Tänasel Riigikogu istungil pärast haridusministrit kõnepulti läinud Mihhail Stalnuhhin ütles, et Jaak Aaviksoo ei usu Eesti haridusmaastiku muutumisse ning ei tohiks olla haridusminister.
Stalnuhhini sõnul ei tohi Aaviksoo olla haridusminister
11. november 2013, 21:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See inimene, kes praegu meie ees seisis, ei tohi olla haridusminister, mitte mingil juhul,» lausus Stalnuhhin. «Praegu hakkab toimuma järgmine asi. Me saame uued rahastamistingimused, me oleme suunitud kinni panema mõned koolid suuremates linnades ja koondama õpetajaid. Ja tahes-tahtmata sellega hakkavad tegelema kõik.»
«Härra rahandusminister saab vist sellest lusti, see on eriti lõbus tema arvates. Ning seda olukorras, kus naeruväärselt AS Eesti Energia, nagu ma lugesin välja ühest uudisest möödunud nädalal, otsib Ida-Virumaale füüsika-, keemia- ja inglise keele õpetajaid. Mitte haridusministeerium ei otsi, Eesti Energia otsib! Naerge või nutke, aga nii see on. Selles olukorras meie hakkame optimeerima koole.»
Stalnuhhini sõnul tähendab see haridusministri usu puudumist sellesse, et Eestis olukord muutub ja et tulevikus sünnib rohkem lapsi ning läheb vaja rohkem õpetajaid. «Praegu aetakse kõik ühe joone alla: minimaalselt võimalik rahastamine. Ja mina Eesti rahva asemel mõtleks selle peale, millised mõtted on peas sellel inimesel, kes kamandab meie haridust. Ta lihtsalt ei usu Eesti tulevikku,» lausus ta.
Keskerakonna fraktsiooni liige Stalnuhhin jutustas ka loo, mis tema sõnul seostus tal Eestis hariduse korraldamisega. «Kunagi aastakümneid tagasi, üle 30 aasta on sellest möödas, kui üks minu semu jutustas, kuidas ta ühel toredal õhtul jalutas Tallinnas kuskil seal tollase Matrossovi tänava kandis ja pimedast tuli välja kamp üsna viisakaid noormehi, kes pakkusid talle ära osta betoonprügikasti. Te mäletate neid betoonurne eks ju, mis tänaval seisid. Äri pidi nii hea olema, et nende nägusid vaadates ei suutnud ta «ei» öelda. Ta tõmbas taskust välja kõik raha, mis tal kaasas oli, aga siis, kui ta tahtis lahkuda, vähe sellest, et ta jäi rahast ilma, talle viisakalt öeldi, et kuidas jääb urniga. Sa ju ostsid selle ära, võta kaasa! Ja mingi paarsada meetrit ta pidi seda tassima.»
Ta lisas: «Vähe sellest, et härra haridusminister koos oma kummitempliga võtab meilt raha ära. Ta paneb meile veel kohustuse seda koormat tassida. Kusjuures vahe selle situatsiooniga, mida ma kirjeldasin nõukogude ajast, on selles, et maha visata me seda koormat ei saa.»