Loe nördinud prokuröride kirjavahetust kinnipeetavate vähendamise teemal

Põhja ringkonnaprokuratuur. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Postimees.ee avaldab nördinud prokuröride kirjavahetuse prokuratuuri siselistis, mille ajendas justiitsministeeriumi korraldus vähendada vanglates kiiresti kinnipeetavate arvu.

Autor: raskete isikuvastaste kuritegudega tegelev tuntud ringkonnaprokurör

Mõistagi saan aru, et küsimus on tegelikult  justiitsministeeriumi võimetuses viia vanglatega seonduvat olukorda euronõuetele ja ideaalidele vastavaks, aga see ei ole mitte prokuratuurile, vaid Justiitsministeeriumile pandud ülesanne, kes üritab olukorda lahendada prokuröride survestamisega ja mõistagi ilma täiendavaid kulusid tekitamata. Saan ka sellest aru, et raha ei ole, aga näidake palun seda sätet, millest tulenevalt sel alusel seadused ei kehti.

Olukorrale võiks muidugi olla ka täiesti arvestatav lahendus, mis oleks vahistamise tingimuste veelgi rangemaks muutmine ja sellest tulenevat uut olukorda järgiksid kõik seaduskuulekad prokurörid meeleldi. Kuigi Riigikogu konveierile mõeldes ei tohiks see olla eriline probleem (kunagise juhtivprokuröri ja asekantsleri Hirvoja kurtmine vajadusest kiirete ,,hoobade" järele seoses õigusloome aeglusega ilmselt ammu enam ei päde), mingipärast seda võimalust ei soovita kasutada.

Võib-olla seepärast, et Sise- ja Justiitsministeeriumi seisukohad ses küsimuses ei ühti? Et siis suunis et tule mitte valitsuselt vaid, Reformi halduses olevast ministeeriumist? Avalikkusele oleks keeruline selgitada, eriti enne valimisi?

Ka peaprokurör ei ole minu teada sellesisulist Kriminaalmenetluse seadustiku kohast juhist andnud, mis võimaldaks prokuröridel lähtuda mingitest täpsematest kriteeriumidest, keda vahistada ja keda mitte.

Valitud on hoopis ,,kuldne kesktee" - prokuröridele suunatud haldussund, millega kaasnevad võimalikud probleemid (,,äralangenud alusega" pätt paneb pärast vabanemist jälle miskit koledat toime) jääksid mõistagi konkreetse  äraräägitud prokuröri mureks, lisaks hingevalule muidugi.

Kas see ongi põhjuseks, et ei oleks võimalik poliitilist ja haldusjuhtimist süüdistada ja patuoinas oleks lihttöötaja? Vanasti oli selle stiilil küllaltki konkreetne nimetus - telefoniõigus. 90-ndate alguses oli mul naivistlik lootus, et sellega on nüüd kõik, aga mõistagi käib ajalugu spiraali mööda. Ma arvan, et senikaua, kuni poliitilised struktuurid omavad muid võimalusi riigi õigusasutuste juhtimiseks peale õigusloome, ei ole võimalik rääkida apoliitilisest õigusemõistmisest.

Vana vaidlus, aga kui selline ilmne näide end ikka ja jälle peale pressib, ehk oleks aeg jälle teemaks võtta.

Teine asi, mis mul samuti pikalt südamel on olnud, nähtub kahjuks samuti sellestsamast vangide probleemist. Me oleme teinud statistikast ebajumala, asja iseeneses. Seejuures ei taha ma kuidagi väita, et statistika poleks vajalik või oluline, aga meil (ja mitte üksnes prokuratuuris) tundub ta olevat kujunenud kõige olulisemaks imagoloogiliseks tööriistaks, ehk siis oluline on toota ilusaid numbreid. Mõistagi polditööstuses on hea, kui igal järgmisel aastal läbimüük kasvab, aga meie siin ei ole vist siiski sedasorti kasumlikkusele orienteeritud tegevusalas, kus igal aastal endisest enam oleks aktsepteeritav eesmärk. Meie töötame inimestega, inimsaatustega ja nende kokkupuuted

prokuratuuriga kaheldamatult kujundavad nende arvamust mitte üksnes prokuratuurist vaid riigist tervikuna.

Igaaastastel koosolekutel tõstetakse esile just seda, kes on jälle rohkem isikuid kohtusse saatnud jne. Kui nüüd lihtsalt ja loogiliselt võtta, siis selline lähenemine tähendaks, et ideaaliks on kogu Eesti elanikkonna ,,läbitöötamine" ja siis peaks vist välismaalaste kallale asuma, et numbrid jätkuvalt tõuseksid. Välja arvatud muidugi vangide numbrid, rahaline karistus on mõistagi eelistatud, raha on rahval ropult. Ma ei ole päris kindel, kuidas see majandusest tuimalt

imporditud ,,rohkem on alati parem" haakub tõdemusega ülekriminaliseerimisest Eesti õiguses.

