Vana Volgaga Tallinnas ringi sõitnud tippluuraja jäigi tabamatuks

Risto Berendson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid Tallinnas kunagise Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) tippagente koolitanud ülisalajane koolihoone on praegu eravalduses. Kunagisest koolitööst annab välisel vaatlusel aimu vaid juugendstiilis hoone kõrval kõrguv katlamaja korsten.
Aastaid Tallinnas kunagise Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) tippagente koolitanud ülisalajane koolihoone on praegu eravalduses. Kunagisest koolitööst annab välisel vaatlusel aimu vaid juugendstiilis hoone kõrval kõrguv katlamaja korsten. Foto: Mihkel Maripuu

Juba kolmanda riigireetmise juhtumi valguses uuris Postimees, kuidas Venemaa eriteenistused üheksakümnendatel aastatel siin oma luuretegevust ümber korraldasid ja millega Eesti kolleegid neile vastata suutsid.

Eesti erilist positsiooni kunagise KGB luuretegevuses ilmestab kõige paremini Tallinnas Pirita-Kosel kõrguv juugendstiilis eramu. Selles, ülisalajases majas koolitasid venelased ENSV ajal oma kõrgema konspiratsioonitasemega agente - inimesi, kes suundusid välismaale elama kas põgeniku või ettevõtjana. Niinimetatud uinuvaid spioone, kes lääne ühiskonda sulandudes pidid KGBle alles aastaid hiljem väärtuslikku infot edastama.

Luureorganisatsiooni jaoks on sellised inimesed väärtuslikumad, kui välissaatkondade diplomaatilise kaitse all töötavad luureohvitserid. Eestlastele peaks sedasorti agentidest kõige paremini tuttav olema Sergei Jakovlev.

Varjunime Antonio de Jesus Amorett Graf kandnud vene välisluureohvitser, kes Portugali ärimehena legendi all Euroopas ringi reisis ja Eesti riiki reetnud Hermann Simmiga regulaarselt ühendust pidas ning teistegi Eesti poliitikutega kontakte lüüa üritas.

Vene luuretegevusel on Eestis olnud erineva intensiivsusega aegu. Kõige vaiksem periood oli vahetult pärast Eesti iseseisvumist, kui KGB siit lahkus ja FSB polnud veel tegutsema hakata jõudnud.

Kuid tõsiasi, et Eesti võimud teadsid kõiki siinseid KGB endisi kaadritöötajaid ja ka osasid kaastöötajaid, ei saanud olla rahulolu põhjuseks. Kõik teadsid, et tõeliselt tundlikud andmed viis KGB siit lahkudes endaga kaasa.

Mingit osa sõjaväeluurega seotud agentuurist juhiti ajavahemikus 1991-1994. aastal siin paiknenud Venemaa sõjaväeosadest, ent kui armee 1994. aastal kiiruga Eestist lahkus, võeti kaasa viimasedki tundlikumad andmed.

Venemaa seiukohast vaadatuna tekkiski siis luurerindel siin omamoodi tühimik. Venelastel oli kodumaal endagi asjadega tegemist, kuid hiljemalt 1995. aastal pani FSB luuremängu siin taas täistuuridel käima.

Alguses oli eestlaste positsioon selles mängus võrdlemisi kehv. Otseöelduna olid venelased oma pikajalisele kogemusele toetudes meist siin pikalt ees. Eesti eriteenistused ei teadnud alguses selles valdkonnas isegi lihtsamaid asju. Näiteks seda, kuidas hoida või transportida riigi saladusega kaitstud materjale.

Sedagi õpiti KGBlt. Täpsemalt neist siia maha jäänud õpperaamatukogust. Sellestki võinuks eestlased ilma jääda, kui ENSV endise välisluure juht Paul (sünnipärase nimega Pavel) Toom oleks teisiti otsustanud.

Avalikkuse jaoks võiks Venemaal sündinud Toom seostuda kohati Eesti vaenuliku retoorikaga esineva poliitiku Jana Toomi kaudu. Paul Toom on naise äi. Tema otsustas, et raamatukogus olevad materjalid võivad siiski eestlaste kätte jääda. Need raamatud olid esimesed infoallikad, kus kapo ja välisluurega tegelev teabeamet oma teadmisi ammutasid.

Toom oli pealtnäha eestisõbralik KGBlane. Ta kinnitas teda korduvalt Tallinna kodus külastanud kaitsepolitseinikele, et välisluurest Eestisse maha jäänud töötajad ei ole mingil juhul luuretööga edasi seotud. Miks? Sest nendega, vastuluurega tegelenud kapole valdavalt teadaolnud inimestega edasitöötamine tähendanuks venelastele varem või hiljem vahelejäämist.

Loogiline. Ent elu näitas, et Toom eksis. «On kaks võimalust - ta kas hämas meile teadlikult või ta isegi ei teadnud, kuidas FSB siin edasi toimetab,» mainib üks toonane vastuluuraja.

Toomi lähimatest välisluure ekskolleegidest sai hiljem Eestis kurikuulsaks Valeri Zentsov. Berliinis sündinud mees, kes kolis Eestisse juba lapsena ja kellest sai välisluures Toomi üks asetäitjatest.

Kui KGB NSV Liidu lagunedes oma asjad Eestis kiiruga kokku pakkis, oli Zentsov selle töötajaist üks suuri erandeid. Kui mehe ekskolleegid jäid Eestisse kas püsivalt elama või siis kolisid siit jäädavalt koos peredega ära, siis Zentsov korraldas oma asjad täiesti teisiti.

Ta kolis oma pere küll Venemaale, kuid jäi ise Eestiga seotuks. Tal oli Lasnamäel Paekaare tänaval korter ning Zentsovi regulaarsed Eesti visiidid pälvisid kaitsepolitsei kõrgendatud huvi.

Kuidas Zentsovi jälgiti, mis elu salapärane luureohvitser Tallinnas elas ja kuidas ajapikku Eesti vastuluurealane võimekus siin arenes, loe edasi Postimehe paberlehest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles