsalt abistame neid põgenemisel. Viime nad enamasti Türki, kust keegi teine viib nad edasi Euroopasse või Austraaliasse.»
IOMi sõnul ei ole paljudel afgaanidel aimugi, mis neid pärast vahendajatele maksmist ees ootab. «Me ei saa peatada nende lahkumist, aga saame anda neile adekvaatset informatsiooni, mille põhjal otsus langetada,» lisas IOMi ametnik Sato Mio.