Ja tõdemusega, et meil on liiga palju karistatud isikuid. Mulle on ,,onu Stjopa militsionäär"  juttude east alates siiski sisse kasvanud veendumus, et õiguskaitseasutuste eesmärgiks on luua turvalisustunnet, mitte numbreid, oluline on iga kaasus ja mulje, mis jääb sellega seotud inimestele, oluline on probleemi lahendus mitte lahendatud probleemide arv.

/…/

Võib-olla üks juhtimisalane mõte veel. Kui tekitada konkurents meeskonnas (näiteks maksta tulemuste eest), siis meeskond kaob ära. Selle asemele saab üksteisega võistlevate isikute grupi. Valikute küsimus jällegi. Kas viimaste aastate suvepäevad jätavad mulje prokuratuurist kui ühtsest perest? Kui palju suhtleme väljaspool osakonda ja hädavajalikku, kui palju lähevad korda teiste mured? Mulle isiklikult tundub, et prokuratuuris võiks maksta lisatasu (kui üldse maksta) üksnes eriti hea sisulise tulemuse eest (väga selgelt üle keskmise keerukad/ mahukad asjad sõltumata paragrahvist ja osakonnast, Riigikohtu poolt aktsepteeritud uus õiguslik seisukoht vms selgelt erilist).

Mitte selle eest, et oleks üle keskmise rohkem inimesi suutnud kurjategijana defineerida. Rääkimata sellest ohtlikust võimalusest, et näiteks samadel alustel palka saav isik võib otsustada oma töötulemusi lisatasu nimel ,,ilustada". Räägin jällegi konkreetsest kaasusest, aga nimesid ei tahaks välja öelda, Selle juhtumiga kokkupuutunud isikuid on ka meie majas piisavalt ja need saavad isegi aru. Ma siiski usun, et enamus inimesi meie kontoris on tulnud siia tööle mitte fiskaalsetest kaalutlustest lähtudes, eriti pean ma silmas kolleege, kes on siin olnud ka oluliselt vaesematel aegadel ja ilmselt ka jäävad tuleviku konjunktuurist sõltumata.

/…/

Mulle tundub, et prokuratuuris eksisteerib lõhe juhtkonna ja reatöötajate vahel, juhtkonna eesmärgid ja juhised ei ole allpool alati selgelt mõistetavad ja kõige olulisemana tooks esile kaasamise puudumise. On demagoogiline arvata, et prokurörid võiksid ju eri küsimustes arvamust avaldada, seda ju ei tehta, sest on hirm kaotada positsioon, töökoht, sattuda naerualuseks ja muud sellised ürgpainajad. Kunagi oli see häda lahendatud prokuröride ühingu näol, oli selline vabatahtlik prokuröre koondav organisatsioon (isegi maksu tuli maksta), mis tegi toonase

peaprokurör Meelaku elu raskemaks kui talle meeldis. Eks see oligi ilmselt põhjus (Alar Kirs ehk oskab kommenteerida), miks see asendati prokuröride üldkoguga. Minu pikaajalised vaatlused paraku näitavad, et prokuröride üldkogu tegevus on küllaltki ennustatav: üldkogu töökorra kinnitamine,  justiitsministri, riigi peaprokur6ri ja külaliste ettekanded/ loengud, erinevad eelnevalt juhtiv- ja vanemprokuröridega kooskõlastatud isikute (sh Jaan Naaber) valimised ja

valimistulemuste teatavakstegemine ning üldkogu lõpetamine. Ettepanekutele reeglina vastuväiteid ei ole ja ei saagi olla, kuna kõik on juba kooskõlastatud. Mida reeglina ei ole, on arutelu ja vaidlused. Vaid 2010 võeti vastu deklaratsioon, mis tõstatas eeskätt prokuratuuri iseseisvuse küsimuse. Kuivõrd nende vabastamise näidikute kaasus näitab prokuratuuri iseseisvust või mõjutatavust, otsustagu igaüks ise peale üldkogu deklaratsiooni.

/…/

Nõrgaks jääb aga prokuratuuriseaduse  13 Ig 2-1 p 5 toodud funktsioon - arutab

prokuratuuride tegevuse ja prokuröriteenistuse küsimusi ning teeb ettepanekuid nende lahendamiseks. Meil ju paraku ei kiputa arvamust esitama, välja arvatud kohvinurgas. Või siis ei ole seaduse kohaselt üldkogu juhtiv peaprokur6r soovinud selliseid küsimusi tõstatada, ei tea.

Ja lõpetuseks ma tahaks loota, et ülaltoodu läheb põhiseaduses sätestatud südametunnistuse- ja mõttevabaduse lahtrisse, mitte ei defineeru prokuröri eetika rikkumisena. Jagan arvamust, et meeskonnas peaks alati olema inimesi,

kes julgevad toiduredeli kõrgematele astmetele vastu vaielda ja mitte alati nõustuda, see on minu arvates väga efektiivne viis vigade ja stagnatsiooni vältimiseks. See kiri ei ole mõeldud ka ühegi isiku kriitikana, pigem nähtuste, eeskätt konformismi kriitikana~ Sealhulgas ka minu vastu, et el Ole varem-s5na v5thud. Ka juhtkonda kuuluvad ei ole elust suuremad, küll aga võiks neil kui meeskonnavaimul kasu olla ausast tagasisidest. Ülal on üksik olla, eriti kui alt kostub üksnes vaikus.

