Muinsuskaitsjad töötavad läbi Hiiumaa lähistel sõjakeerises uppunud Briti allveelaeva HMS E-18 vrakilt oktoobri alguses kogutud foto- ja videomaterjali ega plaani sinna tänavu enam sukelduda.
Spetsialistid asuvad analüüsima Briti allveelaevast tehtud salvestisi
10. november 2013, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meil on vrakist väga korralik video ja pildimaterjal, mida praegu läbi töötame,» ütles BNSile uurimisgrupi liige Ivar Treffner. «Põhiline on teada saada, miks allveelaev uppus. Tõenäoliselt tekib meil videomaterjali läbi töötades hulk küsimusi ja siis on tarvis siiski kohale minna ning konkreetseid kohti lähedalt kontrollida.»
Treffneri sõnul on uurijate erilise tähelepanu all igasugused vigastused. «Peame uurima näiteks seda, kuidas on vigastuste servad murdunud, kas plahvatus oli väljast sisse või seest välja,» tõi Treffner näite. Tema sõnul läks allveelaev suure tõenäosusega põhja pinnalsõidu ajal, millele viitavad ka lahtised luugid.
Kuigi alus on hästi säilinud ja luugid on avatud, siis laeva sisse Treffneri sõnul minna ei plaanita. «Ma ei näe praegu, et sisenemine uurimisele midagi juurde annaks. Teiseks on tegemist sõjahauaga ning allveelaev pole just kõige suurem asi, kuhu sisse ronida,» rääkis Treffner. Ta lisas, et kui sisenemiseks oleks väga mõjuv põhjus, siis oleks see teostatav.
Uurimisgrupli liikme sõnul pole arutatud võimalust tuua allveelaevast välja meremeeste säilmed ja need maha matta. «Aga ma ei usu ka, et peale nii pikka aega oleks võimalik neid üldse leida. See on kummaline - vahest võib veest leida mõne tuhandeaastase kondi, kuid näiteks viimase sõja ajal uppunud alustelt ei leita sageli kellegi jäänuseid,» rääkis Treffner, tuues näiteks reisilaeva Stalin, millega läks põhja väga palju inimesi, kuid vrakilt leiti vaid mõned kondid.
«Eks kõik sõltub oludest ja keegi ei saa garanteerida, et me sealt kõigi meremeeste säilmed kätte saaksime ning tekiks rumal olukord, kus ühed saab maha matta, teised mitte,» rääkis Treffner, toonitades, et säilmete otsimise ja välja toomise otsuse saavad teha vaid britid.
Ka allveelaeva üles tõstmine pole päevakorras olnud. «Hind oleks kohutav ja samas pole tal sellist ajaloolis-kultuurilist väärtust. Tööprotsess oleks iseenesest suhteliselt lihtne, kuid kuival vajaks alus konserveerimist, mis on palju aeganõudev, kallis ja keeruline töö. Lisaks tuleks ehitada selle hoidmiseks ka uus hoone,» rääkis Treffner.
Uurimisgrupi liige toonitas, et tegemist on Briti sõjalaevaga ja selle riigi sõjalaevade omandiõigus säilib ka peale nende uppumist igavesti, ükskõik mis vetes need ka lebavad. «Vaid siis kui riik deklareerib oma jurisdiktsioonist loobumist, saab vrakk vabaks. Praegu peaksid igasugused tegevused laeva suhtes saama brittide nõusoleku,» sõnas Treffner.
97 aastat tagasi 30 Briti ja kolme Vene meremehega Tallinna sadamast lahingretkele väljunud allveelaev ei tulnud enam kunagi tagasi ja selle saatus, arvatavalt miinile sõitmine, jäi saladuseks ligi sajandiks.