Vastus eelmisele kirjale

Autor: ringkonnaprokuratuuri osakonna juht, tuntud vanemprokurör

Kõik, millest kirjutad, on puhas kuld /…/ Murelikuks teeb mh see, et inimesed ei söanda – julge oma arvamust avalikult avaldada – just nagu Põhja-Koreas. Prokuratuuri kui institutsiooni on tabanud moraalikriis… juba ammu.

PS. Su kirjatükk ei jää millegi poolest maha Andrei Hvostovi arvamusartiklitest ja vääriks kohta Postimehes.

Noore prokuröri arvamus süsteemist

Autor: aastase tööstaažiga prokuröri abi

Pärast mõnekuulist töötamist aga sain aru, et olin asjadest üsna valesti aru saanud. Prokuratuuris käib üks uskumatu juhiste, käskude ja ma-ei-tea-mille-veel järgimine. Kusjuures vastuvaidlematu. Ma arvasin, et mina üksi arvan nii ja

pean lihtsalt asjaga harjuma ja ootasin juba päris kaua, millal keegi lõpuks midagi ütleb, mõeldes, et kui mina oleksin juba ,,keegi" (kogemuste ja tööstaaži mõttes siis eelkõige), oleksin juba ammu midagi 6elnud. Selle kohta, et mis sõltumatusest ja veendumuse järgimisest me räägime, kui pidevalt tuleb kuskilt jällegi uus juhis, mida me kõrvad

lontis täidame ja me oleme tegelikult lihtsalt üks poliitiline mutter.

Juhiste andmine on iseenesest ju seaduslik. Aga seda ,,kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamiseks". /…/ Kas menetluse seaduslikkuse tagamiseks on vaja anda prokuröridele JUHISEID? See on minu jaoks siiani väga-väga arusaamatu ja juba sõna ,,juhis" (ka muus kui tööalases kontekstis) tekitab allergiat. Kummaline, et arvatakse, et inimesed, kes on tööle võetud seetõttu, et nad ju ,,on prokuröritööks vajalike võimetega" vajavad juhiseid selleks, et tagada menetluse seadusikkus. Miks nimetab riigi peaprokurör ametisse inimesi, kellele tuleb anda juhiseid selleks, et nad menetleksid asju seaduslikult?/…/

Me ei tohiks lasta endale pähe istuda ja lubada täita kõiki käske, mida meid haldav asutus meile annab. Suhtumist oleks meil oma kustumatute ovatsioonidega võimalik välja näidata juba siis, kui lugupeetav justiitsminister meie aastapäevale kõnet pidama tuleb. Ei, ma ei pea silmas tomatitega loopimist. Kuid eks igaüks otsustab ise, kas inimese, kes prokuratuuri haldab, aga absoluutselt ei väärtusta, väljaütlemiste peale on vajalik aplodeerida või mitte.

Punktisüsteemist tahtsin ka natuke kirjutada. Ma ei leia, et see oleks täiel määral ebamõistlik. Ma leian, et inimeste hindamine selle põhjal on vale. Kui on tingimata vaja jagada punkte, saavad seda teha vanemprokur6rid, kes tunnevad oma osakonna hingeelu ning prokuröride menetluses olevaid kriminaalasju ja nende keerukust kõige

paremini. Neil oleks võimalus öelda, et üks asi on näiteks 4-punktine, selle eest saad 2 punkti, selle eest, et käisid kedagi mingis keerukamas asjas asendamas 5 punkti jne. Iga kuu lõpus edastab siis vanemprokur6r need punktid kuskile kõrgemale ning selle põhjal võib kellegi tulemusi hinnata. Sellisel juhul saaks punkte ka juhul, kui ühtegi isikut kohtusse saadetud pole, mis ju ei tähenda, et tööd el tehtud. Loomulikult paneb see vanemprokur6ridele väga suure vastutuse ja tegemist on oluliselt subjektiivsema süsteemiga kui tavaline ,,1 isik = 1 punkt" süsteem. Kui tingimata isikuid lugema peab, siis kindlasti tuleks edaspidi sisse arvata ka koosseisuta lõpetamised ning kaebuste lahendamised. On ebamõistlik, et prokurör, kes ehk terve kuu ainult kaebusi lahendabki (sest lugupeetav Delta

nõuab tähtaegade punktipealset jälgimist, sest vastasel juhul võib su nimi sattuda nimekirja, kuhu sa ei taha, et see sattuks, ja siis jäetakse see meelde) ja lõpuks ühtegi isikut kohtusse saata ei jõua, poleks nagu tööd teinudki.

Kogu see praegune kirjavahetus näitab aga, et midagi on kuskil väga valesti läinud. Inimesed on vist väsinud?